Monday, January 20, 2014

Exquisite corpse

Exquisite corpse on mäng, mida oled ehk isegi lapsepõlves mänginud. Võtad sõpradega (või ühe sõbraga, kuigi ta võib vabalt ka lihtsalt tuttav olla) paberi ja kirjutad sinna omaduse. Voldid kirjutatu peitu ja järgmine kirjutab nime, siis voldib ära ja järgmine kirjutab tegusõna jne. Lõpuks saad midagi sürri, nagu “Piklik Peeter krabises soolases kuurortis”. “EC” on Irwingu raamatu pealkirjaks ja viitab korraga nii ainestikus kujutatud sürrealismiilmingutele kui ka peategelase fantaasiamaailmale, kus sürrealist Caspar ehitab oma peas enda ideaalnaise.

“I suppose I should note here that the Serapion Brotherhood took its name from a visionary monk in a story collection by the ninteenth-century German writer, Hoffman. Like our identically named brethren in Russia, with whom we corresponded, we were dedicated to the proposition that the imagination has the power to conquer time and space.” (lk. 26) 

Kahe maailmasõja vahel eksisteeriv sürrealistide koolkond Londonis koosneb tosinast tegevliikmest, kõvasti on aga juures niisama kõrvaltvaatajaid, groupie’sid ja muid kaasastolknejaid. Igal liikmel on omad projektid, nägemused ja muud kunstnikku massist eristavat. Nägemus maailmast on veetlevalt naiivne ja lapsik, seda nii värskendavas kui ka masendavas võtmes. Caspar kirjutab raamatut kui “anti-memuaare”, viiekümnendatel. Ise on mees maalija ning raamatu kirjutab ta häda sunnil: manamaks raamatu psüühilise energia abil välja kadunud armastust.

“That day, I remember, before coming round to Cuba Street, Oliver had gone to an early performance at the cinema to see Chaplin’s latest film, Modern Times – his first with sound. Chaplin is a saint in the hagiology of Surrealism, canonised both for his bizarre comedy and for his devotion to cunnilingus.” (lk. 37) 

Enamus sürrealistide uskumusi ja lähenemisi on maagilised, kujuteldavad ja üldse soovmõtlemisest sündinud. Nende jaoks saab maailma läbi tugeva ettekujutuse kuidagi ka päriselt muuta. Isegi poliitikat saab muuta. Kõike. Nende meetodid proovivad panna tähele alateadlikke vihjeid ja märke toimuvast, mõista sümboleid ning varjatud tähendusi. Ja nad püüavad end hoida avatuna Imelise jaoks. Marvellous on sõna, mida nad tihti kasutavad ja see on nii mage sõna. Nii nad oma kunsti teevad, proovivad tavapärastest stseenidest ja objektidest midagi Imelist välja imeda. Samas üritavad nad oma loominguga masse šokeerida ja neid nende pursuilisest/väikekodanlikust mõttemaailmast  välja rebida.

“’Oh, that is just Surrealist painting of you. There is nothing bad or frightening in it. It is a beautiful joke. Surrealism is full of jokes. Surrealism is like Shakespeare’s enchanted isle, “full of noises, sounds and sweet airs, that give delight and hurt not”.’ (Another of McKellar’s lies. At the dark heart of Surrealism is ugliness and terror. Surrealism was to destroy Ned. I wished to God it had taken me when it took him.)”(lk. 49)

Tõesti, paljud on memuaari lõpuks surnud, hullud või muidu laostunud. Teoses on muidugi ka
päriselt eksisteerinud persoone (Breton, Dali, Crowley jne) ning mõned sündmused on samuti “reaalselt” aset leidnud: Esimene Sürrealistide Näitus ja muu palagan. Ma ei hakanud uurima, kui täpselt autor fiktsiooni ja ajaloolisi fakte kokku segas ja keda see kotibki. Kõik tegelased ja sündmused on anti-memuaaris vaid lavakaunistuseks tema kinnisidee, Caroline jaoks. Caroline on sekretär, trükimasina operaator. Tavaline ja tuim mutrike Inglismaa nimelises perseaugus. Siis kohtuvad nad ühe sürrealistide eksperimendi käigus (Caspar teeskleb pimedat ning tema sõps talutab teda mööda linna ringi, kirjeldades ta ümber toimuvat kõva häälega ja pidevalt valetades) ja otsekohe on näha ebaterve kiindumuse ilminguid. Nimelt vaimustub Caspar naise labasest elust ja töökohast, mõttetutest vaadetest ja üleüldisest lihtsusest. Näiteks vaimustab muidu mõttetut kunstnikuelu pidavat meest mõte, et keegi tahab hommikul üles tõusta ja kontorisse tööle minna, täita seal blankette ja kirjutada aruandeid, ajada kolleegidega juttu ilmast ning riietest ja siis õhtul koju raadiot kuulama minna. Kui eksootiline ja väikekodanlik, mõtle vaid! Peategelane on mulle nii vastik. Mitte kunstnikuna, vaid inimesena. Kunstnikuna on ta lõpuks edukas ja analüütiline. Tema maalid hakkavad müüma, teda saadab kriitiline tunnustus (ehkki alguses muidugi sõimati neid kõiki) ja ta on iseharitud. Kus ta muutub haledaks pasaks, on tema suhe Carolinega.

