Wednesday, January 8, 2014

Raoul Kurvitz. Reloaded.




Sa polnud kunagi Tam Galeriis käinud. Sa tulid Lootsi tänava otsas autost välja ja pilk otsis ust. See veneaegne bensiinikalonka tänaval, kohe kõnniteel maja ees, see ütles küll: siin on midagi teisiti. Kõik käis väga kiiresti. Sa astusid uksest sisse, inimesed sagisid, küsisid: “Kas te tulete näitusele või restorani?” - Näitusele. - “Olge lahked, meil on päeval galerii, õhtul restoran,” ütlesid lahked inimesed. Nad ütlesid ühtteist veel, aga su pilk, su otsiv pilk oli juba leidnud esimese maali.

Draakonid! Või lohed! Keerlevad! Või mis? Lähemale. Hobused. Hobused?! Ja millised toonid. Pastelsed. Sa tead seda sõna. See on ainus sõna, mis need toonid seob. Aga need hobused. Amfiibhobused, on Raoul Kurvitz maalile kirjutanud. “Vooluolendid,” ütleb keegi. Sa raputad pead, sa nagu ei usu oma silmi. Pilgutad. Pöörad siis ringi, järgmine pilt. Hobused. “Ja teisel korrusel on veel! Ja kolmandal!” Ja trepikojas. Hobused.

Kui sa istud galeristidega üleval kontoris diivanil, siis su silmad on pärani. Sa oled midagi sarnast varem kogenud. Aga mitte kunagi näitusel. Kus siis? Matrix Reloadedis. See on ainult järg, ütlevad need, kes pole elus mitte kunagi mitte midagi ise alustanud. Ütlevad need, kes pole elus ise midagi armastanud. Jah, Kumus - Matrix, siin - Reloaded. Ja Raoul Kurvitzast ei saa iial küllalt. Nagu Keanu Reevesist. See on mingi animaalne magnetism, sa tead. Sa tunned seda.

“Me ei julgenud suurelt selle näituse avamist välja hüüda, sest kaks nädalat enne avamist olid Raoulil valmis 14 krunditud lõuendit, tal on see eriline kruntimine...” naeratab galerist ja ulatab kohvi. Sa võtad kohvi aga raputad ikkagi pead. “Seal ateljees, seal oli tal siis need neliteist lõuendit ringis, ja siis, siis ta maalis, me ei julgenud seal eriti midagi öelda, aga ta maalis nagu...”

Ja sa tead, kuidas ta maalis. Sa juba tead. Ta maalis nii, nagu on maailmaga ühel ta varasemal maalil. Ja sa tead, et siin ei ole enam mitte midagi juhuslikku. See maal, see varasem maal. See on nüüd ühes teises maailmas.

“See oli pronksiöö, me panime pidu, ma ei teadnud midagi,” rääkis Raoul kunagi ateljees katanat hellalt riiulilt võttes, “kui ma ärkasin, vaatasin alla Pärnu maanteele, seal oli igal pool häving ja minu laual oli see,” sahinal liigub tera, trrrrrr, lõikab paberit, “ja siis ma loopisin neid arbuuse...” ütleb Raoul veel ja mõõk liigub ta käes välguna, “aga siis, kui see hull samurai vaatama jääb, mis see oli... see oli maailm akna taga.”






Ja sulle kõige isiklikum töö sellel näitusel on jällegi vahejuhtum. Vahejuhtum kontoriruumides. See maal on sellest, kuidas Hobuvälk lööb ühte kontorisse sisse. Sina tead, mis asi on Hobuvälk. Maailm ei tea. Raoul ka ei teadnud, teadmisena. Aga ta tundis ära. Ja maalis nii. See ei ole mingi nalja asi. See on pimeduse välk. Sellel hobusel on silmad pahupidi. Selles kontoris on ERROR. See ei lähe enam üle.

Sa ei pea enam kartma. Sa ei pea enam kartma nii paljusid asju. See samurai, see hull samurai - katanaga, arbuuse peksmas - ta kaitseb. Ta kaitseb nii hullult tähtsaid asju. Nagu ilu, nagu jõud, graatsia, seksuaalsus (jah, seksuaalsus!), sa seisad maali ees, kus kaks hobust teineteist nuhutavad ja sa ei pea kartma, et see erutab (see erutab!), see lahkus, see hellus värvides, see kaitseb. Sind. See samurai on teinud selle kõik sinu jaoks. Kunsti tehaksegi sinu jaoks. Kui õnnelik on elada ajal, kui Sinu jaoks tehtud asjad jõuavad sinuni õigel ajal. Võimalikul ajal. Mitte ei lähe nii, nagu läks sellega, eksju.

Sa tead, et kunst on hinge viimane kaitseperimeeter. Aga kuidas, küsid sa? Vaata, ta teeb su muidu haavatava südame ümber vaimustuse tulemüüri. Ja miski, mitte miski ei saa sel hetkel sealt läbi, kui see niimoodi lõõmab, nagu seal, sellel näitusel.

Ma nägin seda su silmis. Ma tunnen sama. Ja lisaks aukartust. Selle meisterlikkuse, selle kire ja selle jõu ees. Raoul on kartmatu. Põhjusega.

