Wednesday, January 22, 2014

Lars von Trier Nymph()maniac, I osa - peegeldused meeles

Minu meelest on Trieri seekordne film tabel, kalkale tehtud joonis, matemaatikatehe, kus kiretult (jah, kiretult!) reastatakse, võrreldakse või kõrvutatakse elu mitmepalgelisi objekte. Tõenäoliselt ei ole seal juhuslikke sümboleid, vaistudest ajendatud mõttekäike, vaid kaine, täpne kaalutlus. Seda toetab ka filmi tabeljas ülesehitus, liigendatus peatükkidesse, kaadrite lihtne jagamine, kooliõpikulikud viited ja selgitused suures kirjas ekraanil, lihtsad ja loogilised paralleelid - meestejaht versus lantimine, armastus kui polüfoonia ja nõnda edasi. Muidugi on vaatajal alati vabadus sinna sisse programmeerida oma allusioone. Ja seda ma siinkohal teengi, kuna eelkõige on see film ülesanne, kodutöö, mis tuleb ära teha, mõtted, mille mõtlemist tuleb vähemalt alustada.

Mulle meenusid vaadates kohe Tuhande ja ühe öö lood - kaunis Šeherezade peab igal ööl rääkima ühe muinasjutu naistevihkajast valitsejale, et lükata edasi oma hukkamist. Sibulavõrguga poes käinud Seligmani-nimeline mees leiab räämas tagahoovist läbipekstud naise. Vihma sajab. On pime. Vaikust rammib Rammsteini Führe mich. Too naine keeldub nii kiirabi kui politsei kutsumisest ja soovib vaid tassikest teed piimaga. "Siis pead küll minu juurde tulema," ütleb mees sibulavõrguga, "mul on piima ja isegi kooki." Tema kodu, mida näidati korraks ka enne poodiminekut, tundus siis väike ja hubane, mees ise aga ütlemata suur, nagu golem, peaga laes, õlgadega seintes, kitsukeses esikus. Enam ei ole seal mingit hubasust, on niiskuselaiguliste seintega kõledus. See on raam, milles hakkavad hargnema siinsed tuhande ja ühe öö lood. Seligmanil on laual pooleli lugemisega Edgar Allan Poe "Usheri maja hukk". Me ei tea veel, kas Seligmani majal kelder on. Küllap ikka.

Ja siis hakkab naine nimega Joe rääkima sündmustest, mis on viinud teda sellesse punkti, kust ta viimati üles korjati - läbipekstuna öösel porri. Ta räägib, kuidas juba väikese lapsena oli ta avastanud teatud kehaosade rohkema mõnurikkuse. Kuidas ta juba teadis, et see on keelatud, sest pani ema eest ukse lukku. Ema on tema jaoks külm bitch, kes alati seljaga (muidugi, on ta ju meeletu ja salalik tütar), isa aga mees, kes räägib talle puude hingest. Kuid siin on minu jaoks midagi tõlkes kaduma läinud, ja just selle tõttu eriti tähenduslik. Mitmel korral esitatakse meile isa mõistujuttu saarepuust (ashtree), puust, mille kohta ei saa midagi halba öelda, kes on kõige ilusam kõigist puudest, aga kelle üle teised puud naeravad, kuna tal on mustad pungad - "varbad tuhas". Tõlkimatu sõnademäng ja mitmetitõlgendatav mütoloogia - on olemas nümfid, kes elavad saarepuude otsas - meliai - nad sündisid veretilkadest kui Kronos kastreeris Uranuse. Kreeka mütoloogia või norra muistendid, need ei ole minu maailm. Mulle on hoopiski  maast-madalast räägitud, et saarepuud, need on kõige koledamad puud, ajavad võsa, kasvavad kiiresti pikaks, ei kasvata võra, on ainult pikad peened toikad mõne lehetuustiga, lähevad kevadel kõige hiljem lehte ja sügisel kõige varem raagu, ajavad seemneid üle ilma ning on jahukastet täis; ja et saarepuud, kõik saarepuud tuleb viimseni maha võtta. Kunagi tahtsin panna saareparketti, laideti maha, saart ära tuppa too.

Süütuse võtmise episoodis ilmub lagedale fibonacci arv. Ilmub, et seada kahtluse alla vaba tahe. Kui lehed puudel ja jäneselapsed metsas kasvavad matemaatilise määratuse järgi, miks siis mitte ka meie, inimesed? Omal kohal üldises ettemääratuses? Nii viskab Joe täringuid, et määrata juhuslikkuse läbi, kellele öelda - ma armastan sind, kellele aga - mäng on läbi. See on tema vaba tahe. Ka oma seksuaalsuhteid vaatab ta looduseuurija kaine pilguga, püüdes katsete rohkuse ja mitmekesisusega jõuda üldise tõeni. Keha on instrument, masin, meel on instrument; tahe ja tunne, mis on nemad, mis vahekorras on nad meele ja kehaga?

"Me mässame armastuse vastu" - ütlevad noorte menaadide kamba liikmed. Üksteise järel nad murduvad ning armuvad. Armastus on hea seksi salajane komponent, pihivad nad Joele. Lihtsalt selleks, et see parem oleks. Ühel ilusal päeval saab ta seda isegi tundma. Ja tõsijutt, siin ongi filmi nõrk koht, kindlasti mitte kogemata. Mingil seletamatul põhjusel armub ta oma kunagisse jobust süütusevõtjasse, õlitatud juustega ennasttäis tühisusse, kellele ta esmalt end arusaamatuil põhjusil kätte ei anna, ning keda ta hiljem kätte ei saa, misläbi armastus süveneb, et siis teostumise hetkel olla eriti magus ja määratu. Kuid. Masin on katki läinud. Ta ei tunne enam mitte midagi. Kas armastus lõhkus keha retseptorid? Minu meelest on see üsna tavaline asi, meestel impotentsus armastatud naise omamisel, miks siis mitte ka vastupidi? Milline lihtsameelne põhjus traagikaks.

