Saturday, December 28, 2013

Trubetsky - terasest püünis

Ülo Josingu foto
Mäletate Trubetskyt? Meest, kes vaid omaenese mõistuse jõul hoidis terve meie geopoliitilise jaotuse üheksakümnendaid aastaid maa alla vajumast?

Aga kas te aru ka saite? Inimesed reeglina ei ole suure T. intellektist, esteetikast või poliitilisest mõttest suuremat pidanud. Isegi poliitilist valikut ei lastud tal teha. "Parteid on pahad", ütlesid inimesed. "Ole apoliitiline". Arvasid, et teavad paremini. Orgteooriast vaimustuvad munitsipaalanarhistid tunnevad tema üle piinlikkust. Rikkuvat nende ideoloogilist puhtust, loopivat niisama pungiseid asju kokku. Kuidas saab segada Bakuninit ja Stirnerit? Tõnu ei ole ka kunagi viitsinud eriline "teooria vend" olla ega "debatti" laskuda. Mõni vahe tal. Tihti teevad inimesed selle vea, et arvavad, et kui inimene juba mõnda asja oskab, siis oskab ta ka kõiki ülejäänusid, ning on kohustatud neid ka tegema - heale Slavoj Žižekile näiteks heidetakse tihtilugu ette, et ta ei kirjuta meile uut poliitökonoomia kriitikat ega organiseeri seda ära, et see revolutsioon lõpuks toimuks. Põrgu see müra! Mees laseb neljal järjestikuse aastal väga häid albumeid välja, tema kohus inimkonna ees on täidetud, see on talle võlgu nüüd. Kellegi teise kord midagi teha. Latt on seatud.

Ühtaegu Stirneri ja Bakunini värki fännata ei ole vastuoluline sellepärast, et individualism ja kollektivism ei ole vastandlikud nähtused. Tõnu poliitfilosoofia on igal hetkel koherentne olnud. Nüüd me vaatame seda täpsemalt, vaatame läbi muudatuste või paranduste, mis ta ühe või teise autori sõnadesse sisse on viinud. Tihtilugu on tegu enamaga, kui sõjalaulu jaoks sõnade muutmisega, kui asi on ideoloogiline, on muutus tähenduslik. Dialektika. Muutus on puhkeasend. Ka see, kui Horst-Wessel-Liedist paari strateegilise sõna vahetamisega Leon Szolgosz Song  sai (isegi "shot by the Red Front and reactionaries" jäi samaks), ei ole pelk provokatsioon, vaid viitab sellele, et fašismi esteetika oli iseenesest korrektne. Vale oli selle sisu. (SŽ.)

TASKUS RAAMAT

Laulus "...nad läksid öös" albumilt "Ma armastan Ameerikat" on Arvi Siia algvarianti kahes kohas muudetud.

Sa lähed mööda, siis kui juttu ausat
peab riigi pooldamiseks keegi taas,
kui abivalmilt, põlvitamas lausa
on moodne tõusik tänuks ta ees maas,
ja kordad lollilt: „Igandite saast…”

/…/

Me aeg on vaikne. Vaikselt leiba teenid.
Kas tõesti, sõber, ongi kõik vaid see?…

On taskus raamat. Selle peal Bakunin. –
Meid usaldati kaitsma ta ideed.


Siial oli "riigi pooldamise" asemel "riigivastasus" ja Bakunini asemel mõistagi Lenin. Muutmata kujul ei ütleks ta meile suuremat enam, kui: "Arvi Siig". Et oli ka aus kommunist, õige mees vales kohas, oleks kõik olnud nagu tema, siis oleks olnud, nagu N-Liit oleks päriseltärajäänud ajaloo nostalgia. Õhkamine tegeliku poliitilisuse asemel. Tegevust pole kantud ka tänapäeva - antud juhul oleks see vaid süüdistus, ütleks, et kõik lendab samamoodi untsu nagu sealgi, sest me oleme ikka veel samasugused jopparid. Luuletuse viimine hüpoteetilisse riigita korda, anarhiasse, ent probleemistiku samaks jätmine, see muudab laulu poliitilise sõnumi tõeliselt universaalseks. See hakkab ütlema, et inimese omavastutus on igavene, et ükski poliitiline kord või mittekord ei ole hea iseenesest, vaid nende inimeste tegevuse tõttu, kes selle ideele truuks jäävad. See koputab nende inimeste südametunnistusele, kes tahavad "lihtsalt elada". SA LÄHED MÖÖDA, SIIS KUI JUTTU AUSAT / PEAB RIIGI POOLDAMISEKS KEEGI TAAS viitab sellele, et alati ja igasugustes struktuurides tekib mingisugune stampideoloogia, et ka väga häid ideid hakatakse paratamatult ka valesti rakendama. Ajaloo ja inimmõtte edasi liigutamine ei saa kunagi liiga lihtne olema. "Raamat taskus, nimi kaanel" on teine äärmiselt tähtis mõttekoht antud laulus, millele muutmine vajalikku lisatähelepanu viib. Siig ilmselt printsiibildasa nõustuks, et "nimi kaanel" on vahetatav, sest:

