Friday, January 17, 2014

Diivanite ränded

Robert&Shana ParkeHarrison
Ilmusid nad minu juurde eitea kust, enamasti olid juba vanad, elatanud loomad, üks kolme küüruga türgi diivan elutses aastakümneid Paldiski maantee saunamajas, suundus siis taaruval sammul Elleni maja kaminarõdule, edasisest käekäigust andmed puuduvad. Kahtlustan hukkamist. Tema sõbrad ja kaaslased elus, muistsed nahksed tugitoolid, suured nagu merilõvid, nahk parkunud ja pakatanud, mererohi roiete vahelt turritamas, neile sai osaks austav põletusmatus aasta lühimal ööl Elleni aias, sõstrapõõsaste ja kaevu vahel. Mind pool elu teeninud väsinud voodi oli kunagi kuulunud ühele priimabaleriinile, ta oli selle eritellimuse peale valmistada lasknud, väärikalt ja krigisemata kandis see hea voodi oma turjal mitmeid abielurahvaid, tal oli suur, pehme, vatine süda, mis ei põlanud ära ka juhuslikke paariheitjaid või üksikuks jäänud vähkrevaid kehi. Ta kolis muudkui ühest paigast teise, häbiga keerasin narmendavaid madratseid suuremate palakate sisse, et nende võidunud vanadus välja ei paistaks.

Tema asemele asus otse poest uus lux-vedrustusega isend, kes oli kahjuks täiesti halva iseloomuga. Ta oli külje all kõva ja armastus tema peal ei õnnestunud. Ärkasid üles üheksakümmend neli nädalat järjest, üle kere valutav ja kange, silmad halbadest unedest paistes, hirmuhigi seljal liimendamas. Kannatasin tema kõva ja kaledat loomust kaks aastat ja nädal, siis müüsin ta südametunnistuse piinadeta maha. Ja maha müüsin ka raske, puiduse, pruuni king-size voodiraami kõrge päitsi ja jalutsiga. Edaspidi magasin mugavalt põrandal, mingil iidamast-aadmast vanal rüsal, mille olin endale kalli raha eest hankinud, sest kuna olin otsustanud, et tahan just seda koledat, vana, pruuni-rohelisetriibulist sohvat, siis pidin pakkuma oksjonihinnas rohkem kui üks Dösäini nimeline tegelane, kes „Ostas“ kõik diivanid kokku ostis.

Luxil oli ka vähem õeke, lihtsalt bonnel, tavaline puuraamil kušetike, palju pehmem ja õrnem magaja vastu. Too rändas kaasa mu üürikorterisse, sinna jättis ta maha oma metallist raami. Kuuskantvõti oli kaotsi läinud ja lahtikeeramata ei mahtunud konstruktsioon enam uksest välja. Nüüd see valge rootsi odava kraami poest ostetud raam seisab nukralt külma ja tühja korteri seina ääres ja tema sees pole madratsit ega mitte ainumat unenägu. Madrats sõitis kolimisautoga kaheks aastaks ühe niiske kuuri alla, lebas seal külili muu kolu vahel kuni ta lõpuks tuppa sooja toodi. Ikka külili seina ääres, seal ta siis kuivas ja tahenes, vahel keerati lapiti põrandale, et mõnd väsinud külalist pikali panna. Praegu aga on õekesel hüvad päevad, ta rändas kollases kaubikus linna peatänavale, päris ehtsasse penthouse apartement'i hõbedaste tornidega majas, ööl kui päeval kuuleb ta autode vura ja vaatab säravais tuledes linna.

Ühe halli diivani sain ma mammalt. Nad ostsid omale valge ja nahast aga kus sa siis tolle teise paned, onju. Mul siis diivanit üldse ei olnud. Ta oli sellise halli sametnahkse riidega, natuke vana roti moodi. Punisin talle peale sitskangast uut katet aga väga ei viitsinud ja ei osanud ka, nii ta siis poolest saadik oli kaetud ja muist oli ilma - nagu laisk moor, kes pole viitsinud ennast korralikult riidesse panna. Tema sokutasin remondiprahi konteinerisse.

