Monday, January 27, 2014

Valu möödub, hiilgus jääb

Sõõrmeid ründav räme, hingemattev sokihais lööb Salme hetkeks Asko toa ukselt tagasi, kuid nähes pojapoega voodiserval istumas ja ainitise pilguga tühjusesse põrnitsemas, astub naine siiski tuppa sisse. Esimesest pilgust on selge, et voodis ei ole täna öösel magatud. Kõik on täpselt nii nagu see Salmest eelmisel õhtul maha jäi, kui ta pojapoja järel koristamas käis.

Asko otsekui ei kuulekski toaukse valju kääksatust. Poisi klaasistunud tühi pilk püsib kauguses. Kerge murega vaatab Salme lapselapse rebenenud ja määrdunud rõivaid ning paistes nina.

„Sa tulid vist eila peris hilja?“, püüab memm jutuotsa üles võtta. Köögiukse vahelt kostavad Vikerraadio argihommikused õnnitlused. „Endised kolleegid kombinaadi päevilt tervitavad juubeli puhul tuhande aastaseks saanud Endlit.“

„Tahad löön sulle panni pääle ühe herjasilma?“

Nüüd võpatab poiss kergelt ja vaatab vanamemmele sügavalt silma, nagu tahaks tolle hingepõhja tungida.

„See oli jahe novembrikuu õhtu, kui minna tuli...“

„Eila või? Peris jahe oli jeh.“

„Onari helistas ja ütles, et on aeg...“

„Ah tema siis nii hilja veel...“

„Vanaema! Kas lased mul rääkida?!“

„Eino reegi muidugist.“

„Onari helistas ja ütles, et on aeg... On aeg minna. Ja me läksime. Keegi ei küsinud midagi. Midagi ei olnud küsida. Tuli minna.“ Poisi hääl väriseb viimaste sõnade juures kergelt.

„...“

„Tuli minna...“

 „...“

 "Pidi minema..."

„...“

„Kas sa ei küsigi kuhu?“

 „Ma mõtsi’, et ju te sinna tiigi äärde läksite.“

 „Tiigi?! Jah, vanaema, me läksime sinna t i i g i äärde. Mu jumal, Õismäe tiik ei ole kunagi nii kaunis olnud. Tema süngete voogude tume tõmme ja otsekui looduslik amfiteater selle ümber... See oli imeilus.“ Nüüd pääseb Asko silmanurgast liikvele üksik pisar, mis määrdunud põske mööda alla kitsa marraskil lõua poole suundub.

„Me olime kõik seal. Kahekümnekesi seisime, kõik üleni Adis. Isegi Väike-Lauri oli seal, vanaema. Tal on ainult see vuhvel Adibassi müts ja ta oli ikka seal!!!“

„Ja nemad olid ka seal, vanaema. Vähemalt viis tuhat meest, pealaest jalatallani Nike’is. Nad kisendasid teisel pool tiiki nagu ulguvad saatanad, vanaema.“

„Siin on hirmus umbne, ekki teed akna natuke praokile?“

„Kas ma kartsin??? Jah, muidugi ma kartsin. Me kõik kartsime. Kes ei oleks kartnud???“

„Tuulutaks selle sokihaisu välja... “

„Edmund Burke on kunagi öelnud, et kurjuse võidutsemiseks tuleb vaid headel meestel käed rüpes istuda.“

„Tead, Milvi helistas eila õhta ja ütles, et neil oleks sinna lattu üht tugevat poissi vaja.“

„Hirm ei mänginud enam rolli, vanaema. Taganeda ei olnud kuhugi. Kõik pidi otsustatama seal samas. Nike või Adi, meie või nemad. See polnud vaprus. See oli paratamatus. See oli meie kohus!“

„Palka pidi ka peris kenasti saama ja sa peaksi’ ju tegelikult mingi tööotsa endale hankima millaski.“

„Kurat, vanaema!!! Kus sina olid, kui Šura kahetonnine Adi jope tükkideks kisti?! Kus sa olid, kui Riho limited edition botased tiiki visati?! Kus kurat olid sina, kui Lauri, Väikse-Lauri , Adibassi müts porri tallati?! Sa istusid siin ja tegid oma fucking pannkooke, kudusid villaseid sokke. Sind ei olnud seal!“

„Ega’s sa sinna kooli ka vast enam tagasi lähe. ’Tia, kas võetaksegi...“

„Ah, mine sa ka vittu, vanema!!! Ühegi korra eest pole sa sõdind... See mugavlev... Türa, me seisime seal... Meid löödi pihuks ja põrmuks. Pilbasteks, vanema! Meid löödi konkreetselt pilbasteks!!! S’saad aru?! Mine vaata seda tiigiäärset! Mine vaata, kuidas maa nutab adimeeste kannatuste...“

„Kuula nüüd mind, sa veike sitaratas!“ lõikab Salme hääl äkitselt kui piitsaplaks pojapoja pateetilise joru poolelt sõnalt, „päivast päiva, nädalast nädalasse vatrad sa muudkui vesist lora, mis plikatirtsugi piinlikkusest punastama paneks. Blaa-blaa-blaa-blaa!!! Sõnasid tuleb muudkui, aga tegu ep tuhkagi. Muudkui blaa-blaa-blaa!!! Kus mina olin? Kus Vana-Salme oli?!!! Salme oli 30 aastat Siberis. Jõi lund ja sõi kardulakoori. Sinu Papa istus 15 aastat tapmise eest kinni. Otse südamesse pussitas Mede-Valdekut ja nii kui välja sai kargas kohe tolle venna kõrisse. Miilits lasi talle, verine kirves käes, pistolist kuuli kolpa. Nõnda elab ja sureb mees. Mis asi sina oled? Laps, saa aru, sõnad on kõhutuul. See plära, mis sa soiud, see ep ole midagi. See ep tee midagi!“