Võib-olla meilgi sellele majale / laduda korrus või kaks tuleb kord /

Igasse Maailma nurka / ei paista veel / see / dialektika tuletorn!

"Roheline "Foto" ja Punane "Juuksur" jälgivad meid läbi
vihma" -"Seitsmeteistaastased", Arvi Siia tekst. See foto
on võetud Sõle ja Ketraja tänava nurgal, Koplis. On väga
ebatõenäoline, et tegemist on kokkusattumisega. Need on
seal siiamaani ja jälgivad meid läbi vihma. (Nad mõlemad
tuleks muinsuskaitse alla võtta)
Raamat, see on tähtis. Tõik, et see on taskus, tõik, et selle kaanel on nimi, ja tõik, et sellele tuleb truu olla (mõeldav on ka Søren Kierkegaardi remix: on taskus raamat, selle peal on: "Piibel".) Meie ajal ei ole kombeks, et taskus on raamat ja "selle peal mingi nimi". Igaüks peab end kangeks isemõtlejaks, näib häbiväärne kedagi järgida, vahel tundub ka autoriteet olla häbiväärne. Aga nimi ja nägu on idee ikoonid, need tuletavad sulle meelde, et idee tuli inimese peast ja sina oled niisamuti inimene. Meie aja kohta käib aga üsna hästi Herakleitose lause, et efeslased peaksid kõik end üles pooma ja oma linna habemeta nolkidele jätma, sest et nad Hermodorose – kes oli neist parim – eneste seast välja on ajanud, sõnadega: „Ärgu olgu keegi meist parim, aga kui mõni selline juhtub, olgu siis parem mujal ja teiste hulgas.”

Enamik inimesi elab veendumuses, et selle raamatu peale, mis neil taskus, on kirjutatud „demokraatia”. Raamatut ennast avavad nad harva (ega seal suurt midagi ei ole ka, demokraatia on haldussüsteem, orgteooria, liberalismi ripats, peamiselt hea otsese vägivalla minimeerimise jaoks, sealt mingit suuremat tõde otsida on valejälg). Slavoj Žižek väidab, et ülekaalukaim "inimese taskuraamat" ei ole tänapäeval teps mitte raamat poliitikast, vaid eetikast, ning "sinna peale" on kirjutatud „Emmanuel Levinas” (ja see ei ole hea asi, Levinas leiutas tolerantsuse, nagu meie seda tunneme, ja tema idee põhineb sellel, et esmane impulss, mis inimesel võõrast nägu nähes tekib, on see sisse peksta). Kui inimene ei tea, kust tema mõtted tulevad ja arvab, et need tekkisid ta peas võluväel ja iseenesest, on tegemist vähemasti taktikalise veaga. See jamps, mis inimese pea sees on, on kollektiivne looming ja ajaloo tulemus. Autoriteetide eitamine ei vii inimest iseendale lähemale, vaid kaugemale pigem. Ja see, et kedagi suudetakse tõeliselt järgida, mitte ainult kirjasõnas, vaid ka vaimus, see on sündmus omaette, haruldane juhtum.

MEISTER, HEEROS, LIIDER

Veelgi huvitavam pööre leiab aset Vennaskonna minu meelest seni viimases väga heas laulus „Steriilne särk, revolverkülmad prillid” (taas Arvi Siia tekst). Seda loeme tervikuna, nii nagu Trubetsky seda laulab. Selles laulus on ta üksnes parema vasaku vastu välja vahetanud.

