Thursday, February 6, 2014

Apokalüptiline thriller

Robert Kurvitza “Püha ja õudset lõhna” reklaamiti kui ulmelist kriminaalromaani, mille tegevus toimub maailmalõpu õhustikus. Lugu saab alguse Vaasa nimelisest linnast, mis paikneb gloobusel umbes samas kohas kus reaalnegi Põhja-Soome kolgas, kuid romaanis on see üks maailma keskustest, tähtsuselt umbes nagu Berliin/London/Pariis. Ühel suvepäeval kaovad linnakese puhke- ja ranna-alalt neli tüdrukut, õed, kelle poliitikust ema on tõusnud karjääriredelil haridusministriks, isa aga on ärimees.

Neid kadunud tüdrukuid otsivad ka aastakümneid hiljem kolm klassivenda, kellega tüdrukud tol saatuslikul suvel semmisid. Poistest on saanud vahepeal mehed, ühest disainer, teisest politseinik ja Khani-nimelisel ajaloohuvilisel paksul mehel ei olegi konkreetset elukutset. Need kolm koos paha kommunistist koolivenna Zigiga on vaieldamatult teose peategelased, olles teistest “elusamad”. Enamik raamatu tegelastest nii elus ei ole, nood liigituvad kas kodanlasteks või keskklassiks; ja siin on autor kas teadlikult või tahtmatult sinna mittekuuluvaid rasvaselt eelmiste vastanditeks värvinud. Lühidalt: perverdid, luuserid, kommunistid ja veidrikud. Kogu romaani läbib tegelikult must-valge liigitus.

Pea pool raamatut võib lugeja ennast petta ootusega, et kaasamõeldav lahendus on kuskil viimastel lehekülgedel, kuid jõudnud raamatu keskele, tekkis minul juba tugev kahtlus, et tegemist on valega ja tegelikult mingit kriminaalromaanile sarnanevat traditsioonilist lõppu ei tule. Et mitte see ei ole autori ja kirjutatu eesmärk. Tekkis küsimus (kõige muu kõrval), milline eesmärk siis üldse ja kas ei peaks lugemist alustama otsast, teise lähenemisega, vaadates toimuvat uutel tasanditel ja mitte keskenduma sellele “kes siis ikkagi on tüdrukute kadumises süüdi“. Arvan, et nii mõnigi lugeja on jõudnud samale otsusele.

Raamatu peamine puudus on kindlasti ülekonstrueeritus. Eriti kui seda toetab tihe, võõrsõnadest ja -keeltest kubisev tekst, ajahüpped ning pidev väljamõeldu ja reaalsuse ootamatu ja meelevaldne segunemine, mis tekitab lugejas viimaks tunde, et kõik toimub ühel ja samal, tõusude ja laskumisteta tasandil, kuigi esmalt jääb mulje nagu sõidetaks ameerika mägedel. Ulmelised sündmused ja nähtused ilmuvad aga kust iganes, pakkumata mingeid loogilisi tuletusi, sest järgmisel leheküljel kõik muutub, eelnev ei kehti, kuigi pole ka otseses vastuolus. Haihtumis- ja lennumasinad, hobuveokid, ZA/UM, eestlaetavad pistoljetid ning kiirliftid ühes katlas ei tekita erilist usutavust. Kahjuks ka mitte tegelaste hingeelu. Olgugi seal kirge, armastust, veendumusi, lootust ja usku. Liiga palju on raamatus deus ex machinat. Kui võrrelda sisu klassikalise ulmekirjandusega, siis selles on enamasti alati midagi, millele saab toetuda ja kanda kinnitada, vähemalt inimlikus plaanis, midagi, mille kohta võib öelda, et see on „tõeline“, või „me räägime sellest“. Ma kordan, kui ei muus, siis vähemalt inimlikus plaanis. Aga ka materiaalses. Orwelli mõttepolitseil olid piirid, millest ei väljuta, Strugatskite teose “Väljasõit rohelisse“ zombid kasvavad raamatu keskel põhjus-tagajärg seostest, Kurvitza romaani ulme on aga pidevas kaaluta olekus, nagu ka tegelaste emotsionaalne pale, mõjudes kohati hälbena. Tegelasi sajab sisse küll ustest ja akendest, neile on jagunud lehekülgede kaupa iseloomustavat ja kirjeldavat tutvustust, kuid ometigi ei hakka keegi neist end väga liigutama ja elama. Nagu nukkudeks vormitud ja riietatud kujud, kellel on näidendis täita vaid piiritletud roll etteantud liipreid mööda.

