Thursday, January 16, 2014

Ärajäämasündroom


Minust läks täna lahku
kuuskümmend erinevat halli
uduhalli ja tuhahalli
kummitushalli ajajoont
mida ei juhtunud.
Ma tunnen, kuidas nad oma
külmi ja kuumi õhke
mu paljasse kuklasse puhuvad,
nende eest ei kaitse
kõrgeimgi mantlikrae
kõige soojemgi sall.

Ma ei näe enam silmanurgastki,
nende teelahkmed on juba möödas
aga ma võin meenutada,
et ma teadsin neid -
ja kurvastada nende ärajäämist.
Ja rõõmustada, et värvid on
maailmas ikka veel alles:
selles maailmas mida ma parajasti elan,
on mälestus nende ärajäämisest nüüd
ühte masinasse
ühes märgisüsteemis
ülesse tähendatud.

11 kooljakuud 10226




Ma olen alati olnud
alati hiljaks jäämas,
kuni mu kohalejõudmised
ei tähenda enam midagi -
ja see pole ainult mina.

Elu on alati olnud
alati hiljaks jäämas:
õhtu jääb hiljaks
ja hommik nurga taha kinni,
lapsepõlv jõuab kätte
viieteistkümnendaks eluaastaks
ja teismeliseiga kahekümnendates.

Isegi aastaringid
jäävad tänapäeval moodsalt hiljaks,
talv ei jõua kohale
enne südakuu keskpaika
ja mahlakuus on lumi veel maas.

Kõik, mida ma öelda mõtlen
on alati just-liiga-hilja,
tramm sõitis peatusest välja
ja esimesed pidulised juba lahkusid.

Ma olen alati olnud
alati hiljaks jäänud.

14 südakuud 10227











Mirjam Proosi luuletused. 
Eugene Solovievi "Episode", 2010, fragmendid.

2 comments: