Sunday, January 12, 2014

Seitsmes ring

Péter Nádas
Põhimõtteliselt on arvustus asi, kus igaüks saab raamatu varjus omi mõtteid rääkida. Ega te ei oota ju, et ma 24 aastat tagasi eesti keelde tõlgitud raamatut arvustama hakkaksin? Autor on kuulus selletagi. Oh jaa, olid ajad. Õhukese, pehmekaanelise, võrdlemisi ilmetu kaanekujundusega raamatu trükiarv oli 20 000. Soetasin selle endale osta-portaalist, maksis 3 eurot ja postikulu. Miks mina, tuntud asjadevihkaja, endale raamatu ostsin? Sest ma olin raamatukogust laenutanud  Péter Nádasi ja Richard Swartzi „Kahekõne“, see meeldis mulle sedavõrd, et otsisin, kas on miskit veel maakeeles saada. (Siinkohal oleks paslik taas pöörduda mind alatasa painava asjade teema juurde. Raamat oma füüsilisel kujul, enne kui sa ta kaane lahti teed, on asi. Ta võib olla päris närune asi, poolik, kapsastunud, soditud, võib olla ka kõva ning kaunis, täis pilte saksamaa zoopargist või näituseks sepistatud raudväravatest. Või on seal sees hoopistükkis peenikeses tuhmis kirjas mingi poliitökonoomia. Või läti kirjaniku jutt. Raamatute sees on kõik maailma asjad ja muist selliseidki, mida olemas pole, sellepärast on raamat lausa erakordselt salakaval asi. Ei või teada, kuipalju asju tema vahelt veel välja pudeneb.)

Péter Nádasi „Ühe perekonnaromaani lõpp“ lebas mu voodi kõrval lauakesel üsna hea tüki aega. Lugesin seda väga aeglaselt. Ei teagi miks. Umbes poole peale jõudnud, vaatasin järelsõna. Hea järelsõna on ka. Kui muidu aru ei saanud, et tegu on sünge tükiga, siis seal öeldakse. Et pole kerge lugemisvara, et on eriline ja omamoodi, et kuigi õhuke, on sinna sisse pandud pool maailma ajalugu ja just see pimedam pool.

Mulle oli see raamat paras pähkel. Ta on kirjutatud nii-öelda teadvusvoo peegeldusena, nagu üks laps võiks maailma näha ja mäletada. Aga. Ma olen ise ka laps olnud ja noh, ma tean, et päris nii need asjad ei käi. See ju puha kirjandus. Ühesõnaga, ei ole lihtsat siin midagi, on väga tihe, hunnikussesurutud ruum, peenelt läbi komponeeritud tervik, mis ainult näib juhuslikuna, tegevus toimub peaasjalikult ühe õue peal, ühes majas, ühes naabermajas, korra käiakse poes. Tekstki on esitatud ilma liigendamata, ühes katkematus jorus, müürina. Siin on õhupuudus. Nagu oleksid kala kuival.

Mina pole mingi piibliteadlane aga seda ma ometi tean, et kala on tähtis. Raamatus on neil üks karpkala, vannis, ja see kala ei taha eriti surra, kala anatoomiast räägib poisi vanaisa nii põhjalikult, et ohhohoo, oleks mul selline vanaisa olnud. Vanaisa hoiab maailma järjepidevust, aga vanaisa ennast hoiab vanaema. Vanaisa räägib, istub maha, pööningule, asjade keskele ja hakkab rääkima sellest, mis on tähtis. Et see ei kaoks, vaid jätkaks oma olemasolemist maailmas. Ta räägib kalast ja kalamehest, räägib Siimeonist Jeruusalemmas, kes oli Galileas kalur. Ja ühest teises Siimeonist, tolle sugulasest, kes elas Küreenes. Sedasama juttu rääkis vanaisale tema vanaisa ja sellele omakorda tema oma ja nii muudkui ajas tagasi. Ega suguvõsad ei ole tingimata halvad asjad. Muidugi, Valter Meheperse ja tema Moosesest esiisa üle võib naerda. Aga ainult siis, kui sul on pidevus, vaatad sa ka ettepoole. Sul on eesmärk, sõnum, töö ja asi ajada siin maailmas. Ja praegu ma seda ei näe, ei näe, et keegi vaataks tulevikku, kaugemale kui ta enda kümme aastat, kui sedagi. Sest nad ei vaata minevikku ka. Midagi peab olema, mis on sinust   ajalikust inimesest  tähtsam. See võib olla lugu, mida rääkida lapselapsele. See võib olla usk, kasu, armastus, võim, jõud, õiglus, kannatus. Sinust suurem.

Ja nõnda räägib vanaisa lugematutest sugupõlvedest, Raahelitest ja Ruuhvustest, nende lastest, nende lastelastest, kellede hulgas oli nii vaeseid kui rikkaid,  nii ilusaid palgeilt kui kehalt ja vaimult vigaseid, nad rändasid maailma eri paigus, ja igas kohas ja igal ajal olid nad millegi osa, mis oli nendest enestest suurem.

