Friday, January 3, 2014

Sulisław Zawisza kummaline elu

Sulisław seisis akna ees, sigaret näppude vahel ja vaatas tüdinult tänaval voolavat autoderida. Aken oli imelikus kohas, lae serva all, nagu elaksid keldrikorrusel, aga nii see ei olnud, risti vastupidi, hoopis katusealune üürikamorka, kus lagi oli ebaloomulikult madalal, kuigi mitte kuidagi längus. Aknast avanev vaade oli kaunis suurejooneline panoraam liiklussõlmele, millel oli omaette väärtus talvel, kui kogu aeg on pime, siis paistsid sealt suurlinna tuled, oli kuidagi majesteetlik ja inspireeriv, suve viimases veerandis oli ta aga selle paiga võlud enda jaoks ammendanud. Neid rohkem ei olnudki, õhk oli läppunud pesemata riiete kuhjadest, duširuumi hallitusest ja kraanikausi põlv oli ka umbes. Ta oli isegi mõne sõbra käest nuianud: „Ega teil kellelgi seda peldiku lahtikruvimise trossi kodus ei ole? Siukest, mis on pikk ja mille otsas on vänt. Mis? Ei tegelt ma ei taha peldikut lahti kruvida, vaid kraanikausi äravoolutoru.“ Kui talle torusiili soovitati, siis vastas Sulisław suureliselt – „Torusiil on nõrkadele“. Natuke mõelnud, seletas ta täpsemalt - „seal käib see väike toru suure toru sisse ja toru läheb põranda alt umbe ja siis hakkab suurem toru üle ajama ja see oli jumala töötav süsteem, kuni ma tatart äravoolu valasin.“ Igatahes persses kõik, mõtles Sulisław Zawisza mornilt. Pean siit jalga laskma.

Head mõtted tulid nagu iseenesest, oot-oot, aga Ada? mõtles ta. Adal oli imetilluke majake linnaservas, ta elas üksi ja päris kindlasti on tal hea meel, kui teda vaatama minna. Ehk saab muuhulgas jutu sisse torgata, et vaja oleks väikest vahemaandumise kohta. Hullem ikka ei saa olla kui siin kuradi üüripõrgus. Sulisławil kulus mõttest tegudeni erineval määral aega, üldiselt oli teda kerge liikvele saada, viis minutit pärast esimest ada-mõtet oli ta juba bussis. Mõni asi võttis muidugi rohkem aega, mõni asi jäi vahepeal seisma, ei liikunud kuhugi, see tuli sellest, et Sulisław oli omamoodi perfektsionist, ta joonistas näiteks hingpeene ja terava hariliku pliiatsiga väljamõeldud maailmade kaarte ja need maailmad ei saanud kunagi päris valmis, ikka sai sinna mõne detaili lisada. Aga bussisõit, see oli kukepea.

Kõik läks täpselt nii, nagu plaanis oli. Emand Nosek oli kodus, kus mujal kui kodus ta saanukski olla? Kohmitses aias midagi, pühkis käed seelikuserva külge puhtaks ja andis Sulisławile tere. Siis nad istusid köögis ja Sulisław muudkui rääkis, rääkis ja rääkis, ning Ada noogutas ja kuulas. Kui jutt toani jõudis, siis Ada tõusis sõnalausumata püsti ja läks tegi toaukse lahti – issand jumal, see oli maast laeni asju täis. No miks ta ometi ära ei viska oma kolu? Aias lõket teha ju saab.

„Mina tahan valgeid seinu ja akanalaua peale potti valge orhideega!“ ütles Sulisław. „Roogime puhtaks ja teeme korda ja värvime seinad ära, ma võin ise värvi osta. Saad sa oma riietekapi kuskile mujale üles panna? Ja need raamatud ka, paneme kahelt realt riiulisse või midagi, mulle meeldib kui on õhku ja valgust.“

Nii ta siis müttas seal nädal aega ja vaatas lõpuks uhkelt ringi. „Kurat, see sai hea,“ teatas Sulisław rahulolevalt. „Laena mulle oma kühvlit, ma pean üüritoa ära koristama, ma toon pärast tagasi.“ Aga kühvlit ta tagasi ei toonud, unustas, ja see Ada, see tuletas talle seda pärast iga nädal meelde, sest see oli metallkühvel millega tema oma ahju alt tuhka võttis. Issand, ühe vana kärnase roostes kühvli pärast niipalju vingumist. Ühesõnaga, Sulisław Zawisza tõi kiirkorras sõbra autoga oma tavaari ära ja mis maha jäi, see jäi, sest rohkem ta sinna ei läinud, üüri jättis võlga ja arvas, et niigi vedas neil, et keegi üldse selle putka eest kunagi midagi maksis. Adaga neil mingit üürijuttu ei olnud, Ada ei küsinud ka, ainult oli kuidagi siukse toheda moega, seletas muudkui midagi oma arvetest ja elektrist ja puudest, kuigi väljas oli 30 kraadi kuuma, mis pagana puud? Küll siis vaatab kui vaja kütma hakata. Oma plekknaise oli ta ka maha unustanud, seda Ada ka muudkui torkis, „Kuidas sa siis radiaatorit kaasa ei võtnud, see ju kallis asi.“

Ada passis kogu aeg köögis. Muidu oli täitsa mõnus, kui Ada kasvõi vahelgi oleks kuskil mujal olnud. Aga ei, tahad omale kohvi teha, emand Nosek kükitab pliidi kõrval, haarab kannu käest, paneb vee üles, paneb suhkru ka tassi ja liigutab segamini. Tahad omale kiirelt paar võileiba teha, aga Ada peseb nõusid, tagumik upakil. Ise veel siukse vihase näoga. Enamasti läks Sulisław kööki öösel, siis vähemalt oli lootust, et saab omaette toimetada. Kuigi tihtipeale tuli Ada unine nägu siis ka ukse peale vaatama, mis teoksil on. Adal on vist närvid korrast ära, mõtles Sulisław. Üksööse ta ehmatas ennast siniseks, mingi imelik ebamaine inin kostis kuskilt, nagu maa alt, summutatud ja õudne. „Mis saund see oli?“ pomises ta kohkunult.