Uues maa-aluste kuninga residentsis pidi diivan olema märkimisväärselt esinduslikum. Kõigepealt laenas lahke ehitusmees mulle oma kuuri all seisvast varasalvest ühe imeliku kõva pingi moodi mööbli. Kaks pisikest painutatud käetugedega tugitooli tulid ka. See oli väärt vintage aga ega ma sellest siis midagi pidanud. Seal pidi istuma sirge seljaga ja täitsa otse, ei saanud lösutada ja kui kuidagi külili kikerdasidki, siis loomad ei mahtunud peale. Käisin läbi kõik mööblisalongid, sõitsin bussiga linna servadesse, uurisin ja puurisin mudelied, peaaegu olin juba tellimas mingit postapokalüptilist kaarekujulist diivanit Poolast, aga see jäi vist teenindaja ükskõiksuse taha pidama. Tugitoolid said moeteadlikuma sõbranna omandiks, ta lasi neid renoveerida, retrokäki viis ehitaja oma kuuri alla tagasi, mina aga jäin nutuselt ilma diivanita. Lõpuks elule allaheitnult läksin ja ostsin sellest kohast mis varsti maha põles, diivaniparadiis oli vist tolle nimi, komplekti 2+3. Ma ei mäleta enam sugugi, millised nad olid, sest nädal aega neid tubastes oludes pidades otsustasin, et nad ei meeldi mulle. Tegin kangelaslikke jõupingutusi, et kreslad samas kaupluses ümber vahetada. Veensingi ära nad ja suure vaevaga, peaaegu ilmvõimatu oli see - üks käetugi tuli küljest lahti kruvida - keerati korterisse sisse helehall moodsa lakoonilise joonega noobel loom. Et hind oleks sama mis eelmisel komplektil, olin sunnitud juurde haarama ka ruudukujulise tumba.

Samal ajal olin koju vedinud ühe hüljatud uusrokokoo, mille riie oli määndunud aga puuosad uhkelt kurvilised, nikerdatud roosidega. Oma aeg-ajalt paraneva majandusliku olukorra nullisin oskuslikult grandioossete sisekujundusprojektidega, diivani kordategemine sadulsepa juures võttis aega pool aastat ja maksis rohkem, kui iial selle eseme müügist võiks saada. Ilus vaadata, seda jaa, ta troonis köögis, enamasti magas tema peal must taksikoer, seni kui ta jaksas veel ise sinna hüpata. Kuldsed nöörid ja paelad on nüüd käppade ja hammaste poolt lahti katkutud aga muidu ikka veel uhke ja ilus, kahjuks täiesti sobimatu uute, kitsenenud olude jaoks ja tema peal magab nüüd pruun taksikoer.

Hall moodsus aga kaotas kiiresti oma kaubanduslikku välimust, sest ta oli hele ja odavast riidest. Müüsin ta maha. Asemele muretsesin Mähe kandi suvilast väiksema valaskala mõõtu reppanud tigudiivani – olin nimelt oma vaadetes kallutunud moodsalt vanamoodsale. Muidugi mõtlesin ta korda teha aga ei teinud. Vaala kõhu alt pudenes meriheina ja keskelt vajus aina sügavamale lohku, siis ma toppisin sinna lohku ühe priskema padja. Aga ta oli mugav, seda peab ütlema. Mul oli ja on kombeks öösiti rännata ühest voodist teise, nii ma siis tõusin keset ööd oma toapõrandalt üles ja koperdasin diivani juurde, tekk kaenlas. Natukese aja pärast tuli vana koer küüntekrõbinal järgi. Küllap ta pidas mind täitsa lolliks.

Ma suutsin isegi selle eluka maha müüa, kui kolimistund taas käes oli. Aga Dösäini käest ületrumbatud kehvikuvoodit, seda ei suutnud ma mitte. Ka tolknes mul vahepeal jalus veel täiesti tarbetu tigu-kušett, mille ostsin odavalt ja müüsin kallilt. Olgu taevas tänatud, et mul pole autot ega juhilube, ma oleksin päris kindlasti kuhjanud kokku veel palju rohkem kahtlases seisukorras lamavoisid.

Kisub tüütuks, eks? Aga keerukamad kombinatsioonid alles ootavad ees!