Ja kuulake nüüd, nõnda vaidleb vanaisa onu Frigyesiga, oma vennaga. „ Ole vait! Ma räägin edasi!!“ „Ära näe vaeva, ma tean seda küll.“ „ Lõppu, lõppu sa ei tea!“ „Mille lõppu? See on ilma lõputa!“ karjus vanaisa. “Ja viiesaja aasta pärast, mis tuleb viiesaja aasta pärast, kas sa seda tead? Viissada aastat! Aega pole olemas! See ongi eksitus, aega pole! Ainult mina, mina, mina olen olemas! Ainult mina, aktuaalne kohalviibija! Mina!“

Selles loos on seitse ringi. Vanaisa rääkis kuuest ringist, sest seitsmes ring, see on ju meie ring. Esimene ring oli ilu ring, mis oli määratud nurjumisele, teine mõistuse oma, ja see esiisa, kes rääkis pojapojale oma lugu, ütles —  näe, värav on juba avatud! Sest ta ei teadnud seda, mida tean mina, et üksteise taga avanevate väravate taga on suletud müürid ja ring ei lähe kusagil lahti, vaid jõuab ikka samasse tagasi. Kavaluse ringile järgneb külluse ring, siis kannatuse oma, siis vaikuse. Aga seitsmes ring, see meie oma, sellest me ei tea, mis see on. Ehk on see õnne ring, poeg, ei või iial teada.

Jacopo Ligozzi 1547-1627
Vanaisa sureb ja tema suu on lahti ning sealt paistab pimedus, justkui oleks surnu seest tühi. Kõrvalmajast kaovad elanikud, koer saab otsa, postiljon ei käi, isa ei tule. Ema poleks nagu kunagi olnudki. Selle isaga on kahtlased lood, ta tuleb vahel öösel, salaja, ta haiseb imelikult ja tema riideid tuleb bensiiniga pesta. Suur tüli käib vannitoas: „ Alati tuleb selgeks teha, isa, kus leeris oled, ja alles siis võib vaielda ka moraali üle. Käterätti! Tõepoolest, isa! Ärge pange pahaks, ma ei suuda end tagasi hoida. Naer tikub peale. Mida te teate? Tõepoolest, kus te olete, isa? Ma arvan, te ei ole enam mitte kuskil!“ „Ma olen veel elus! Kui sa ehk ei ole tähele pannud, ma olen veel elus! Ja kuni inimene on elus, siis väljaöeldud sõnad, väljaöeldud mõte, kui ta ehk ei suudagi midagi teha, levib, mõjub, ja seda sa takistada ei saa! Kas sa siis ei näe? Mis sest, et sa pesed ennast! Verine! Mida mõtled sa teha jumala kohtu ees? Minu poeg!“

Seal raamatus oleks nagu šrapnell plahvatanud, ta hakkab kilde ajama ja need killud tungivad igale poole, pööravad tegelikkuse segamini, lõikavad tükkideks  see mis oli alguses, on tegelikult lõpus, või katkevad mõtted ja pildid poolelt sõnalt, sa pead lehti tagasi keerama ja eespoolt uuesti lugema, näpuga järge ajama, tükke kokku panema, kilde välja koukima, aga päris terveks ei saa enam kunagi. Just need kadunud osad räägivad suurema osa loost.

Ma näen seda väikest maailma, sagris aeda ja tühja, ennastkuulavat maja, tubades rohelise sametiga tugitoole, lukkukeeratud sahtleid, vannitoa musta-valgeruudulist põrandat, kuulen nagisevaid trepiastmeid, tunnen kala keetmise lõhna. Kui vanaisa suri, siis vanaema värvis oma pruuni, halli ja tumesinise kleidi mustaks ja enam süüa ei keetnud, tegi ainult rasva või sinepileibasid ja ise lutsis klaaskomme. Kui vanaema suri, siis poiss otsis välja pesukeedupoti, aga ei jaksanud seda pliidile tõsta ja musta pulbrit ta ka üles ei leidnud. Ta sidus vanema lõua rätikuga kinni ja ootas et tuleks prügivedaja või keegi. Ta võis nüüd ära süüa vanaema klaaskommid ja kappi ärapeidetud vorsti.

"Jumala otsimisel on kaks äärmust! Munk ja kunstnik, need igavesed otsijad, kelle ees langetame pea austuse märgiks, kuigi nad on petised ja šarlatanid. Kunstnik lukustab ennast oma tuppa, tõmbab kardinad ette ja uurib ennast ahnelt peeglist.Aga mida võib niisugune niru peegel näidata? Keha. Muidugi keha. Ja tema hüüatab õnnelikult: Jumal peitub kehas! Iga keha on omaette jumal! Inimene on jumal! Valejutt! Munk ehitab endale nii kitsa kongi, et sisse ei mahu ja peab ennast ukse ette pikali viskama ja välja jääma kogu oma ropu suuga. Ja selle mahajäetud, alandatud keha asemel kobab ilmaruumis ringi piiritu hing. Ükskord, pärast pikka hingepõuda küsis üks pühak jumala käest: kus olid sa seni, mu isand? Jumal vastas talle: Sinu sees! Jah, tõesti, aga kui sa otsid teda seest, on ta alati väljas, kui otsid teda väljast, on ta sees. Pea seda meeles!"

Päris raamatu lõpus, siis kui poiss on juba koloonias, saame me teada, et tema nimi on Peter Simon. Ta on Peetrus Siimeonist ja ta peab valima, valima oma leeri. Kui viibid nende hulgas ega ole nendega ühes mestis, siis nad naeravad. Aga miks me ei võiks naerualuseks saada? Ka klouni üle naerdakse. Ära kunagi karda, kui sind välja naerdakse.

Nii ütles vanaisa.


3 comments:

  1. eulogy to mudlum

    you're a sweet hot povidlo ass mama, mississippi queen
    everything you write or read or dream
    is a bootleg majestic scene
    straight out from a poor boy's childhood
    so when you're around no asshole seeks comforting booze
    yet even more redundant is weed

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda, muuseas, ei kirjutanud mina. Kahjuks.

      Delete
  2. Selles loos on imelikku draamat

    ReplyDelete