Thursday, January 9, 2014

Miniatuurid. Uus hääl polüfoonias

Ütle seda kiiresti kolm korda

"Meie pingutused mõista universumit ja seega fundamentaalteadusi on üks väga vähestest asjadest, mis inimeksistentsi tõstab veidi üle farsi tasandi ja annab sellele tragöödia graatsia."

Õues oli harilik sügis. Mitte liiga külm. Siin peaks kuivem olema kui põhja pool. Nii tundub. Järele ma ei ole vaadanud.

Kiirkäsk?

Jätkub järsk reflektoorne väljahingamine. Pidulikku mainimist väärivad reedesed hood, mis võimendusid eriti pooletunnise bussisõidu ajal. Kaskaadid kordusid iga kümne sekundi järel ning ei pakkunud mingitki kergendustunnet. Sõber on füüsiliselt väsitav ning paneb mõtlema, kas tema lahkumise ajaks on kõhupiirkonda hämmastav six-pack tekkinud. Vahetundides lakun etanooli (köhasiirupit). Traagiline - joon, et sõbrast lahti saada.

Bussid keerutavad üles aasta esimest nähtavat tänavatolmu ning asfalt on muutunud üllatavalt kuivaks.

Sakalata

Ma ei mäleta, mida ma reedel tegin. Ei, mäletan ikka. Põhimõtteliselt ei eksisteerinud neljapäeva (alates kella kahest päeval) ja reedet (täies pikkuses). Enne kui poolteist päeva ära haihtusid, tegin aines, mida nimetatakse keemiaks, tööd. Tulemused pakuvad huvi, aga küll nad saabuvad. Muidu rääkis Helen mulle bussis oma tulnukateooriatest ja päikesetormist ning Liisi ja Anna "Sinuhe" ülesandest. Loodan, et nad jõuavad selle valmis - homme on tähtaeg ning see on päris telliskivi, see raamat. Karksi-Nuia on selline huvitav koht, kust saab osta Karksi pudelivett. Seda ma ka tegin. Oleksin seda pidanud tegema kaks korda. Ühe ära joomiseks, teise alles hoidmiseks. Aga küllap piisab ka tühjast pudelist. Ma tulin lõuna-aladelt tagasi kolme ajalehega. Turistina Viljandis ei saa ju ometi lahkuda Sakalata. Sakala ilmaütlevas käändes on puhas rõõm. Sellegi poolest lahkusin Sakalaga, kus olid ära märgitud ka etendused - nii Jakobsoni gümnaasiumis kui ka Kultuuriakadeemias. Akadeemist sain ülejäänud kaks lehte: mingi üliõpilaslehe, mille lugemiseks mul siiani jõudu pole olnud, ja Müürilehe, millest olen mõne artikli läbi sirvinud. John Cooper Clarke'ist näiteks laupäeval Kohvicumis, kui telefonikõnet ootasin.

Baggohufwut

Kui ma õpetaja oleksin, tahaksin õpetada Vasalemma koolis. See aga on taas järjekordne pettekujutelm, sest minu ettekujutus Vasalemma koolist kui nii-öelda lossikoolist on hoopis midagi muud kui reaalsus. Minu vaimusilmas on õpilased vagurad ja klassikaliselt riides, klassi- ja lõpupildid on range üldmuljega ning õpitahe on suur. See ettekujutus oli magus. Loomulikult ei tea ma selle kooli õpilastest, nende iseloomust ja käitumisest mitte midagi. Kodulehel olevaid lõpupilte vaadates on vaatepilt teine: aktusel istuvad neiud ei oska jalgu kenasti hoida, kleidid on liiga lühikesed ja selle tõttu on fotograaf teinud isegi mõned igavad pantyshotid. Mina tahaksin näha 1927. aasta Vasalemma kooli.

20120326

Parem käsi on muidugimõista külm. Nüüd on mul talvised, see tähendab varakevadised aknamomendid. Algul tervitab mind kohalolekuga parklas ringijalutav valvur, suits suus. Kui hommikul oli kõik võõralt lage, siis nüüd katab maad see õhuke valge kiht, napp lumepude. Maja ette keerab mahtuniversaal ning peatub trepikoja ees. Pikka aega ei välju autost kedagi. Algul ei taibanudki autot põhjalikumalt jälgida. Kui seda viimaks tegin, nägin õrnust, mis tõi mu näole laia naeratuse ning soojendas südant. Kergelt liikuvaid käsi, päid. Nad väljusid mõne aja möödudes sõidukist ning jätkasid hüvastijäturituaale.

Mõtlen vaiksest hullusest, mille vähene magamine on põhjustanud. 

20120927

Õues on pime. Nagu ikka, on siin tuuline. Kandiliste majade vahel kõnnivad lisaks mõnedele kampadele tööinimesed, õlled näpus, sigaret suus, selg küürus, nägu morn. Jälle kumab mõni aken üleni neoonsinist valgust - üksik, keset maja. 

Jeg elsker dig

Ma ei ole unine. Juua saab ainult magusat ning süüa ainult soolast. Kuulata saab vaid taani keelt ning lugeda vaid ekraanilt. Minna ei söanda kuhugi. Hingata saab ainuüksi umbset õhku. Näha saab ainult pereliikmeid. Nad haigestuvad. Nende luud ja lihased on kurnatud, valu tundmata ei saa neelatada. Iga järgnev päev hakkab üha enam sarnanema eelmisega - valgus on roheline ja hommikud on alati rasked, keskpäevad pettumuslikud, õhtud ei näita märki edusammudest. See on kauakestev haigus. 

Kassipäev

Eile hommikul, kui hüvasti jäetud, suundusin sinna, kus praegu käin. Ülikoolis. Miks mitte.

Mulle meeldib see hääl, mis kostub, kui sõidukid rööpaid ületavad. Mulle meeldib ka see, kui pikk kaubarong mööda sõidab ja üle ei saa. Autod on reas, inimesed pundis.

Kõnnitee ääres on hekk kuni raudteeni välja. Oli eriline hommik, sest heki sees oli lumivalge loom. Tal oli suur pea ning hõrenev lühike karvkate. Ta tuli, kui kutsusin. Esimene kontakt.

Õhtul, kui olin minemas tantsuklubisse, märkasin kortermaja ees istuvat mustvalget kassi. Ta ei peljanud, vaid tuli ligi ja tegi kassiasju. Nühkurloom. Teine kontakt.

Silmapiiril on terendamas kolmas kontakt.

Mudlumi kuraatoritöö. ML-i fotod.

2 comments:

  1. Meie pingutused mõista universumit ja seega fundamentaalteadusi on üks väga vähestest asjadest, mis inimeksistentsi tõstab veidi üle farsi tasandi ja annab sellele tragöödia graatsia, meie pingutused mõista universumit ja seega fundamentaalteadusi on üks väga vähestest asjadest, mis inimeksistentsi tõstab veidi üle farsi tasandi ja annab sellele tragöödia graatsia, meie pingutused mõista universumit ja seega fundamentaalteadusi on üks väga vähestest asjadest, mis inimeksistentsi tõstab veidi üle farsi tasandi ja annab sellele tragöödia graatsia.

    Ilus. Ma teise miniatuuri võtaks ära, aga ülejäänd olid huvitavad, rahulikud pildikesed. Pildikestel oli lõpp ja algus. Väga nõukogude inimene. Tudutudu-tudutudu TELEFON!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tähendab, ikka kolmandat miniatuuri mõtlesin, pardon.

      Delete