Sunday, January 19, 2014

Õudne, aga hea

Aleksander Rostov, "Havsänglar"

Olavi Ruitlase revüü Robert Kurvitza romaanile "Püha ja õudne lõhn", originaalkujul ilmunud Postimehes.


«See suvitusrajoon Vaasa külje all neelas neli Lundi tüdrukut,» algab romaan, alustuseks intriigi kui palju, istun põnevikuks ette valmistunult, kõrvad suure kiiruse ootuses peadligi, jalg gaasipedaalil põhjas, ja kurat... ei tõuse kastoorõlilõhna, ei söösta see «Püha ja õudne lõhn» juba esimesse kurvigi krimkaõgijale harjumuspärase kummivilinaga.

Ma ei ole selles maailmas varem olnud. Sõitnud. Sellel ringrajajal. Ma olen hämmastunud – milleks on vaja nii võimsaid, detailseid ja ülipõhjalikke olustikukirjeldusi? Need on võimsad, on hämmastavad, lummavad, aga miks nii palju? Selline põhjalikkus viib mind raamatu neelamisest eemale. Ma olen rämpslugeja, õgija, ma ei ole harjunud. Mu vormel roomab lendamise asemel, ma olen Niki Lauda, laske mul, kurat, gaasi anda, mu kõrv on juba pea küljest lahti ja lipendab, või lubage veel ägedamalt, ma tahan olla Ayrton Senna, kokpitti istudes tahan ma olla juba sama hästi kui surnud.

Autor kontrollib tempot. «Püha ja õudset» ei ole võimalik lugeda kiiremini, kui on selleks romaanisiseselt määratud aeg. See on määratud taustakirjelduste, mittelineaarsuse, ajahüpete ja muu sellisega. Kaks korda proovisin, kaks korda alustasin, ringrajast sai sirgrada ning ma panin põllule. Seda Monacot tuleb sõita nagu liinibussijuht, graafikus, siis läheb värviliseks, siis hakkab vaikselt kohale jõudma, millest kõigest tavatempol kulgedes ilma jääb.

Kurvitza keskkondades tuleb järk-järgult kohaneda, vaadata ringi, märgata olulisi pisiasju, mis tavalugemisel kahe silma vahele jääksid. Need on märkamise korral võimsad, hingematvad maailmad. Ma sain aru, et Kurvitza eesmärk ei ole mind kuhugi välja viia ega raamatut lõpetada. Ta hoiab mind hetkes ja ta kasvatab minus midagi. Ta hoiab hetkes niikaua, kuni ma sellest aru saan, ja alles siis avab järgmise leveli.

Lause on poeetiline, vajadusel lühike, terav, siis jälle pikk ja voogav. Minu suurimaid naudingud. Ükskõik mis raamatu puhul, lause on eraldi mõõde, selles on kirjutaja mõtlemise ja tajumise piirid. Lause reedab, kas tekst on konstrueeritud ja välja imetud või on see kütte pealt antud. Kurvitz on ilmselgelt oma tekstis sees. Ta ei kirjuta ridu, ta elab neid, nii kirjutab näiteks Õnnepalu, parimatel päevadel kirjutan nii mina.

«Püha ja õudse lõhna» detailid, metafoorid, kujundid, võrdlused, ka kõige peenemad, on omal kohal põhjusega ja neid on mõttekas märgata, Lundi neli blondi ja rohesilmset tütart ei ole ilmaasjata rohesilmsed, Anni-Elin Lundi tagumiku kohal algav peen sünnimärkidest tähtkuju ei ole seal mitte niisama.

Mitte miski selles raamatus ei ole niisama, kaalutlemata, ja see tekitab veidi kõhedust. Kui metafooridel ja kujunditel on oma seesmine süsteem, siis see sunnib küsima, missugused neist – nende tüdrukute haihtumise kohta – ei olegi tegelikult metafoorid, vaid täppiskirjeldused juhtunust.