Mulle tundub, et selles filmis on mingil kombel osutatud, et mida objektiivsem sa püüad olla, seda suuremale moonutusele see viib. Mida täpsem, seda suurem viga. See kajastub ka operaatoritöös, kus on kuidagi kogu aeg mingi moone sees, asjad lopergused, venitatud, nihkes. Võib-olla mulle ainult tundus nii. Kui sa lähed maailma kallale matemaatikaga, pead sa selle maailma katki tegema ja siis tema juppe korrutama ja jagama. Kui sa püüad olla külm ja kalk, siis miks jumalapärast tunned sa nii palju süüd? Või nagu ütles Seligman - miks sina, kes sa pole usklik, võtad usust välja tema kõige koledama asja - patu, ja kohandad seda endale? Keha ja hinge dihhotoomia, kus on need lõhed kõige tugevamad? armastuses ja surmas. Kummastki siin elus ei pääse. Kui sul on tiivad, miks mitte lennata? aga tegelikult, tegelikult ju inimesel tiibu ei ole. Ja kanale pole nii suuri mõtteid ülepea vaja.

Trieri "Nümfomaan" ei ole film seksist. See on lugu anti-armastusest, tumedast ja tugevast. Justnagu muu maailm otsib oma uut olekut, demokraatia ei kõlba ja kapitalism on paha, niisamuti otsib maailm uut olekut oma moraalsele sisule. See on nüüd veidi kummaline, aga ma toon sisse ühe lõnga Valdur Mikitalt, kes oma arheopoeetilises teoses esitleb mõttekäiku, et armastus on ülehinnatud tunne, ning soovitab selle asemele muistset väge või jõudu. Agaape on vanaks jäänud ja Eros paks ning pundunud, vaja on uusi kangelasi. Neid on üksjagu olemas ka, nende nimed on Töö ja Raha ja Edu. Kuskil metsas kükitavad Mõtlus ja Tasakaal. Tasakaal on üsna liimist lahti, sest ta ei tea enam õieti, mille vahel ta peab tasakaalu looma.

Tõenäoliselt ei anna ka filmi teine pool neile küsimustele valmis vastuseid. Millise kosmogoonia me valime? Millised uued müüdid ja muinasjutud? Tegelikult ma isegi ei taha seda teist osa näha. Wikis oli ju lõpp nagunii kirjas, tobe ja arutu. Küll aga paistis siit lootuskiir neile, kes mures oma olemata armastuse üle. Kelle keha on puudutamata, hing näljas. Kelle päevi täidab töö ja üksindus või mittemiski.Teil ei ole mitte midagi viga. Otsige midagi muud, mitte seda vanunud truudusevannet, mitte seda ise-enda-õnne või õnnetust koos teise kehaga. Või mine sa tea, ehk käib see kah, kuni midagi paremat välja mõeldakse.


Poleks seda kirjutama hakanudki, aga mingid niidid ühendasid mind varasemate mõttejuppidega .




11 comments:

  1. "Härra Hamil, miks te ei vasta?"
    "Sa oled üpris noor ja kui ollakse väga noor, siis on asju, mida on parem mitte teada?"
    "Härra Hamil, kas saab elada ilma armastuseta?"
    "Jah," ütles ta ja langetas pea, nagu olnuks tal häbi.

    ReplyDelete
  2. Tahan seda filmi näha sama palju kui Harry Potteri viimast osa.

    ReplyDelete
  3. eestikeeles on nümfomann. also, trier on fašist. see ei ütle ta kohta midagi halba a tal ei ole õigus lihtsalt.

    ReplyDelete
  4. See postulaat ei ärgita vaidlust. Ise ütlesid et tahad vaielda...Aga sama teema helgem ots on filmi "About time" käes. Võib-olla peaks sellest ka kunagi kirjutama.

    ReplyDelete
    Replies
    1. ma ei ole jaksanud vaielda ja hullult mõttekas ka ei tundu.

      Delete
  5. minu jaoks on see film nagu vuajeristi ettekääne et pikantset värki ekraanile laotada, kõik see aseksuaalne soust sellel on lihtsalt hämamiseks, nagu impotendist moralistile meeldib ikka ja jälle kuulata kuidas SEE ikka teglikult juhtus ja seejärel nördinult õhata. nii moraalne. miks ei võinud peategelase seiklused verbaalseks jäädagi, milleks neid oli vaja visualiseerida staaride ja staarikestega? äkki trier on valeraha ja feik yebuchi, võrreldes Pasolini ja Gus Van Santiga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. trier on valeraha ja tal ei ole õigus ka.

      Delete
  6. idioten oli väga kena film. seal oli üliinimene.

    ReplyDelete
  7. Mulle meeldis, mida dmnms ytles January 26, 2014 at 8:22 PM. Lugu vaadates oli mul samasugune tunne.

    ReplyDelete
  8. Seksuaalsus on hirmutav, arusaamatu asi inimeses (Breaking waves, seal on see Jumala tööriist ka veel ja ka võimalik tee ülesse), lõpuks juba ka inetu asi (Antichrist, Nympho). Ühesõnaga suguvärk on võimas värk, ohtlik värk. Sellega sõbraks juba ei saa. Parem kui eemale hoida. Äärmisel juhul lavastada, ekraniseerida. Distants on oluline.

    ReplyDelete