Tuesday, January 7, 2014

The Oja Chronicles

Argo Tuulik
Targad teavad rääkida, et Oja on alati olemas olnud. Küllap oli juba Olümpose mäel tähtsamate peajumalate kõrval üks väike mannetu Oja, kes samal ajal kui Hephaistos jumalatele relvi sepistas ja Apollon lüürat tinistas oma eneseväärikust ja füüsilist heaolu millekski panemata teiste meeli lahutas. Vanarahvaski hoiatas, et kui poisslast ootava naisterahvaga peale kaheksandat lapsekandmiskuud ühte heita, võib lapsukesest Oja tulla.

Usun, et kõik on mingis eluetapis tundnud mõnd Oja. Destruktiivset selli, kelle elu eemärk näib olevat vähimagi publiku ees võimalikult pööraseid tükke teha. Vahel pole selleks isegi publikut tarvis. Oja helistab öösel telefoniputkast politseisse ja teatab, et keegi vandaal laamendab telefoniputkas. Seejärel peksab Oja putka pilbasteks ja jääb patrulli ootama. Sõbrad ütlevad hiljem naerdes, et see on nii Oja. Oja teeb oma tükke enamasti ebakaines olekus. Siinkohal räägib vanarahvas, et Oja soontes voolabki juba sünnist saati tulivesi. Enesealalhoiuinstinkt võib vahel igaühe maha jätta, aga enesehävituslikkus, millega Oja oma sõgedatesse avantüüridesse sööstab, on omane vaid Ojale. Oja määrib end koera ekskrementidega kokku, istub suure pruuni paberkoti sees naabrimehe ukse taha, annab kella ja paneb koti seestpoolt põlema.

Hämmastav on siinkohal aga see, et hoolimata oma vigurite pahatihti eluohtlikust loomust pääseb Oja neist peaaegu alati minimaalsete vigastustega. Oja sõidab öösel Tallinn-Tartu maantee 90-alas sõbra viiese bemmi slepis poekäruga 150 km/h. Viletsa traatkäru rattad purunevad ja see käib kummuli, Oja paiskub kärust välja, esmalt pidurdava BMW tagaklaasi ja siis teepiirdesse ning murrab käeluu ja kaks roiet. Hiljem heietatakse uudistes, kuidas maanteel huligaanitsenud idioot pidi küll õnnesärgis sündinud olema. Nad eksivad. Oja ei ole õnnesärgis sündinud. Oja oli purjus.

Sõna saab taas vanarahvas kes teab rääkida, et Oja on hävinematu. Oja saab tappa ainult teine Oja. Oja hüppab, teine Oja kukil, Tõrva vettehüppetornist alla ja saab surma. Ülemine Oja sööstab samal õhtul Tallinnas üheksakordse maja katuselt kahest taburetist ja saunalinast valmistatud tiibadega öhe ning murrab hüppeliigese, ninaluu ja kaks esimest hammast. Erakorralise meditsiini osakonnas tuvastatakse tal tugev joove.

Jaanipäeval ei hüppa Oja üle lõkke. Oja hüppab lõkkesse. Enne hüpet moondab ta end tualettpaberirulli abil muumiaks ja valab ketšupiga üle. Et ägedam oleks. Kiirabi saadab ta hommikul kerge vingumürgituse ja põlenud kulmudega koju kainenema.

Aastavahetusel sõidab Oja Nõmme suusahüppetornist roosas pruutneitsi kleidis rulluiskudega alla, kaks süüdatud raketti kaenla all, ja murrab kederluu.

Just ühe sellise Oja muldasängitamiselt me end praegu leiamegi. Pastor on pidanud just maha liigutava kõne sellest, milline paljulubav, andekas ja mitmekülgne noormees kadunud Oja oli, ja kui traagiline see on, et säärane tärkav õieke nõnda varases eas varrelt on kaksatud. Nüüd saavad kadunukese lähedased enne kinnise puusärgi hauda laskmist veel viimase võimaluse varalahkunuga hüvasti jätta. Oja männilaudadest kirstu kõrval seisab vanemate kõrval ka tema noorem vend Indrek. Puusärgist möödudes suruvad leinajad pereliikmete kätt ja pomisevad kaastundeavaldusi. Indreku ees peatub üks Oja lähedasemaid kamraade, punase näo, suurte kõrvade ja Saku Originaali T-särgiga turske kiilaspäine noormees hüüdnimega Melon. Kaastundeavalduse ajaks on ta eemaldanud austuse märgiks isegi oma võidunud nokamütsi.