Vaata, Raoul Kurvitz oli coolim palju varem, kui cool cool oli. Ta oli kõige coolim kogu selle aja, kus oli cool cool olla. Ja ta on cool edasi ka praegu, kus eesti kultuuri kõige tähtsam küsimuseks tahavad jõuetud suruda: olla või võib-olla. Aga sa näed ju isegi. Ja enne lahkumist seisad sa veel iga maali ees. Sa näed. Alles kodus sa loed, mida galeristid on sulle kaasa andnud. Seda, mida Raoul on nende hobuste kohta kirjutanud. Sa loed ja sa saad aru, et sa said kõigest aru. Ilma lugemata. See oli kõik seal, neil maalidel. Me oleme amfiibhobused.


Nad on amfiibhobused.
Kaua aega olid nad tavalised hobused.
Neid on rautatud ja ruunatud,
     neid on sadade tuhandete kaupa retsitud kahurilihaks,
     neid on äraaetuina maha lastud.
Mõnele neist on püstitatud ausambaid,
     kuid miks peaksid nad oskama seda hinnata.
Nüüd on nad sukeldunud.
Varem olid nad veo- ja künnimasinad,
     nüüd on nad on mikro-ja nanomasinad.
Nad sünnivad ja paljunevad inimaju hallolluse ookeanis,
     värvides selle oranžiks.
Nad on teadvusolendid,
     nad on vooluolendid.
Nad on otsekui kättemaksuinglid,
     ehkki nad ei tea, mis on kättemaks.
Nad vahel lihtsalt hullavad
     kaldal.
Nad on õrnad ja haavatavad,
     nad on võitmatud.
Nad on amfiibhobused.

7 comments:

  1. Alsoo: ARTist Talk Raoul Kurvitzaga (küsimusi küsin mina!) toimub teisipäeval 14.01.2014 kell 17.30 Tam Galeriis Lootsi tn 4. Raoul esitab 4 uut laulu. Väga mage õhtu vist ei tule.

    ReplyDelete
  2. Kas nyyd on nii, et iga kord, kui K.K. ZA/UMis kirjutab, läheb see kohe kultuur.erri lehele? Või millest see oleneb? Miks teised ZA/UMi postitused ei lähe? Või teiste blogide postitused? Kes teab vastust?

    ReplyDelete
    Replies
    1. eks sa zaumile kirjuta ikka selle kohta mis ilmub zaumis ja err-ile selle kohta mis ilmub seal. minu trubetskyvärk ja robi aastakokkuvõte ilmusid niisamuti err-is.

      Delete
    2. Need kaks on ilmunud jah, kuid tundub, et K.K. oma pysib siiski rohkem esiplaanil sääl. Aga hyva, vahepeal ju ilmunud palju muud ka zaumis kui ainult trubevärk ja aastakokkuvõte..

      Delete
    3. Mu meelest on err-i valik küll igati loogiline. Päevakajalised sündmused, eesti autorid, poliitiline alltekst. Kui ma kirjutan 1990 a avaldatud ungari autori romaanist (ja seda ma teen), siis võib kindel olla, et see ei ületa uudistekünnist:)

      Delete
    4. Ma arvan, et võiks hoopis niimoodi küsida: miks me üldse laseme neil oma staffi tasuta jagada? Müürileheltki, millel teatavasti honorare pole, nõudsime sada krooni "Eesti vaese" eest. Kuna aga Tõnu Pedarul on igati tervitatav "portaalis olgu iga kolme tunni tagant uus nupp" action-strateegia, et Eesti tatt-aeglast "arvustus aasta pärast romaani" kultuuritempot murda, siis (vähemalt hetkel, kuni nad käima saavad) ma hea meelega sündikeeriks nendega koostöös, kui antud portaal sellest jõudu saab - kultuur.err on üks selliseid asju, mida ma isiklikult viis aastat oodanud olen. Kohalikku veebi.

      Looming, foto ja loominguline laptopi-arvustus selle portaali konseka alla ei mahu ega tohikski mahtuda, kuna tegemist on loominguga. Siin lahkuksime infovahetuse ja elavama kultuurielu korraldamise radadelt ja asuksime mõtlema autoritasudele. Oja kroonikate eest näiteks soovitaksin autoril küsida mõistlikult mahlakad 200 eurot, mida aga ringhäälingu veebi-büdžetis kindlasti pole.

      Teiste blogide postitused ei lähe sellepärast, et nad pole kultuur.err'i toimetajate RSS fiidis, sest nad pole viimased neli aastat ennastunustavalt ja -salgavalt kultuuripaska välja pritsinud, mis on arusaadav, kuna tegemist on tänuvääritu tööga, mida oskavad tõeliselt teha vaid meiesugused samuraid, keda ei huvita ei feim ega sull, vaid ainult naised ja verine noorheegellik-kristlik maailmarevolutsioon.

      Delete
  3. "...vaid meiesugused samuraid, keda ei huvita ei feim ega sull, vaid ainult naised, ja noorheegellik-kristlik maailmarevolutsioon" - ai, poiss, no kyll sa aga paned, ammust aega pole ma ennast nii zen-heameelega ribadeks naernud. kaurile ka muidugi veelkord tänu selle kirgliku loo eest muidugi. r.k. senior

    ReplyDelete