Tuesday, December 31, 2013

Suudlused ja šampus; 2013 tagasivaates

Vaade teise korruse lapsepõlvekodust Mustamäel, vene lasteaiale. Autori foto.
Aasta 2013 oli järjekordne tõeliselt kriitiline aeg. Mitte päris nii „Fight The Power!“ kui talle eelnev aasta, aga kannatus oli endiselt katkemas ja ikka veel võis öelda, et kaua see niimoodi jätkuda ei saa. Selles mõttes on Vastupanuliikumist ootamas head ajad - kaua ei saa see niimoodi jätkuda kuni aastani 200 000. Katkemasolek on rahva kannatuse põhiseisund, katkemine ise orgastiline katastroof, mida meie kliimas ei esine.

Häid uudiseid tuli ka kommunismirindelt. Nüüdseks moodustavad kommunistid juba poole Eesti elanikkonnast. Sa ei tunne enam kedagi, kes tunneks kedagi, kes ei oleks ühel või teisel moel kommunist. Selle, nagu ka eelmise aasta numero uno kommunisti alajaotus oli kunagi nii uudne, nüüd juba raudvaraks kujunenud reformikommunist. Jõulise läbimurde Eesti ühiskonna ehk VI Internatsionaali teadvusse tegid tänini vähetuntud, kuid paljulubavad salongikommunistid. Lõviosa meie 650 000 kommunistist moodustas jätkuvalt kesk-, pede- ja punakommunistide troika.

Kaugel pole ka maailmarevolutsioon, arvan mina. Asjatundjad aga kurdavad, et niimoodi võib sõna “kommunist” oma tähenduse kaotada. Kui juba üheksandat aastat on riigi peaministriks kommunist, opositsioon koosneb peaasjalikult kommunistidest, Loomingusse mittekirjutava kultuurirahva seas on kommunism ikka ajalooliselt populaarne olnud (Habicht!!!) - sealgi pole muutust oodata. Isegi traditsiooniliselt parempoolsed ärimehed on asunud kommunismitondiga flirtima, vene keelt rääkiva elanikkonna süda aga peksab ka arstide arvates juba loomuldasa veidi vasakumal pool kui ülejäänud rasside südamed.

Eksootilisi antikommuniste leiab õieti veel vaid valimisliitudest ja traditsiooniliselt kommunismikindla ajalehe Postimees valvearvajate rividest.

ŽIŽ-TÜÜPI KÜLGKORVIGA MOOTORRATAS

Rassipuhtaid tähti eelistava keeleteadlase meelehärmiks oli aasta populaarseim täht võõrapärane “Ž”. Nii suurt kui väikest ž-tähte kuulis see aasta esimest korda ka riigikogu saalis. Olen ma aga УХКЕ ЭЭСТЙ ЮЛЕ? Ei. Naiivne oleks selles näha midagi muud, kui järjekordset stagneerumise märki. Suure ja väikse Ž-ta pole enamus eesti esseistikast juba viis aastat läbi saanud, ammu oli aeg.

Veel keeleuuendustest. Ohumärki võib näha sõna “revüü” tähendusvälja nihkes, kuna nii jääb tähiseta rahva seas igipopulaarne kergesisuline, seostatud numbritega varieteeprogramm, mida juhib laulev ja tantsiv staar ja millele on iseloomulikud efektsed kostüümid ja kaunid tantsijatarid. Üldse on kummastav kui prantsuse keelsed laensõnad tungivad Émile Zola tõlgetest elusse, või kui eesti keeles on ühe asja jaoks kaks eri sõna. Eestile on kombeks üks (või vähem) sõna korraga ja see sõna on: arvustus, kuna sellega saab rebida hiliskeskealiste ajakirjanike seas nii populaarset kildu: (k)arvustus.  Naergem.

Sellele helgemale noodile sobib kajaks fakt, et eranditult kõiki alla kolmekümneaastaseid inimesi saab nüüd tähistada sõnaga “hipster”. 

PÖÖRDELISED AJAD

Käimas on pöördelised ajad, nii palju on kõigile selge. Esimene märk murdeajastu saabumisest on see, et kõik asjad on märgilise tähtsusega. Täna otsustame absoluutselt kõik, mis tulevikus juhtub. Meie õlgadel lasub vastutus kõige - planeedi, rassi, keele, eetika ja eesti keele ees. Sest meie oleme tähtsad.

Sellistel tähtsatel aegadel kasvab ühiskonna vajadus avalike intellektuaalide järgi keemispunktini. Inimkommunikatsiooni olulisimaks vormiks tuleb taas pidada ARVAMUSARTIKLIT. Neli kommentaari arvamusartikli all võivad küll treenimata silmale vähem-kui-märgilised näida, aga need on kõigest jäämäe tipp - tõeline arutelu algab tuntud arvamusliidrite seintel, jagamisnupu all ning otsustavalt - eraviisilistes kommünikeedes, mis siuglevad kui angerjad pimedas, kapsapeenarde vahel. 