„Türa, Oja, vot Oja oskas elada!“ sõnab ta tuliselt ja igast silbist on tunda tumma raevu, mis pulbitseb mehepoja rinnas selle ebaõiglase saatuse vastu, mis noore Oja väevõimuga siit ilmast minema viis.

„Sitta ta oskas,“ vastab Indrek ükskõikselt. „Oja läks põleva ujuvsaunaga järvele sõitma. Oja ei osanud midagi. Oja oli idioot.“

„Kurat! Oja elas iga päev nii, nagu see oleks ta viimane!“

 „Ei, Oja elas iga päev nii, nagu ta tahaks, et see oleks ta viimane.“

„Kuramus, mees...kurat ma annaks sulle praegu... Oja oli kõva mees!“

„Ei, Oja oli kui marutaudis tuulispask. Nii on kõigile parem.“

„Pask?!!! Kurat, kui Oja praegu siin oleks...“

Meloni selja tagant peale suruv leinajaterivi sunnib aga poissi edasi astuma ja me ei saagi teada, mida teeks Oja, kui ta veel siin oleks.

Peagi on hüvastijätud öeldud ja pastor annab märku. Kuid just siis, kui isa, onu ja veel paar meest kirstu hauda laskma hakkavad, lendab selle kaas valju raksatusega lahti ning välja kargab üleni tahmane, koerasita ja järvemudaga kaetud ning naeru kätte lämbuv Oja.

„Türa, classic Oja!!!“ röögib Melon vaimustunult. „O-ja!!! O-ja!!! O-ja!!!“ skandeerib hetke pärast juba kogu Oja tavapärane kaaskond.

Igavesest ajast igavesti – Oja on siin, et jääda.

13 comments:

  1. Ai raisk, väga hea lugemine hommikukohvi kõrvale! Tänud suured. Üks küsimus ka, kas sõna "öhe" on sünonüümne sõnaga "öösse"? Ei ole ise kuulnud säärast ja kui juba küsida, siis küsida kirjanikult.

    päikest,
    kos

    ReplyDelete

  2. Me siirdume garaaži
    Kus tolm ja õlilaigud maas
    Ma keeran pisut gaasi
    Löön oma sikli käima taas
    Ja laternatevihus
    Lööb kahvatuma tähevöö
    Ma tunnen kirge ihus
    Kui puudutab mind sügisöö
    Ja kumab spidomeeter
    Aedlinna öisel tänaval
    Ja süsimust on eeter
    Ja vaikselt müriseb mu all
    Mu ratas öhe ruttav
    Kus ülearune on viit
    Mul juba tee on tuttav
    See viib meid igavikku siit

    ReplyDelete
  3. Ma olen alati mõelnud, et kui ise ei tee, kes siis teeb?

    ReplyDelete
  4. Kolmapäeva hommikul, oh what a lovely surprise, thank you!!!

    ReplyDelete
  5. Muljetavaldav oli see stseeni algus - "Just ühe sellise Oja muldasängitamiselt me end praegu leiamegi..." Täpselt pärast õige pikkusega introt manas seinad, lae ja põranda ümber. Battle grid tuli välja. Hea struktuur, Oja-udust ilmub kainestav matusepilt, sealt kargab thorilik Oja lõpuks välja ja purustab ta.

    Man´s not lost his magic touch AT ALL. AInult üks küss - kuidas A. Tuuliku suur valge vaal "Valgekusi" edeneb? Olevat teine "tõsisemaks pööranud" järsku - kas tõsisemaks pööramisega kaasnes "perse ära kadumine"? DO YOU FEEL THE PAIN?!?! Kirjutamis-pein: alguses pidi olema mõnus naljakas Valgekusi, nüüd on albatrossina kaelas... Või on valgust näha?

    Kui valgekusega jamad majas, siis ma sügavalt soovitan "alustas lühijuttudega" trõupi. Hoiab tindi voolamas niiöelda.

    Lisaks, see kuidas jutustajahääle kurjustav toon Oja suhtes (ilma milleta oleks lugu ühekülgne läma olnud, that trick carried well) kehastus Indrekuks ja võttis head groteskselt karmid mõõtmed - see oli äss. "Nii on kõigile parem." Mõnus jäine, ootamatu karmus. Läbimõeldus. Ilma nalja murdmata. Expert level shit. Te seda kohta, poisid, pange hästi tähele.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tead, mis mulle sinu juures meeldib, Robi? Sa saad asjadest õigesti aru. I like that in a man.

      Valgekusega läheb jube hästi. Jõulude ajal tuli Mongoolias välja and all million copies have already sold out.

      Delete
  6. rapa nuil on hrustšovkakõrgune mati hindi nägu, but oja is the nigga of the world. sissejuhatus ühildamatuse anatoomiasse.

    ReplyDelete