Kurvitz ei kaota müütilisi olendeid, vaid kõige tavalisemaid, igapäevasemaid meie keskelt, selliseid, nagu neid igal ajal ülekäigurajal teed ületades auto alla jääb või peolt koju sõitvate joobes juhtide poolt maanteekraavides lömastatakse. Mis siis. Me ei peatu eales pikalt ajaleheveergudel, mis nendest jutustavad. Fakt on külm ja emotsioonitu. Nelja tüdruku jäljetu kadumine romaanis saab esimese maailmalõpu tähenduse kolme samaealise koolipoisi silmade ja tundmiste läbi. Mida nad ei saa endast välja enne, kui järgmine peale tuleb. See oli mulle lugedes raske koht, kahtlustan, et üks osa lugejaid ei saa sellest üldse üle. Aga peab! Nagu külmast faktist ajalehes. Kurvitz on selle teadlikult raskeks teinud ja lugejale kaotusega, jäljetu haihtumisega leppimise kohustuse pannud. Muidu lõpeb raamat enne, kui ta peaks. Lipuga pooles vardas. Nii et kui aeg käes, küll ära tunnete, visake Lundi tüdrukud peast, sest see väike maailmalõpp on ainult läbimõeldud ettevalmistus järgmiseks.

Minu meelest on huvitav, kuidas autor neid noori annab. Lundi tütarde ja kolme koolipoisi loost hoomab Vennaskonna ja Mait Vaigu tekstide puhtust, süütust, haprust, nostalgiat ja igatsust. Hardi Volmeri tekstide iseteadvust ja -päisust. See kõik on meisse sisse kodeeritud ja sellest, tahame või ei, saame me aru. Kui mitte ajuga, siis tunnetuslikult, küljejoone, tundlatega, aga see pääseb südamesse ja muutub isiklikuks. Me kõik oleme neid Lundi tüdrukuid näinud. Me oleme nendega rääkinud, me oleme neid koolist koju saatnud, me oleme nende pärast nutnud, armukadedad olnud... Vot sellise asja Kurvitz meile annab ja sellise võtab.

See on õudne. Sest kirjeldused ja detailid on kohutavalt realistlikud... Paistab, siinkohal ei andnud autor ka enesele armu, usun, et ta ei küünitsenud, vaid oli korraga kahel positsioonil, nii hävitaja kui märter. Ega tal ei olnud ka valikut. Surnutega alustades leeris ei lõpeta. Kuigi, mis salata, tahaks! Päris julm, mis?

Igasuguseid trikke veel. Näiteks jälemollusk Vidkun Hird, asetatuna Linoleomimüüja kõrvale. Hird tundub ju niiviisi võttes päris korraliku kodanikuna või mis? Hird täis hirdisme. Raamat täis uussõnu ja -väljendeid. Poeesia on läbi aegade keeleuuenduse seisukohalt oluline tööriist olnud ja «Püha ja õudne lõhn» on poeesia parimas mõttes. Sellele viitab raamatu lõpp, kus kompositsiooni dimensio­naalus ületab kompamismeele piirid.

Ma ei hakka pikemalt peatuma romaani ülesehitusel, vaevalt ma suudakski seda paremini kui Hõbemägi juba teinud on, aga romaani lõpp, mis on jällegi ühele osale tuttavatest lugejatest komistuskiviks saanud, oli küll midagi palju lihtsamat ja ootamatumat, kui ma ette kujutasin, see on ringrajal see koht, kus sa võid lõpuks silmad rahus kinni panna ja gaasi põhja vajutada. See on poeesia. Poeesia on kuramuse vaba langemine! Iga lugeja loeb ja mõistab (mõista: kirjutab) endale oma lõpu. Maailmalõpu. Ma olin selleks hetkeks ette valmistatud, olin raamatus täielikult sees, õudus oli kasvatatud kuramuse füüsiliseks, mul tuli ainult mõistuslik olend endas välja lülitada ja tunnetusliku, spirituaalse poolega aduda.

Kurvitz pakub võimaluse ise luua, kasutada teksti nagu valget keppi ja hoida rajalpüsimiseks kõik oma meeled ergud. Mul õnnestus, olen seda hullu tunnet saanud ise kirjutades... ma ei teadnud, et võib saada ka lugedes. Nii saab igaüks proovida. Lihtsalt. Mis tunne on luua. Ma ei ole piisavalt keegi ütlema, kas «Püha ja õudne lõhn» võib näidata suunda, kuhupoole tänapäeva romaan liigub. Ja kas sellisel meditatiivsusel on piisavalt kvaliteetset lugejat. Üks võimalikest teedest, mida pidi žanri areng kulgeda võiks, on see kindlasti.

Ma olen rahul. Väga. Raamatu puhul on minu eest hästi hoolitsetud. Mulle jäeti mulje, et ma sain aru. Mind ei alahinnatud. See on eneseväärikuse küsimus ja see jäeti mulle alles.


No comments:

Post a Comment