Saturday, January 11, 2014

Ööd enne ärkamist

Siin ei ole enam mitte kui midagi. Laes ei ole enam elugi, on vaid tühjus, isegi vett ei lase läbi. Aga mina istusin voodis või lamasin, kes teab, ja järsku tulid silmviburlased oma urgudest välja. Oot. Tegelikult nad ei olegi ju silmviburlased, nad on hoopis mingid muud isevärki tegelased.

Igal juhul nad tulid oma urgudest välja (nende urud on mu riidekapi taga või ahju all, täpselt ma ei tea) ja tõmbasid mind nii tugevasti selgroost, et mu hing tahtis kehast lahkuda. Korraga märkasin keset tuba hõredat valgusvoogu - see oli üks pikk kriips valgust toa keskel. Kust see küll siia sai, mõtlesin ja sirutasin käe. Sirutasin ja märkasin järsku, et ma ei näe enam oma sõrmeotsi. Astusin edasi,  valgusvoo sisse ja tajusin, et hääled, mis enne toas ringi liikusid, akna all kriiksuvad trammid, mõni mööduv auto - kõik need hääled olid võtnud kuidagi kumera vormi.

Hetk hiljem seisin keset maastikku, mis oli väga künklik, raba oli üleni sinine ja taga paistsid punased mäed ja sealsamas oli ühel pool meri ja teisel pool jõgi ning taevas oli täis erkkollaseid seeni. Nad kõik rääkisid mulle midagi, aga ma ei saanud aru, mida, sest nad ei teinud häält - nad ise olid helidest tehtud. Nendest helidest, mis minu tuppa tungisid läbi kardinate, otse läbi maja, need kriiksuvad trammid,  mööduvad autod...  mida tahaksid mulle öelda need kriiksuvad trammid, need mööduvad autod? Küllap maastik nüüd seda rääkiski. Aga ma ei saanud ikka veel mitte ühestki sõnast aru. Palusin siis abi taevas elavatelt seentelt, äkki nemad oskavad midagi öelda.

Nemad aga vangutasid vaid oma toredaid seenekübaraid, nurusid komplimente ja ütlesid, et ma läheks edasi.
Kuskil pidavat olema üks suur lage väli täis veidraid õisi. Need pidavat eriti ohtlikud olema. Nad ütlesid, et läheksin ja küsiksin õite käest ja hoiatasid, et ma surma ei saaks.

Ma siis imestunult küsisin, et  vist olengi ju surnud,  teispoolsuses, järsku nägin oma väikses toas valgusvoogu, astusin sinna sisse ja nüüd olen siin, vaikuses, helid on muundunud kumeraks maastikuks või hoopiski rabaks, ma ei saa mitte millestki aru, ei mõista, kus olen, kas see polegi siis paik, kus viibivad surnud?

Seened hakkasid selle peale laginal naerma ja leidsid, et ma olen ohmakas, see pidavat olema lihtsalt üks paik universumis, faasinihe paralleelmaailm, täpselt ma aru ei saandki.

Aga mõtlesin, et heakene küll. Astun siis edasi. Pole midagi teha.

Surnud pidid olema siit kolm nihet edasi. Kolm valgusvoogu edasi, nagu seened seletasid. See on alles
esimene staadium, ju põhjustas selle teadvusseisundi minus liigne üksiolemine. Ütlesid nad. Tõsi, ma ei olnud enam kuid väljas käinud, see võib peast veidi soojaks teha küll.

Ei, ma ikka pean edasi minema, korrutasin  endale, kui iga hingetõmme hakkas raskemaks muutuma ja oli tunne, et ma kohe nüüd vajun külmkapiundamisest tekkinud liiva. Jah, ega ma ise ka ei tea, kuidas ma teadsin, et see on just külmkapi urinast, aga teadsin. Kujutad sa pilti, intuitsioon nähtavasti hakkas tööle.

Ma pean edasi minema. Kui ma juba sattusin siia neetud kohta, kus kõik nii veider on, pean  jõudma vähemalt selle väljani, kus on need lilled, millest seened rääkisid. Nii saan ma vähemalt teada, mida see maastik  mulle öelda tahab, ja need helitud helid...kui ma juba siia sattusin, pean ma ka lõpuni tatsama, isegi kui ma kolm maailma edasi tatsan, sinna noh... tead ju küll... sinna. …

Hakkas viludaks minema, tuult tõstma, märkasin järsku taevas üht väga suurt ja kummalist lopergust ollust, see hakkas kaduma seente sisse. Sain aru, et see oligi mulle valgust andnud ja kõmpisin veelgi kurblikumalt edasi.

Ja järsku  kauguses olid sinised õied, oli lage väli. Ma hakkasin jooksma, jooksin ja jooksin mööda sitikate ebamääraseid helisid, mööda taimede kõveraid jalgu.

Jõudsin pärale, võtsin maast ühe õie ja pistsin suhu. Magus mahl tungis kurku, viskasin selili ja jäin ootama, millal küll  lilled annavad vastused mu küsimustele. Uinusin, ohkasin, lämbusin. Oh, oleks ma küll teadnud iseenda käest seda kõike küsida. Poleks ma siin tundmatul maal vaid ringi kooserdanud.