Oma uues hütisuuruses elupaigas olin sootuks ilma diivaniteta! Kuldsinine rokokoo oli küll väljaehitatud pööningupealsesse veetud, aga selle peal ei kõlvanud ju sugugi magada. Õnneks sattusin ühele eksperimentaalsele näitusele hüljataval üüripinnal, kus oli uskumatutes kogustes madratsilaadseid olendeid. Need taheti maha jätta koos möödunud eluga. Mangusin kaks tükki neist omale ja kohale nad mulle sõidutatigi. Üks oli raamil aga jalgadeta, teine selline vedel, vedrudega küll, kuid selgroota. Vigased loomad. Mõlemad kitsad ka. Laotasin nad teine teise seina äärde põrandale maha. See oli algus. Peatselt lisandus neile madrats, mis omas laiemat pinnalaotust. Seljast kangete ja jalast nõrkade külaliste tarvis oli mul hädasti vaja jalgadega voodit. Vanainimesed ei saa ju madalast püsti. Kõbusam neist muutus kuuejalgseks mardikaks, ehitusmees heast südamest ja raha eest ehitas talle koivad alla. Konstruktsiooni nõrkuse tõttu tuli neid ohtralt panna. Varsti aga varitses mind soodne juhus uue melamiini sisse istutatud madratsi näol. Kohaletoomine kümneka eest. Mardikat tahtis üks sõbranna omale ateljeesse, aga tema tingimus oli – ilma jalgadeta. Mul kulus neli päeva nende jalgade lahtikruvimiseks, sest igaüks kuuest oli kinnitatud 16 kruviga, see teeb kokku 96 kruvi ja tööriistaks oli mul nüri juba mahakeeratud nukkidega ristpea kruvikeeraja.

Vedelvorsti nõutas endale üks kõrgete vaimuannetega sõber, kes oli üürinud avara vaatega peldiktoa. Mõni aeg hiljem, kui tal peldikus üle viskas, resideerus ta minu üldkasutatavas onn-elamus, võludes eiteakust välja kušeti, mis oli muidugi traditsiooniliselt ilma jalgadeta ja üsnagi päevinäinud.

Korra jalutas hulkuva kassina siit läbi ka üks must pesusametist minimalistliku välimusega diivan, ta oli nii minimal, et lausa haledus tuli peale, võib-olla oli tegemist laste- või mängudiivaniga – sain ta tasuta kraest ära sokutatud, et teha ruumi inglise stiilis saksa kitšile kõverate jalgade ja lillelise plüüšiga. Peale võikaid pingutusi olin vabastanud ühest toast niipalju ruumi, et sain lõpuks ometi soetada hiigelsuure, lausa elevantliku tellisekarva mitut moodi kokkulapitava nurgadiivani.

„ Ma ostsin diivani“ teatasin häbelikult koolist koju tulnud lapsele. Mu oma liha ja veri põrnitses mind hukkamõistvalt: „Palju sa neid diivaneid kokku ostad?“

Aga üks hea, suur, pehme diivan – see vähendab suitsidaalseid mõtteid, annab elule hoopis teise, väärtusliku relax-mõõtme, telekast kostab inimese häält, tukud niiviisi uniselt, koer kaisus, tuli mühiseb ahjus, vaikus, talv ja üksindus, need jäävad akna taha, tõmbuvad eemale, kardavad tulla.


Selle haletsusväärse žanri nimi on veste -"Miksikese" andmetel ajakirjandusžanr, mille eesmärk on naeruvääristada ühiskonnaelu väärnähtusi. "Följeton" keskendub ühele teemale, on mahult lühike, sõnastuselt leidlik ja vaimukas. 


6 comments:

  1. Liiga palju sõnadeloopimisi ja õõnsaid väljendeid. Poisid, lõpetage see Eesti sõnavara lägastamine! Õhtumaises kultuuriruumis on see kahjuks paratamatu nähtus. Priimägi kirjutas sellest muide hea artikli, peaksite lugema. Kuid mõistan, et teie selja taga seisavad võimsad jõud :)

    ReplyDelete
  2. mõnus beduiini küte, armastusega kirjutatud, hingega asjadest. meeldib väga seda lugeda ja mõni lause ajab muudkui naerma! ntx see, mis tunneks end koduselt ka Emi räpis ja kus jutuks "moodsa lakoonilise joonega noobel loom" : D

    ReplyDelete
  3. Kõik need diivanid olid ilu, headuse ja hüve idee teenistuses. Need ideed ei ole minu jaoks aga lõplikult formeerunud, sestap on kõik pidevas muutumises.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ekspansionaalselt tark naine. Erakordne ilu ja tarkuse kontsentratsioon.

      Delete
  4. nari on aus, kahekordne nari kaks korda aus.

    ReplyDelete