Must superauto seiskus maanteepeenral,
rind iseteadlik uhket plekki täis.
Ta rooli tagant bossilikult veenvalt
pikk noormees väljus, kaugust kaema jäi.

Ta polnud poiss kui sajad Johnid, Billid –
ei narmaid üll, ei karva kasvand oim:
steriilne särk, revolverkülmad prillid –
pealt elektroonik, sisimas – kauboi! ...

Käed püksitaskus, vastu balustraadi
ta toetas end, teekingult seiras maad.
Täis voolujoonte kirevat paraadi
maal suurel, laial kaikus autostraad.

Seal, piirist piirini, kus lääs, kus ida,
ei paistnud metsa taga mets, vaid linn
ja linna taga terve linnarida,
veetornid, soojussõlmed, telemastid ning ...

Mis võimas maa! Ta homsel minna lasta
nii nagu tahab liberaal, vikaar
ja mökoloog ja heaolust rasvas
eakaaslane -- kah Kristus-superstaar?!

No ei! On vana vasakpoolsus hale,
kuid parempoolsus ... roosamannaloll!
Meil tuleb võtta veelgi vasakule
ja sellest siis ei taandu me üks toll!

Mis meist arvaks „Figarod” ja „Sternid”,
ei tunnista me eal, et meil on kriis:
martäänid töös ja naftat täis tsisternid --
saab propagandast põuda võitev briis!

Las lõksub kongress, susisegu senat –
käpp rusikasse! See on raudseim raud.
Jõust, käsust ilmas miski pole kenam,
üldinimlikkus – nõrgukeste laul.

Mis kord on käes, see kätte peab ka jääma.
Kes isiksus, sel kohus enda ees.
On üldsus auto – rooli siiski käänab
vaid üks, kui vaja – isehakand mees!

... Must superauto maanteepeenralt startis,
suund vilkus, välkus üle õla prill.
Teel demokraatlikul, kus miljon automarki,

ta kaugenes: karp ... täpike ... batsill ...

Hea uuendus. Žiž ütles ka, et "resistance is defeat".
See luuletus on algvariandiski, ütleme, keerukas. Siig kujutas selles paremäärmuslast, Wille zur Macht fašisti või "randian superherot", meistrit, heerost, liidrit. Sümpaatne noormees, tundub – ent see on aimatav; ta on propagandistlik sümbol, need on mõeldud meeldima. Robert Kurvitz peab „batsilli” seal lõpus halvustavaks, leides, et tõeline suurmees peaks kaugenedes ainult suuremaks muutuma, ent minu meelest on see vähemalt kaheti mõistetav – batsill on väga potentsiaalikas tegelane, lõppeks. Me näeme meest, kes tahab päästa oma kodumaa. Ta on selle nimel kõigeks valmis. Kas võib olla, et siin on Siig salamisi leidnud, et täiusliku ühiskonna poole viib ka hoopis teistsuguseid teid kui kodumaal praktiseeritu?

Igal juhul on laul tervikuna äärmiselt hegeliaanlik. Hegel väidab, et see, kui ühe inimese tahe valitseb teiste üle, on kõige ilusam asi – ja „üldinimlikkus – nõrgukeste laul” võib küll julmalt kõlada, ent on tegelikult puhas ideoloogiakriitika. Trubetsky lahendab selle probleemi, teeb vigade paranduse, ütleb totaalsusele jaa ning saab aru, et ajalugu ei tehta ilma kangelasteta. Alati astub keegi esimese sammu. Igasugune rohujuureteema vohab siis ka sootuks rõõmsamalt, kui hea juht on öelnud „rohujuureteema vohagu!”, nagu me Cháveze bolivarliku vabariigi pealt oleme näha võinud. (Kui juht on ülekäte läinud, siis tuleb ta koha pealt maha võtta, nagu Robespierre võeti, mitte öelda, et ajalugu annab, ajalugu võtab ja pärast sada aastat vinguda.) Sedavõrd šeffide asjade taipamine asetab Trubetsky kohemaid selliste kõige progressiivsemate hegeliaanlike mõtlejate kilda nagu Curtis ja Žižek, ning põhjendab ka ääretasa tema Keskerakonda astumist. Poliitika on poolte valimine ja demokraatlik süsteem ei muutu sellest kuidagi paremaks, et mingid inimesed otsustavad selles mitte osaleda. Suured mõtlejad alates Herakleitosest kuni Talebi ja Žižekini on läbi aegade osutanud, et kui mingi mõte või tegu või inimene endale tähelepanuväärselt palju vaenlasi leiab, siis on vähemalt mingi osa sellest äärmiselt õige.