Ma oleksin siis palju rohkem elus, teaksin palju rohkem. Ma ei laguneks laiali.

Leidsin end järsku pimedast ruumist, mu keha tundus veider, veidi eeterlik.  Ei saanud üldse aru, kuhu ma sattunud olen, aga  teadsin, et ma olen nüüd läbipaistev.

Vaatasin oma käsi – ja näed, olidki läbipaistvad. Kumerad helimaastikud olid kadunud. Äkitselt  sain aru, et langen. Langen  üha allapoole ja allapoole. Ees ja taga on tühjus,  proovin karjuda, aga häält ei olnud. Ma ei tea, kaua ma langesin, kas möödas oli päevi, kuid või aastaid.  Mingil hetkel  tundsin  suus mõrudat maitset. Ja siis hakkas kohutavalt iiveldama, nii iiveldama, et enam ei suutnud. Oleks siin vähemalt wc, kuhu oksendada, mõtlesin ma. Ise langesin. Olin vist juba üpriski aru kaotanud, ei taibanud, et paik, kus viibisin, oli täiesti tühi. Tühi vabalangemises paik. Siin ei saanud olla ühtegi füüsilist objekti, ma isegi olin eeterkeha. Mõtisklesin, et kui ma olen praegu eeterkeha, miks mul siis sees nii iiveldab. Ma ju NÄEN, et ma olen eeterkeha.  Ma ei saanud selle küsimuse üle aga pikalt enam juurelda, järsku – kujutage ette! - ilmus mu ette roosa plastmassist kauss.  Kauss hakkas minuga samas tempos langema, ja me mõlemad aeglustusime. Aga nüüd kadus mu iiveldamine ära. Ja nagu see ära kadus, kadus ka kauss silme eest. Ma võiksin vanduda, siin oli ju see kauss, see kuradi kauss, kuhu kadus?

A noh, tutkitki. Ei mingit kaussi. Tahtsin just muidu sellesamuse roosa kausi endale pähe suruda, et noh, äkki langeb ülevalt pool veel kedagi,  ei taha ju ometigi, et mingi samasuguses olukorras olev inimene pähe potsataks. Pea läheb nõnda katki ja nii võikski ju siit kaks maailma edasi asuvasse surnute riiki sattuda. Nagu naksti. Ei, sinna ma küll ei taha. Aga mis ma üldse siingi teen. Miks ma sattusin aasalt ära... lilled, nad ju... nad ju pidid mulle ütlema.... oleks ma olnud targem, oleks endalt enne seentelt saadud nõuannet küsinud, kas see on ikka hea mõte....

Kurat küll, kas ma peangi nüüd jääma eluks ajaks vabalangemisele tühjuses, siin on ju igav! Eelmises paigas oli vähemalt ilus maastik!

Korraga hakkas silme ees virvendama. Pea käis ringi, aga siis nägin enda ees nõgesetaolist taime. Ei noohhh... kui kauss ära kadus, siis seda ei saa ma ju enam kuidagigi kasutada... ei pähe panemiseks, ei iivelduse puhul... taim nägi välja nagu tahaks minuga rääkida. Vaatasin veidi seda taime veel, hakkas hirm, ta tundus selline lihasööja taim olevat, selline ohtlik, kellele võiksid maitseda minusugused õnnetud olendid.. Hakkasin kartma, et kui ma nüüd KOHE teda ära ei söö, sööb tema minu ära. See mõte oli nii hirmus, et haarasin taimel kratist kinni ja pistsin ta suhu, neelasin ühe hingetõmbega alla, ise samal ajal õudusest krampi tõmbudes, peaaegu oleks hambaidki kiristama asunud.

Neelasin  taime alla ja hingasin sügavalt. Ja ehkki ma teadsin, et pean kogu aeg valvel olema,  unustasin end korraks ja sulgesin silmad.

Kui ma need lõpuks avasin, nägin enda ümber kruusa, ainult kruusa ja taevas oli nii valge, otsekui paberist. Ma ei tundnud end enam eeterlikuna, ei olnud läbipaistev. Ma olin täiesti füüsiliselt olemas. Mingi olend tuli minu juurde uudistama, suur süstal käes, jube hirmus nägi välja. Ja naeris väga õõvastavalt ja laginal. Ta ütles mulle hääletult, et siin kohas elasid kunagi inimesed, nüüd on nad ka siin, aga teadvusetult katakombides. Mõnest on järel ainult jäsemed. Rääkivad jäsemed.

Vaatasin vasakule ja nägin üht sellist veel. Kohutava limase näoga elukat, tundlad peas, süstal käes. Ei, nii ei saa see mitte edasi minna. Kogusin kogu oma jõu, süütasin nende ümber tuleringi ja jooksin tulistvalu edasi kuni jõudsin vana puurondi juurde. Ladvas oli näha veel tuulepesi. Ronisin kiiresti-kiiresti üles, kujutlesin end kassiks ja muudkui ronisin kribinal.