Sellesse muutust ei tule. Päeva kuumim property saab ka aastal 2014 olema HOTT arvamusartikkel. Aga milline see on? Vaadakem: iga lõppeva aasta tõeline seks-pomm artikkel keskendus “üldise putsis oleku” fenomenile. Üldist putsisolekut kumab taustavalgustusena läbi nii näitlejatari jahmatamapanevalt julgest pöördumisest Riigikogu ees kui hikikomori-metafoori läbi putsisolekule karmi, kuid vajalikku valgust heitvast esseest.

Õnnelik ja endaga rahulolev inimene ei kliki arvamusartiklil, vaid elab rahuga edasi ebamaailmas, kus mängib muusika ja näha on kasse. Isegi neil pöördelistel aegadel ei tundnud ta pimedust, mis kogunes inimkonna kohal, ega janunenud putsisolekule viitamise tervendava mõju järgi.

Õnneks pole õnnelikku ja endaga rahulolevat inimest olemas. Ühe meeleheitel ekraanikese kuma on pealtnäha tagajärjetu, aga ma usun siiralt, et tuhandeist, sadadest tuhandeist tuleb lõpuks kokku nii ere valgus, et see pimeduse purustab. Me näeme edasiteed. Julgen ennustada, mis nime see kannab, kuna kuulsin seda angerjailt. Nad ütlesid: “Õiglus”. Angerjate keeles.

Õiglus saab olema see sõna - raskesti defineeritav ja laialivalguv - mis eesti rahva tõeliselt ühendab, galvaniseerib, taas platsi puhtaks lööb. Ma olen selles 76% kindel, kuigi ma ei ole kindel, mida see sõna tähendab.

PROOSIT!

Lubage lõpetada ilukirjandusliku võttega. Selle, mu meeliskujutelma, sündmuspaigaks on emake Mustamäe. Paneme näiteks: “Vilde tee korter”, sest see on meeleolukas sõnadekombinatsioon. Käimas on aasta pimedaim aeg, unerežiim aina libiseb, ärkamine on moodsalt hilisõhtuseks vajunud. Ka tuju on, no ütleme viisakalt: perse ära kadunud, nagu sitt nõukogude dildo. Ei saa soolekeeru tagant näppude vahele teist, piisavalt kauaks, et välja urgitseda. Peaks Mustamäe tujuhaiglasse minema, tuju vajab arstilist sekkumist, aga “naudid üksindust ja rahu”, nii et jätad minemata. Kuni üks hommik või pärastlõuna uinud viimaks nagu kirjanik. Reaalsusvaenulik ja kättemaksuhimuline mees. Magad ka mehemoodi, no ikka nii, et kogu reetlik maailm haihtub. Ja siis ärkad - plahvatuste peale.

Raske on mõista, mis maailmas valesti on läinud. Tõused trussikute väel ja akna taga sähvib vaarikapunane valgus, rõduukse vahelt immitseb püssirohulõhna. Tundub, et all tänaval purunes just šampusepudel. Kostab JUUBELDAMIST. See on vana aasta õhtu.

Seda näevad kõik, aga sina ärkasid südaööl ja näed ka uue aasta hommikut, mida ükski teine hing ei kohta. Tänavad on inimtühjad, seal on paugutajatest maha jäänud paberiribad lumes, pudelikillud ja tühjaks kõmmutatud ilutulestikupatareid. On vaikne ja valge, soolane lõhn ripub ikka veel õhus. Enamus inimkonnast on korraga oma korteri perse keeranud, et tunda ajaloo lõhna. 

- Robert Kurvitz

9 comments:

  1. Väga hea ja tasakaalukas kokkuvõte! Üks küsimus veel siiski: keda peate lõppeva aasta suurimaks kaotajaks?

    ReplyDelete
  2. Kui Inayat Khani nii absoluutselt kaotas, siis kes võitis?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aasta 2013 suurimaks võitjaks tuleb pidada Spider-man'i. Spider-man - demokraatia suurim sõber - vuhises 24h ööpäevas maniakaalselt linna kohal ringi, vibutas demokraatia vaenlaste otsingul kõrghoonelt kõrghoonele, silm valvsalt tänavatasandil. (Kuigi keegi talt seda otseselt ei küsinud. Elatist teenib Spider-Man tehes pilte iseendast demokraatia kaitsel, akrobaatilistes poosides. Need pildid müüb ta hiljem ajalehte maha)

      Demokraatia vaenlaste tuvastamiseks kasutas Spider-man ilmeksimatut spider-sense’i. Kui silm võib osutuda petlikuks isegi ülalt avaneva perspektiivi-eelise kiuste, siis spider-sense’i näol on Spider-Mani arsenalis NII kategooriline imperatiiv KUI intuitiivne "gut-feeling”. Eksimatuse nõue ei jää ette Spider-Mani kiirreageerimisvõimele.