Kas autor ei küsinud endalt, et tuues leheküljele uue kangelase, kellel ei ole meile tegelikult midagi öelda ja kes on ülepea kõrvaline, kas on vaja teda siis peensusteni nokitseda. Nii võib raamatu lõpus Noo sekretäri häält pidada õnnestunumaks kui näiteks ülekirjeldatud peategelastest disainerit, kellest jäävad meelde vaid kingad, heledates toonides riietus ja suurt muud midagi. Vahest ka tühi-tähi tüli tühi-tähi armukesega. Viimasele pühendatakse taas ohtralt lehekülgi, kuid kogu stseen ei anna lugejale tegelikult midagi peale tunnistuse, et disainer on loomult kerglane ja pedofiil (muideks, pedofiilia õõvastavalt rõveimalat lõhna haistab raamatus veelgi ja autori pohhui hoiak selle ja teiste taunitavate nähtuse osas on tuntavalt taotluslik).

Tegelaste olek ja suhted, nende isiksus on üldjuhul midagi väljaspool inimsust. Veidral kombel on kõige inimlikumad just statistid (kes jäetakse autori poolt lihtsalt „rahule“) ja peategelastest ainsana Khan, olleski hädapätakas, kompleksides lühinägelik paksuke ja seega tänu oma stereotüübile siiski „parim“ osatäitja, kellega oleksime juba justkui varem tuttavad ja kuskil kohtunud (meenutab „Kärbeste jumala“ Põssat). Ülejäänud elustuvad vaid andudes naudingutele või millegi hirmus ja kartuses.

Seevastu raamatu kirjeldused, mis puudutavad väliskeskkonda, loodust, linna, “halli” (tumeaine, mis matab endasse kõik ja liigub põhjast lõunasse, kattes viimaks kogu planeedi) on vägagi elusad ja tajutavad, uskumatult maalilised ja ettekujutatavad. Siin on kirjanik küll võrreldav Flaubert'i „Salamboga“ või isegi ületanud suurmeistreid (Hugo igavaid Pariisi-kirjeldused „Jumalaema kirikus“), ja seda hämmastavam, et siseruumid on jälle nõrgukesed, arhitektuur pigem väsitab.

Leidsin lõpuks, et kõige kohasem olekski läheneda Roberti romaanile salambolikult. "Salambo" tegevus toimub Kristuse-eelses Kartaagos, selle ümbruses ja jutustab toonasest palgasõdurite mässust, olles osaliselt siiski armastuslugu, mis hoiab jutustust lõpuni üleval, kuigi stoori selgroog on peenike ja lõpuks ka väheoluline. Nii Flaubert'i kui Kurvitza teoste tegelik väärtus seisneb aga kirjeldustes (fiilingus), piltides, mida lugejale maalitakse, värvides, lõhnades, aistingutes, kirgastes, lopsakates ja vängetes toonides, kus magus on kõige magusam, veri on verest punasem, surm on surmast suurem, kaif on eri-kaif, kõik kobrutab, vahutab, ükski liialdus pole liiast. Kui lugeja laseb ennast sellesse maailma tirida, kui ta saab üle distantsist ja kriitikameelest (ka „Salambos“ toimuv on ebatõenäoline ja vastuoluline) ja lubab lummusel enda üle laotuda, siis on raamat suurepärane ja kummitab sind pikalt. Nii nagu „Pühas ja õudses lõhnas“, nii on ka „Salambos“ kogu inimtegevus äärmiselt teatraalne, nukulik ja hingetu. Mõni tegelane siiski elustub, kuid sarnaselt Kurvitzale taas himus, hirmus või värinas. Nagu Roberti raamatus, kus tundub, et Zigi armastus (iha, kirg) kadunud tüdrukute või täpsemalt neist ühe vastu, on üldse kõige tõelisem tunne kogu teose jooksul ja seepärast, et sellest otseselt ei räägita, see on vaid aimatav.