Laulu juures tasub sedagi tähele panna, kuidas see on tänapäeval veelgi tänapäevasem kui selle valmimise ajal. Päris tõeline sõjalaul.

NORMAALSUS

Ka moraalilis-eetilistel põhjustel on Tõnu sõnu muutnud. Andres Aule tekstist „Loss Taivalkoskis” on anarhisti hoolas tsensorinäpp kogu verepilastuse välja toimetanud. Ilmsesti "elutervise" põhjustel. Keerukusi kepivärgiga on maailmas niigi küllalt, las olla inimestel mingeid rõõme ka. Mingi lugu oli ülepea Vennaskonna repertuaarist välja jäetud, et inimesed ennast ära ei tapaks. ("Sinine laul", "Elagu Proudhon" originaalversioon - toim.). Ning Andres Rodionovi kuulsal luuletusel "Mul oli üks plika" oli tegelikult lõpusalm ka. Selline, mis laulust "igaks juhuks" ära jäeti. Allan Vainola memuaaridest "Inventuur" ilmneb, et see oli:

Ja selles pehmes lumesajus
võtan pihku oma sooja munni
tuksub, süda lööb
ja panen püksi tagasi

Ilmselt inimesed tõepoolest ei oleks mõistnud. Mõnes mõttes on viimase salmi ära jätmine munni püksi tagasi panemise kordus.


- Martin Luiga

21 comments:

  1. Nüüd ma tahan küll rusikat vibutad ja karjuda: NÄIDAKE MULLE ANALÜÜSI ÜHEST TÄHTSAST EESTI LUULETAJAST, MIS OLEKS OLULISEM!!!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tahaks teha siin ühe ebapiduliku, kuid kindlasti tunnustava märkuse: analüüsi luuletajast, olgu tähtsast või vähetähtsast, on siin vähe, küll aga on tegu tähendusküllase esseega (eriti "Taskus raamat"), mis on vist mõneti Trubetskyst inspireeritud küll.

      Delete
    2. Põhimõtteliselt ei esine T. siin tõepoolest mitte niivõrd luuletaja, vaid millegi veidi muuna. "Vennaskonna" kunstilise juhina, näiteks. See on ka ebatäpne.

      Delete
    3. Mihkel, ma ei öelnud, et see luuletaja on Trubetsky.

      Martin, ma arvan, et see käsitleb Trubetskyt kui luuletoimetajat - üht ebastandartset ja poliitilist luuletoimetajat, kes on teinud Siia tekstidega asju, mida ükskõik kelle teise puhul võiks lausa ebapühaks või tsensuuriks pidada. Ning paljud on ka T. puhul tegelikult pidanud neid pahupidi pööramisi, no kui mitte ebapühaks, siis vähemalt tobedaks.

      Andmaks aga märku sellest, MIS astme luuletoimetajaga tegemist on, palun väga - Aasta on '96 ja A. Aule pakub välja sellise teksti:

      Sa tuled mööda pikka teed,
      ma kaugelt aiman sind,
      & meie vahel lendab valgeid linde.
      On seegi hea mu kallis,
      et sa kunagi ei tea,
      ei tea, mis toimub sügaval mu hinges.
      Ma ootan tuld, mis ühelt poolt
      su sigaretti sööb
      & teisel pool on sinu kenad huuled.
      On elu see, mu kallis,
      mis meid jalust maha lööb,
      & armastus, mis kestab veel, kas kuuled.

      Trubetsky ei muuda siin midagi. Ta lihtsalt paneb sellele pealkirja.

      SUBATLANTILINE KOHTUMINE

      Delete
  2. Raske on kujutada ühiskonda, kus Trubetsky oleks mainstream .) See vist oleks isegi hullem, kui praegune enesekeskne, liberaalne-parempoolne, stagneerumises väljasurev.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Trubetsky ONGI mainstream and bless God for that.