"Kogu linn" Max Ernst, 1935
“’Either the Surrealist revolution is for everyone, or it is for no one. When the Serapion Brotherhood takes over the country, we will need Surrealist taxi drivers to take us to mysterious destinations, we will need Surrealist sewer workers to investigate the depths of the Unconscious and we will need Surrealist secretaries to take down the dictates of the Marvellous at 120 words per minute.’ Caroline said she thought that she could only manage a hundred words per minute, but Ned assured her that her speed would get better under Surrealism and at this point McKellar confirmed that his typing had improved no end since he became a Surrealist.” (lk. 52) 

Exquisite corpse on viis, kuidas Caspar naist vaatama hakkab. Kõigepealt veenab ta ennast faktis, et armastab naist ja tema eluviise. In fact, ta kaalub naise nimel korralikuks hakkamist ja oma kunsti kupeldama hakkamist. Stabiilne töökoht ja briti suburbia on nii ahvatlevad, järjekordne tripp. Oma peas ja sealt väljas toimuv on aga drastiliselt erinev. Caroline on kunstnikku kiindunud, kuid mitte kinnisideeliselt. Caspar ehitab eidest oma peas Frankensteini koletise, pannes juppidest kokku endale meelepärase kujutise. Küll ta näeb seda manni muusana, küll vampiirina. Igatemoodi, kui aga objektiivselt. Kuna tüüp on suure kujutlusvõime tõttu hea kunstnik, on ta sama elemendi tõttu ka saatuslikult saamatu armastaja. Üsna pea hakkab naisel ebamugav, varsti on ta totaalselt tülgastatud. Mees muutub selgrootuks, lubab ma ei tea mis asju kokku ja püüab lõpuks naist hüpnoosiga alistada. Caroline kaob ja satub uutesse suhetesse, Caspar elab asja dramaatiliselt üle ja põgeneb Natsi-Saksamaale. Vale samm. Münhenis külastab Caspar Arheoloogiainstituudi näitust teemal “Mandunud kunst” (Degenerate Art).

“Here and there, placards on the walls bearing Nazi commentaries, like the one above, abused the paintings and admonished those who gazed on them. ‘Artists who for fourteen years were duped by Jews and Marxists and accepted laurels from their hands are now being extolled as our revolutionaries by certain individuals lacking in instinct and by specific politically motivated backers. It is high time we stopped being too tolerant.’” (lk. 128) 

“’The Jewish longing for the wilderness reveals itself in Germany and the negro becomes the racial idea of a degenerate art.’ ‘If they really paint in this manner because they see things that way, then these unhappy persons should be dealt with in the department of the Ministry of the Interior where sterilisation of the insane is performed, to prevent them passing on their unfortunate inheritance, If they really do not see things like that and still persist in painting in this manner then these artists should be dealt with by the criminal courts. (Hitler)’” (lk. 129) 

Establishment ei jaga matsu. Miks peab kunst olema kole, ropp ja inetu? Kunst peab olema esteetiline, funktsionaalne. Kui vaatad, siis pead ka koheselt aru saama. Näitusel, kus osaleb ka Dali, üritab Caspar mingile daamile oma litograafiatöö kohta selgitusi jagada, kuid välja tuleb puder. Vahel on ka sürrealistidel keeruline loogilisi seletusi anda. Vend mõtleb pidevalt naisest, kellega mingit reaalset suhet polnudki, kuna ta ei tundnud naist muidu kui vaid oma soovmõtlemises.

“The thing was that these people had a very clear idea of what a degenerate artist should look like. He has dulled, drug-laden eyes. Unwashed, greasy hanks of hair fall over a low simian brow, his lower lip is slack and there is an unmistakable trace of Jewishness in the hook of his nose.” (lk. 131) 

Kolmekümnendate London
Sõja ajal heidab Caspar sürrealismi kus seda ja teist ning asub tööle sõjakunstnikuna (vahva ametinimi!) Ülesandeks on dokumentaliseerida sõjakahjustusi ja niisama stseene. Mees leiab ka sellest naudingut, kuigi ega rahvas sellesse hästi suhtu, kui rusudest omakseid kaevavad ja mingi mees seal lõdva randmega pintslit käsitseb. Koonduslaagrite avastamisega saadetakse ta seda üles maalima, kuid isegi sürrealismi koledus, inetus ja väidetav Imelisus igas asjas kahvatub seal nähtu ees. Nähes natside veel peale vabastamistki surevaid ohvreid, oksendab ta korduvalt ja ei maali seal nähtust midagi.