Hiljem harjus ära, sest tuli välja, et need on Ada hirmuunenäod. „Hea veel, et kuutõbine ei ole“ seletas Zawisza sõpradele, laialt naeratades ja kätega vehkides. Aja moor üles siis, kui ta karjub, arvas üks. „Mina mammi tuppa ei lähe, see veel puuduks. Igaüks võidelgu ise oma saatanatega,“ vastas Zawisza tõsiseks tõmbudes.

Ada morn tuju hakkas silma küll. Eriti vastik oli ta komme mitte midagi öelda, aga niisama mossitada. Käis muudkui konisid korjamas Sulisławi akna alt, mitu korda sai öeldud, et „ma ise, küll ma koristan ja teen“ aga ei, ja Ada pistis järjekindlat nahka noore Zawisza vorsti ja juustu. Ükskord katsus Sulisław sel teemal jutu üles võtta, umbes nii et jäta paar viilu alles ka, aga kus siis läks päris tõeliseks tüliks. Loeti ette, mitu korda on Sulisław Ada pajast söönud, kes kohvi ostab, kes kõige eest maksab, jah, anna elektri jaoks raha, millal sa andsid viimati? Muidu eest elad siin ja nüüd tuled suutäisi lugema!

„Sellele anna raha kuipalju tahes, ikka vingub. Kurat, tasuta sai remondi, mulle hakkab päriselt närvidele käima see asi siin!“ Toas käib ka nuuskimas, oma haisva kaltsuga tolmu võtmas.

„Selle raha eest, mis sa viimati andsid, selle eest ma ostsin sulle valge liilia“ ütles Ada ja läks sirge seljaga õue. Sulisław oli juba aru saanud, et mida vihasem Ada on, seda rohkem ta tööd teeb, ja nii oligi, kohe hakkas kostma siigat-saagat saagimise häält. Zawisza haaras oma rohelise tolmumantli ja traavis minema. Küll ma ta paari lahke sõnaga maha rahustan, mõtles ta, viskan mingi nutsu ka ja asi korras jälle. Niigi olen suuremalt jaolt ära kogu aeg, saab ju üksi rahus olla, palju kulub. Imelik emand, päris kena teine veel, aga istub kodus, kuskil ei käi, ühtki tuttavat ka nagu pole, lihtsalt veeretab päevi õhtusse.

Tagasitulles oli Sulisławil kaenla all uus kirjutusmasin – väike, õhuke, kerge, heleroheliste klahvidega, mis ei klõbisenud peaaegu üldse, selle nimi oli Hermes Baby.

„Noh, rikkaks saanud või?“ küsis Ada kohvikannu tulele pannes.

„Kuule, jah, läks hästi seekord.“ vastas Sulisław rõõmsalt ja viskas kirjutusmasina kõrvale laiali mõned kenad rahatähed ja ühe rõnga Krakovi vorsti tõmbas ka taskust välja.

„ Ma loodan et see teeb sind ka rõõmsamaks, vaata mis ilmatu hunniku raha ma sulle annan, eelmiste eest ja natuke ette ka.“

Ada koukis rahad kokku ja vaatas neid tükk aega sõnalausumata, nagu ei saaks täpselt aru, mis see siis nüüd on. Toppis siis rahatähed mingi kausi alla ja ütles. „ Jäta meelde, kus ma panin, kui ma ise ära unustan“

Siis nad istusid kahekesi köögis, jõid kohvi, Sulisław rääkis maast ja ilmast, Ada kuulas ja noogutas, pesi kohe kõik tassid puhtaks ja kuivatas ära, seisis natuke aega nõutult niisama ja mõtles et täna ei tule siis selle jutu rääkimisest midagi välja. Et kui kauaks siis veel plaanid on siia jääda ja nii. Ei, täna ma seda juttu ei räägi. Noormees aegajalt poetas mingeid vihjeid, et võib-olla sõidab varsti välismaale hoopistükkis, või et läheb sõbra suvilasse, või kui asjad hästi lähevad, üürib mõne mõnusa toa. Asjad ju hästi küllalt, kui jaksab omale siuksi masinaid osta, mõtles Ada.

„Kust see rahalaev sul siis tuli?“ küsis ta viimaks.

„Sa ei taha teada“, viskas Sulisław Zawisza tagaselja oma toa poole sammudes. „ Aga ma kutsusin õhtuks mõned sõbrad külla, ma loodan et see sind ei sega. Me oleme hästi rahulikult. Ah jaa, kuule, vannitoas ei lähe vesi alla. Ega sul seda trossi pole, millega torusid lahti aetakse?“






(Seda lugu Ada Noseki poolt nähtuna saab lugeda siit)


1 comment: