Wednesday, January 15, 2014

Loomadele ja loomadega

Kaks looma istub väikses hämarapoolses toas, tuba on hämar juba loomult, palju valgust sisse ei paista, ehkki väljas on kollane päev. Üks loom vaatab teist silmadega, teine vaatab silmadega niisama. Silmad on suured ja läigivad vastu, nende pind on kumer ja laup kaardub nendega koos. Ja ninasõõrmed, need vaatavad ka, need vaatavad isegi siis, kui silmad on kinni.

“Loom,” ütleb esimene loom, silmad avarduvad koos suuga.

“Missugune loom sa oled?” kõlab vastus. Vastaja pilk pöördub, ta silmad on heledad ja silmade ääres on ripsmed.

“See loom, kes “loom” ütleb”, ütleb esimene loom. “Loom” tuleb üle ta huulte teisiti, valjemalt ja selgemalt kui muud. Väiksema looma naha alt kumab sinistkirja soontevõrk läbi, kui hoolega vaadata, on see kõikjal. Sellel, kes muudkui “loom” peab ütlema, tema sooned vongerdavad kohati sootuks nahapinnast kõrgemal. Üks kössitab ja uurib, teine vedeleb ja passib. Naha peal on väikesed täpid, sealtkaudu nahk hingab.

“On see murdja loom?”

“Ei ole murdja loom,” vastatakse. Kollane valgus tungib tuppa ja värvib nahad kuldseks. Suurem loom seletab: “See peab olema murdja loom, vaata kui otse ta vaatab. Murtav loom, sellel on ju silmad külje peal, et paremini näha kui keegi tuleb. “ Nad puutuvad kokku, üks on soojem, teine jahedam, alati, erisus on meeldiv.

“Aga kui ei taha olla murdja loom?” küsib loom, tal on terav lõug ja etteulatuv koon.

“Sa ei pea.” Suuremal on raske ja nukeline, suurte kulmuluude ja lõugadega pea. Ta uurib teise looma varbaid. Nende otsad moodustavad kaare ning kaar on ka lask säärest suure varbani, nagu suusahüppemägi. Ülepea võib hulganisti erinevaid kaari igal pool silmata. Ja näojooned niisamuti, need jooned, mis näo kujust silma kahemõõtmelises projektsioonis jäävad, igavesti muutuvad ja liikuvad ja kasvavad ja erinevad, samasugused ja mitte samasugused.

“Miks sind kogu aeg niimoodi passima peab?” kergitab suurem kulme ja kõverdab valulikult suud. Ta uurib, justnagu ta üritaks aru saada, miks ta uurib, misasi see ülepea on.

“Sa oled kõigest loomake, sa ei saa sinna midagi parata,” vastatakse talle. Nina on tõeliselt keeruka ehitusega. “Miks me sellised loomakesed oleme?” küsib teine loom, muu loom seepeale.

“Inimene ei pea olema kogu aeg tahtevektor, lainemurdja, nägu pidevalt kiiluna eesmärgi poole suunatud nagu monumendil”, vastab loom, ning seda öeldes meenutavad nende näod hetkeks just seda. Siis võtavad nad teineteisel ümbert.

“Mul on hea meel,” ütleb nukeline loom.

Kui valgus lahkub, näeb selgelt, millest nad tehtud on. Pimedusest, sellest, mis ennist vaid silmapõhjast paistis. Vaid kehade soojus ja mõned rohekad helgid viitavad sellele, et mingid kontuurid on kuskil. Ja nad ei ütle midagi.



12 comments:

  1. Üks kössitab ja uurib, teine vedeleb ja passib. See on loomakese loomulik loomus. See on loomastus.

    ReplyDelete
  2. kas ta on loom? ma arvan, et ta on loom. kas ta ei ole loom? ma arvan, et ta on loom küll. loom, loom, loom, loom, loom, LOOM.

    ReplyDelete
  3. Ma olen loom, sa oled loom, ta on loom, me oleme loomad, te olete loomad, NAD ON LOOMAD!

    ReplyDelete
  4. Oh! Nii õrn maailma vastu...

    ReplyDelete
  5. Ui kui RETS lugu rrraiii. Poeetiline Martin Luiga. Polegi seda meest pikka aega näinud.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Luiga on kaks päeva järgepanu päeva teinud. Eile keppis haigruga, täna murdis loomega. Miks teda niimoodi koguaeg passima peab?

      Delete
  6. Inimest ja looma eristab ainnult see, et inimesele on antud võimalus sellest olekust välja tulla. Enamus muidugi ei suuda, ka. ise

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ega loom ei ole ka lihtsalt loom.

      ML.

      Delete
    2. Ega ei ole küll. Ütleme siis olelusvõitlusest

      Delete
  7. "Me tõesti olemegi loomad."
    "Ei, me oleme mõtted. Isegi loomad pole loomad."

    ReplyDelete