Iseenesest on huvitav, kuidas ta leiab selle seose natsismi ja sürrealismi vahel: sürrealistid üritasid inimesi oma vanast maailmapildist “välja” šokeerida ning britid suhtusid hoopis viisaka ükskõiksuse või totra naeratusega. Natsid olid aga tõsiselt šokeeritud ja panid sürrealistid vangi koos juutide, mustlaste ja muude mittesoovitavatega. Seega olid natsid justkui nende kauaigatsetud ja tõsiseltvõttev publikum. Ja ega see natside promotud kunst ise ka midagi erilist olnud, üks kujutlusvõimetu natsinormaalsuse propaganda.

Irwin on haritud persoon ja häid raamatuid on tal mitu head raamatut (“Arabian Nightmare” on ikka top notch). Tundub, et uni on üks ta põhiteemadest ja ka Caspar kasutab hüpnoosi, hüpnogoogilist seisundit ja unenägusid, et saada ainet loominguks ja juhiseid päriseluks. Ka kipub mees kõike üle analüüsima ja nii on peategelaseks neurootik, borderline skisofreenik ja geniaalne luuser. Sõja lõpuks on ta sürrealismist tüdinud, see tundub olevat end ammendanud. Ahjaa, vahepeal toimub orgia. Sürrealistide orgia (mitte ära segada väikekodanliku orgiaga) on kohutava lõpuga, mis päädib Caspari hullumajja sattumisega.

“Of course, I in my cell in the clinic had a somewhat different perspective on the history of Surrealism from the one which I think that Ned had ended up with. My vision was perhaps unduly solipsistic, but I saw Surrealism’s beginning and end as both being in the madhouse, for Surrealism’s precise origins were in the mental asylum in Saint-Dizier where Andre Breton had worked as a medical orderly during the First World War. It was there that he first became fascinated with the insanely beautiful utterances of the mad.” (lk. 171) 

Oma katsumuste lõpus kirjutab Caspar kadunud Caroline leidmiseks selle raamatu ja loodab kosmilisele juhusele/energiale/maagiale. Ning üsna pea saabki temalt kirja, eit luges teost ja tahab näha. Kokku saades peab mees muidugi pettuma. Oma peas on kõik ikka märksa vägevam, kui kuskil kohvikus pasase päevavalguse käes. Tegelt tahtsin kirjutada midagi pikemat “Arabian Nightmarest” kuid tuli hoopis selle raamatu ümberjutustus koos mahukate tsitaatidega. Heade kirjanikega ongi nii, et tahaks neid tsiteerida või destilleerida ja ise vahele hõigata “hea koht”. Et teised kah osa saaksid. Nagu kui filmis on naljakas koht ja vaatad teise poole kas ta ka ikka naerda mõistab. I hate people like that. 

- Mikk Pärnits

Goebbels DEGENART-festivalil


11 comments:

  1. Mõnes mõttes muidugi sul ei saagi teisest inimesest muud midagi olla kui pilt oma peas. Ja natside terasunelm oli ka päris meeletu. Kui nüüd niimoodi vaatama hakata. Nad tegid nagu hiiglaslikke väljakuid lihtsalt selleks, et show kuhugile ära mahuks. State power was an integral part of that vision.

    ReplyDelete
    Replies
    1. põhimõtteliselt saab kujutluste abil tõepoolest maailma, poliitikat ja kõike muuta, ega kompartei manifest oli ka ettekujutatud asi ja teadus on ka ettekujutatud asi. aga see ei käi teps mitte sedaviisi, et keskendud jõhkralt ja siis situd teraskuuli.

      Delete
    2. Muutus toimub ilma pingutuseta. Kõik muutub, teed v ei tee. Kui tahad kindlas suunas tõugata, siis proovid võimalikult täpselt. Nau piljardit mängiks. Kõige taga on muidugi ennustamatus. Kompartei oli skämm ja tillikas, see ei lähe arvesse.

      Delete
    3. muutused igal juhul toimusid. toimusid soovitud suunas ja toimusid mitte soovitud suunas.

      Delete
    4. ja on olemas ka näiteks selliseid muutumatuid asju nagu vanainimene kes soiub kolmkend aastat surmast. see on relatiivselt muutumatu, absoluutselt muutumatu muidugi mitte.

      Delete
    5. Surmahuvi külastab inimesi tihtipeale ka noores eas. vahepeal nagu jätab veidikeseks rahule ja laseb lihtsalt niisama ka elada ja lulli lüüa.

      Delete
    6. Ehk siis midagi erilist ju ei toimunud.

      Delete
    7. see on spinozism nagu, see muudab tahtetuks ega ütle inimesele maailma kohta neid asju mida ta kuulda tahab.

      Delete