      (Ütleme, et internetikommentaaride maailmas tähendaks see midagi sellist: hommikul loed facebookist, et demokraatia on ohus, lõunaks saadad kommentaarid essee pähe lehte, õhtuks oled andnud intervjuu, kus välistad lugupidamise võimalikkuse demokraatia vaenlaste suhtes ka isiklikul tasandil - seejärel pole enam võimalust öeldust taanduda, aga õnneks välistab võimatus ka vajaduse, nii nagu jumala peas! (Ka Spider-Man’i peast tärkavad paljutähenduslikud mustad välgunooled.))

      Niimoodi aina vibutades ja vuhisedes otsis Spider-Man erinevatest eluvaldkondadest, erineva sissetuleku ja tõekspidamistega inimesi, kellele lärakas tatilaadset paska näkku tulistada. Kuna Spider-Manil puudub “oma teema” - tema teema on teiste teemade neutraliseerimine enda miinusmärgiga - tuli temaatilisele mitmekesisusele (ja vaatajahuvile) vastu kirev paraad demokraatia vaenlasi, kelle hulka kuulus nii teadlane, kes suudab endale uue käe kasvatada, kui entrepeneur, kes lendab ise-ehitatud hover-boardil - isegi ennast surematuks tsementliivaks töötanud ehitaja oli seal.

      Õigupoolest on demokraatia sõber Spider-Man suutnud ise endale ehitada vaid selle lärakapritsi. Nii akrobaatilised kui tajutehnilised ülivõimed on ta pärandanud entrepeneur’i aretatud ämblikult, täiesti kogemata. Akadeemilisest kraadist hoolimata ei kahtle ta neis (ega raiska aega nende edasi arendamisele), lärakas näkku, spagaat, klõps, läks lehte - edasi! Juba on kuskil ootamas kaheksa robotkäega teadlane, teisest universumist pärit tulevikku ette nägev müstik jne.

      Demokraatia õnnetuseks leidub talle vaenlasi igal tänavanurgal, jändavad oma masinatega, viivad igasuguseid katseid läbi ja käivad tööl. Selles seisneb ka muidu suurepärase aasta ainus halvaendeline noot.

      Delete
    2. "Pärandatakse järeltulijale, päritakse eelkäijalt [vt. 5. rida alt], ilma jõuludildo pistmata." (eneseabi kogumikust "Lipp lipi peal, lapp tasuta kaasa")

      Delete
    3. Kui Spider-man pidevalt purjus ei olnud, siis mulle ta küll võitja ei tundu. Võidab see, kes võtab.

      Delete
  3. „Õiglus! Kas olevat see jumaldamist vääriv mõiste? Jumalik? Esmajärguline mõiste? Jumal ja loodus olid ebaõiglased, neil oli lemmikuid, nad valisid oma armust, ehtisid ühtesid ohtliku väljapasitvusega ja valmistasid teistele kerge, lihtlabase saatuse. Ja tahtev inimene? Temale oli õiglus ühelt poolt halvavaks nõrkuseks, oli kahtluseks eneseks – ja teiselt poolt fanfaariks, mis vapraile tegudele hüüdis. Kuna järelikult inimene selleks, et kõlbelisse jääda, peab alati „õiglust” ühes mõttes „õiglusega” teises mõttes korrigeerima, – kuhu jääb siis selle mõiste absoluutsus ja radikalism? Muide võis „õiglane” olla ühe vaatepunkti vastu või aga teise vastu. Kõik muu oli liberalism, ja sellega ei saanud tänapäeval enam ühtki koera ahjult alla meelitada. Õiglus oli iseenesestmõistetavalt kodanliku ilukõne sõna kest, ja et teotsemiseni jõuda, pidavat kõigepealt teadma, missugust õiglust mõteldavat: kas seda, mis igaühele oma, või seda, mis kõikidele ühepalju anda tahtvat.”
    Leo Naphta

    ReplyDelete
  4. Где-то кони пляшут в такт,
    Нехотя и плавно.
    Вдоль дороги все не так,
    А в конце - подавно.
    И ни церковь, ни кабак -
    Ничего не свято!
    Нет, ребята, все не так,
    Все не так, ребята!

    http://www.youtube.com/watch?v=CR4ODHLxIKU

    с Новым годом, ребята!

    ReplyDelete
  5. Kõige suurem võidumees olin mina.

    ReplyDelete