      Delete
    2. Või kui fetišeeriks populaarsuskõveraid, siis ütleks et aastaid 1993-´97 pole sugugi nii raske ette kujutada. Mäletamine ei ole kujutlusvõimele eriline väljakutse, nagu näiteks utoopia konkretiseerimine on. Mäletamist mööda oli praegusest palju lahtisem ja mõnes mõttes ikka veel lootusrikkam periood, kuigi tõesti, teatud "hullus" sellega ka kaasnes, teatud sünguski. ("Tusk, töötus, ahastus" ütles vist Psychoterror vastuseks Vennaskonna "Usk, Lootus, Armastusele".) Kui aga valik on hulluse (või selle mida hulluseks kutsutakse) ja stagnatsiooni vahel, ei ole tervemeelsel inimesel muud võimalust, kui valida "hullus", sest tõeline hullus on stagnatsioon.

      Delete
  3. Kalashnikov: huvitav, kas see lugu, mis välja jäeti, et end tapma ei hakataks, oli sinine laul?

    "mina ja kõrghoone katus, hüppaks kuid kuhu ei tea / kas püüaksid kinni mind pilved või suudleksid kivid mu pead"

    Robert Kurvitz: Aitäh Kalashnikow! Ma olen kuulnud sellest "Sinisest laulust", aga teksti pole näinud. Kas sul on ka terve tekst käepärast? Mäletamist mööda oli tegemist algse tekstiga loole, millest hiljem sai "Elagu Proudhon". Väga huvitav on seda meloodiat nende sõnadega ette kujutada.

    Kalashnikov: siin pole vaja ette kujutadagi: http://youtu.be/LPGoqHNpt7M

    Vennaskond - Sinine Laul
    Muusika: Allan Vainola
    Tekst: Mait Vaik

    Robert Kurvitz: Ohsa püha t**s! Väga eluterve otsus oli Viidingu ja Hermaküla ajastul seda lugu mitte sellisena teha. Aga samas - pole midagi öelda, tõeliselt ülev vene enesetapulugu on. Sellise peale karga või isegi Viru hotelli viimase korruse rõdult "sinistesse kangastesse." Ilmselgelt on tegemist juhtumiga, kus romantika koos oskustega on dikteerinud üleva ja läbimõtlematu tulemuse, mis hakkab elama oma elu ja inspireerib ehk enamaks kui autorid ette näeksid.

    ReplyDelete
  4. vötke istet vanamuttDecember 28, 2013 at 12:58 PM

    Millest te räägite? Vennaskonnal midagi uut väljas? Kogutud teosed?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei. Vennaskonnal on hunnik vanemat väljas, millele ei ole veel piisavalt tähelepanu pööratud.

      Delete
  5. FOTO / JUUKSUR seost A.Siia luuletusega on analyysitud siin:
    http://katkestuste-linn.blogspot.com/2009/06/053-roheline-foto-ja-punane-juuksur.html
    Tsiteerin: "lulx nimelt pärineb aastast 1964, tolle reklaamsildiga maja aga 1980ndate keskpaigast, kusjuures neoonreklaam polegi siin algupärane, vaid lisatud millalgi pärast maja valmimist."

    ReplyDelete
    Replies
    1. See siin on põhjus, miks ma igasugust urgitsemist ehk teadust ei kannata. Tuled ilusale mõttele, teadusmees ütleb, et sellist sõna pole olemas, tähed ei klapi. Päevad-ööd käid ringi, proovid maailma kenamaks luuletada, tema aga muudkui: "Aastal 1980..." Pole selles mõttes midagi nii uudset ka, sada matsi juba enne sind tulnud selle peale...

      Tõnu väidab, et kogu Vennaskonna albumi "Rigas Kaos" tiraaž taasleiti Leedus allakukukkunud Tu 119 prototüübi vrakist. My research supports this claim. Jään ka väite juurde, et roheline "FOTO" ja punane "JUUKSUR" on võetud selle maja fassaadilt. I have strong evidence to back this up. Ma näitaks see seda, aga ma ei saa, sest see on salajane.

      Delete
    2. Ega see ka päris mõistlik pole, kui maa peale tagasi tõmmatakse kindlate faktidega ja seepeale vastatakse, et ou, sorri, see rikub minu romantilise kujutelma ära, järelikult ei usu.
      Au contraire, mingisuguse uue seose leidmine on äge! Võtta seda maja ja neoonreklaami nagu monumenti Arvi Siiale - väga khuul mõte! Eriti vinge on see, et tegu pole ju kaotusega, kus teadusmees ilusa mõtte tuksi keeras, vaid veelgi ägedama assakaga, mille vastu teadusmehel enam yhtki argumenti pole.