Tee puu otsa oli ääretult pikk.

Üleval kraaksusid mingid linnud, need ei olnud varesed ega hakid, kaarnad ka ei olnud,igatahes miskisugused linnud need olid ja kõlasid üpriski kurjakuulutavalt. Vaatasin alla ja nägin, kuidas maa avanes mu all. Ainult puuront oli oma väikese maalapi peal ja ei langenud ega läinud maa avanemisega kaasa. Nägin üüratult laia metallist sissekäiku, millest sibasid sisse-välja mingid tegelased, väga kaugelt kuulsin vee kohinat, nägin maa sees pilvede, päris ilusate valgete pilvede ülemisi kihte.

Olin  kõigest lummatud. Sellest, et ringi vaadates tundus esmapilgul kõik nii kõhe - see metallist sissekäik, üüratud raudsed trepid, üles-alla siblivad tüübid, kes olid samasugused nagu need, kelle eest ma puulatva põgenesin. Aga samas kaugel-kaugel all pilved ja veekohin. Seda kõike tajudes ei pannudki tähele, et veidrad linnud olid mu pähe pesa teinud ja juba pesakonna poegigi üles kasvatanud!

Hirmus lugu! Ma ei lase enda tuppa enam mitte kedagi, ma koristan oma kodu ära.  Viskan kõik asjad välja ja käin keemilise puhastuse brigaadiga toad üle, et mitte miski mind enam siia ei tooks... hetkeline paanikahoog läks taas üle. Jäin vaatama neid pilvi, kuulama vett... jube janu on... mõtlesin järsku... pole mäletadagi, millal viimati vett jõin...

Äkki lõin seletamatult kõikuma, linnud hakkasid mind oma nokkadega peksma, nad ei saanud ju aru, et ma saan haiget. Nemad tahtsid lihtsalt oma pesa remontida. Nad vaatasid nähtavasti, et mu juuksed on hea asendus männiokastele ja rohukõrtele, sest siin kandis neid ju ei olnud. Ainult kruusakivid olid siin! Ja linnud alla maa sisse paremaid pesitsuspaiku otsima ka ei kippunud, mis sest et vett oli kuulda. Olid nad ju aastasadu ilmselt sel puul istunud.

Igal juhul jäin ma nii juurdlema hetkeks kõige üle ja ei tabanudki, kui üks hetk mingi lind mind liiga tugevasti sahmis ja ma puurondilt alla lendasin.

Avasin uuesti silmad. Ilgelt külm ja halb oli olla, linad kleepusid üksteise vastu, vastik kriiksuv hääl tuli kuskilt, ei tea kust. Kõik oli nii kohutav. Täiesti-täiesti kohutav.

Nüüd ongi kõik, mõtlesin. See on surnute koht, siin on nii pakitsev olla, sulgunud, lämmatav. Ümberringi tuhiseb-kohiseb ja samal ajal on täiesti paigal.  Loodetavasti ei ole ma selles rõvedas kohas ihuüksi, mõtlesin endamisi närviliselt. Tõesti ma ei olnud sellest kohast halvemasse kohta veel sattunud. Tundsin - selg valutab. Hing tahab kurku kinni jääda. Suu kuivab. Õige-õige, ma ei ole ju iidamast-aadamast vett saanud juua. Kas surnute maal on vett? Huvitav, huvitav... aga kui ma olen surnud, siis ma ei peaks ju tahtma vett juua? On ju nii? Mõtlesin ja vaikisin endamisi.

Järsku kõlas mingi veider heli. Vaatasin otse ette. Kummaline värelev valgusvoog oli keset hämarat ruumi. Kuidagi abitult tuttav...

Midagi helises endiselt... vaatasin kõrvale ja nägin telefoni.

“Tervist, ma arvasin, et oled vahepeal ära surnud. Miks sa telefoni vastu ei võta?! Ma olen kuid sulle helistanud. Mõtlesin, et sinuga on midagi halba juhtunud.” karjus murelik hääl telefonis.

Keset tuba virvendas üksik hele joon, kuni järgmisel hetkel ta kadus.


Illustratsiooniks on kasutatud Cornelia Kotto fotoseeriat

2 comments:

  1. Mulle meeldib see, mida Sa tegid Joanna. Mind on paelunud spirituaalsus kaua. Olen seda uurinud, praktiseerinud, ja kogu oma teadmatuse ja müstilisusega on see üks mahe ja rahulik koht, kus oma mõtetes olla. Samas hoiab meeled erksana. Su kirjatööd lugedes meenus mu hingele äärmiselt armas video, millest ma peale lugematuid vaatamisi ei ole lõplikult aru saanudki. Tema seal on ka läbipaistev. Suur aitäh Sulle. Sellist lugemist oli vaja. Video on siin:

    https://www.youtube.com/watch?v=A464sSkNcrY&feature=youtu.be

    ReplyDelete
  2. Väga ilus video, aitäh jagamast! Ja heade sõnade eest samuti: hea meel, kui see lugu midagi andis :)

    ReplyDelete