Väikese vanamemme kõhetu kogu täidab kogu pisikese toa. Õhk on täis staatilist elektrit nagu enne piksetormi. 19-aastane Asko võdiseb hirmust toa põrandal nagu täistuuridel vibraator, kui vanaema ta kohale kummardub, soonilise vanainimesekäega ta kõrva pihku kahmab ja selle küljest rebib. „Sa ain’t reegid kogu aeg! Ain’t lorad! Tegusid on vaja! Võta midagi ette ja tee ära! Tee ära! JUST  DO IT!!!“ röögib maailma suuruseks muutunud memmeke kõuehäälel narmendavasse kõrva. Temast õhkub riidekapi, möödunud aegade maiustuste, koirohu ja vanaduse lõhna.

Sel hetkel halastab noormehe madalam närvitalitus kõrgemale ja lülitab selle lihtsalt välja. Kolme triibuga lõhkiste dressipükste alla vaipa imbub tasakesti märg ebasümmeetriline sõõr ja kõik, mis oli Asko, taandub pimedusse.

Ligikaudu kakskümmend neli tundi hiljem äratavad noore sõjaveterani köögist tuppa kanduv värske pannkoogi ning praeliha lõhn ja Vikerraadio hommikused õnnitlused. „Lapsed ja lapselapsed peredega õnnitlevad sünnipäeva puhul üheksatuhande aastaseks saanud Ruudolfit ja soovivad talle helgeid pensionipäevi.“

Segaduses Asko proovib pingsalt eelmise õhtu sündmusi meenutada. Sai justkui kakeldud. Seda näivad kinnitavat ka paistes nina ja teravalt tuikav vasem kõrv. Viimast ei kannata puutudagi, kohe lööb justkui tuline jutt läbi. Noormees sunnib oma lodeva poisikeha voodis istukile. Kõik näib harjumatult puhas ja värske. „Ju vist tähistasime pärast. Täielik mällar. Onari paneb normaalset kajakat, kui sellest kuuleb,“ arutleb poiss endamisi muiates.

Tuppa astub kollases kitlis, pruunide villaste sukkade ja korvpallibotastega vanaema Salme, käes taldrik auravate pannkookidega. Memmeke asetab need poisi kõrvale voodile. „Tiad, ma reekisin Milviga seda tööjuttu ja tema arvas, et sa võiksid kella kümneks juba lattu minna. Saaksid kohe terve päiva kirja.“

„Vanaema, ära hakka kohe hommikul selle tööjutuga ajusid komposteerima. Küll ma otsin mingi töö või hakkame hoopis Onariga firmat tegema. Eks näis. Mul on praegu tuhat asja ees,“ sõnab Asko rasvase pannkoogi järgi sirutades.

„Tõin sulle puhtad rõivad ka, et esimesel päival ikka hea mulje jätaksid,“ jätkab Salme häirimatult ja asetab pannkoogitaldriku kõrvale musta hoolikalt kokku volditud dressipluusi ja paari dressipükse. Dressipluusi rinnaesisel laiutab röögatu „Nike’i“ embleem. Lähemal uurimisel on sama sümboolikat näha ka pükstel.

„Kurat, vanaema...!“

 „Muide, sul oli öösi üks kõrv pia küljest ära kukkund,“ lõikab Salme vahele. „Õmblesin vigurvända ristpistega tagasi, ehk jääb pidama,“ sõnab memmeke pojapojale kavalalt silma pilgutades. Surnukaameks muutunud Asko pillab rasvast nõretava pannkoogi ei tea kust jalga ilmunud valgetele Nike’i trussikutele ja sunnib värisevad sõrmed peakülge mööda üles. Ning jah, tõesti, kohast, kus kõrv peaks üle läheb, leiab poiss tugeva villase lõngaga tiheda õmbluse.

„Vanaema... See on ju tagurpidi küljes“ suudab Asko viimaks plagisevate hammaste vahelt välja pressida.

„Jeh, kui laos tubli poiss oled ja inimese moodi riides käid, siis panen kunagi õigeks tagasi.“ rahustab vanaema kramplikult teadvuse külge klammerduvat Askot.

„Aga tee nüid ometi siva. Ei sobi esimesel päival kohe hilineda. Pese hambad ära ja tule kööki. Kohvi sai valmis ja Onari tuleb ka kohe ahjust. Kinnitad keha ja lähed tegudele. Teen sulle paar lihavõileiba kaasagi.“ „Atšurr“ ütleb Asko teadvus ja poisi lõtvunud lihased lasevad peal tagasi vereplekilisele „Nike’i“ padjapüürile vajuda.

Kõik saab nüüd teistmoodi olema.



- Argo Tuulik

4 comments:

  1. miks on vanaema Dennis Rodmani näoga? midagi siin ei klapi.

    ReplyDelete
  2. vanaema miks sul nii suured silmad on
    vanaema miks sul nii suured kõrvad on
    vanaema miks sul nii suured, noh hambad on
    vanaema miks sul nii suured tossud on

    ReplyDelete
  3. Heh, eks see ole Argo elumuutev kogemus käia koolis ja tööl, teha midagi praktilist oma kätega. Tore. Aga mõttekäiguke, et töömehe karune kämmal on õilsam ja ehedam kui tühi mula, on kah banaalne. Kaua seda ühte mõtete ikka kedrata, lugeja on juba ammu aru saanud, et Argo nii arvab.

    ReplyDelete
  4. See Argo kirjutab meile veel kaksteist köidet töö tähtsusest ja juhatab sisse uue töö sajandi.

    ReplyDelete