      Delete
    3. See @Tõnn A. viidatud blogi teeb seda, mida teevad igasugused kahjulikud teadlased. Taleb kutsub seda "absense of evidence = evidence of absense fallacy."

      See võib olla vabalt sama märk, mis Siia luuletuses. Puuduvad tõendid, et seal ei olnud eelmises majas samad asutused. See võib ka olla sama märk, mis on erinevas kohas, kui Siig seda nägi. Pigem maksid sellised märgid piisavalt palju, et neid ühest kohast teise viidid. Alsoo võib see olla sama märk (vt Frege type, sign, token), ei ole ju tubli arhitektuurimupo (jube oli blogis tal lugeda, et maja oli nii kole, et pilte väga teha ei tahtnud) uurinud, kus ja kui palju sellisedi märke toodeti ja kus neid kasutati. Jne.

      Kindlasti nägi Siig seda märki, seda "Roheline Foto/Punane Juuksur". Vähemalt Frege mõttes. Aga millal ja kus... ma arvan, et asi on pigem veel luulelisem.

      See öeldud, tuleb tunnistada, et Martini tekst väga huvitav. Trubetsky muudab tekste väga võimsalt poliitiliselt, ideolooogiliselt, aitäh Martin, et seda näitad ja jagad. Inimene on poliitiline loom. See kari, kes Trubetskyt ründas Keskerakonda astumise pärast, olid poliitilised kariloomad. Need, kes vaikisid, ja toetust ei avaldanud, need samuti. Mina ka vaikisin, ja mul on kahju. Taleb ütleb, et neid, kes pole kunagi eksinud saab oluliselt vähem usaldada, kui neid, kes on korra eksinud ja sellest õppinud. Ma olen õppinud.

      Palun vabandust, Tõnu.


      Delete
  6. Viidingu ja Hermaküla ajastu? Need seosed võivad olla individuaalsed, aga ehk oli tegemist pigem Mait Vaigu ja Elo Vee ajastuga, tugeva Kaplinski/Masingu/Alliksaare/Enno allhoovusega, mis ulatusid teisest otsast välja Johansonide ja Urbideni. Ning kusagil nokitsesid Sauter siin ja Tode seal.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kasutasin antud väljendit (mõnevõrra alatult) 90tele kui vabasurma aastakümnele viidates. Kunstide kohalt oli muidugi suurepärane aeg. Individuaalselt ütleksin, et mõlemas mõttes Eesti sinusoidi senine haripunkt.

      Delete
    2. Mida on teinud Elo Vee?

      Delete
  7. See Vennaskonna embleem küll minu ümber tehtud pole, kui keegi nii arvas. Ma arvan, et see on tehtud kellegi poolt, kellele Vennaskond võib-olla meeldib, aga anarhism ei meeldi.

    Õige Vennaskonna embleem on siin: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10151333524205084&set=a.10151333522400084.814219.390945890083&type=3&theater

    Aga veelgi õigem siin üleval: https://www.facebook.com/photo.php?fbid=10153585395530084&set=a.10153390372380084.1073741828.390945890083&type=1&theater

    Artikkel on muide täitsa huvitav.

    Tervitades, Tõnu

    ReplyDelete
    Replies
    1. Woah, mingi natsi-fännikunst siis ilmselt? Mulle ikka meeldib kuidagi, meeldib see tühik seal. See on veits nagu seal oleks mingi nähtamatu ning salajane loosung. Võib-olla selline, mida polegi veel välja mõeldud.

      Aitäh!

      Delete
    2. Minu meelest see ütleb ka rohkem, kui originaal. Lisaks Martini tõlgendusele veel ka: "Vennaskond - tee oma loosung! (Aga mitte ükskõik, milline - pikkus, värvid ja surnupealuu on ette antud.)" ehk siis "Vennaskond - lõika, voldi, kleebi (musta värvi värvilise paberiga)", mis on hea kokkuvõte sellest, mis tegelikult enamusel poliitiliste süsteemidega juhtub. Nad on tööriistakastid. Pluss see tühimik on must nagu maailmaruum.

      Delete