Parim ulmeline nähtus on raamatus kindlasti hästi tajutav „hall“. Vaatamata sellele, et temalgi puudub kindel olemus, ei ole täpselt aru saada, mida ta inimese ning ümbritsevaga tegelikult teeb, ent see ongi nähtuse omadus. "Halli“ kujund on vaieldamatult patenti väärt ja väga visuaalne, meeleolukas, tunnetuslik, see on tõeline „tsoon“ oma ebamäärasuses, kuid siiski ajaliselt ja ruumiliselt piiratud. Enamik ülejäänud vidinaid on nagu Windowsi uued versioonid, mingist numbrist (leheküljest/versioonist) alates need enam ei rõõmusta, sest lugeja/kasutaja pole jõudnud veel eelmistegagi kohaneda. Võibolla ongi just see autori eesmärk, kuna lummus iseenesest süveneb, see ei ole enam kinni romaani tegevuses ja sündmustes, kuid ometi neist tuletunud ja seda „puuduste“ kiuste. Kindlasti sõltub tajutav ka lugejast, sest võtta seda raamatut kui põnevat ajaviidet polegi mõtet.

Romaani teine pool erineb esimesest oluliselt, muutudes selgelt apokalüptiliseks ja ka sotsiaalkriitiliseks, pealtnäha isegi poliitiliseks. Pannes hetkeks mõtlema, kas ja milleks üldse oli vaja nii pikka sissejuhatust. Kas mitte selleks, et lugejat esmalt narritada, hargneb ju tegevus alguspooles üsna tüüpilise kriminaalromaani kombel, me näeme väikest, pea tuttavat maailma, möödanikku, millest suudame veel kinni hoida, sinna sobivad ka stereotüüpsed sarimõrvarid, seda „mis on ja kunagi oli“, ja ikka selleks, et anda siis järgnevale kaosele ja hullumeelsusele erilist vunki. Siia on vahest peidetud ka üks romaani põhilisemaid küsimusi, mille paljastab lõpulehekülgedel sisejuurdluse agent, öeldes, et me (tähendab siis kodanlik-tsiviliseeritud inimkond ja võimuladvik) püüame hoida olemasolevat aga mitte tegeleda asjadega (isegi kui need lahendaksid kuritöö (hoiaksid ära sõdu, kriise)), kui sellega kaasnevad muutused „meie“ uinuvas, vaibapehmes maailmas. Olla „alalhoidlik“ omas ruumis ja elemendis, kuigi pääsu ei ole... Ja mida Kurvitz väikesele lugejale äratundmisrõõmudes ei kavatsegi pakkuda. Äratundmisrõõmu ja selguse otsinguid tuleks vaadelda eraldi, kus üks osis on tekst ise, teine sündmus, mida ta jutustab, kolmas kangelane, kes selles sündmuses osaleb ja neljas ruum, kus see kõik aset leiab. Need neli oleksid kohati nagu väga erinevatel tasanditel, justkui erineva inimese poolt kirja pandud.


Zigi elu ja hüplemine on üks näidetest. Kõige peale kuri autistist pahapoiss tuleb osaliselt tuttav ette, ta on kompleksides maailmaparandaja, ühtaegu lapsik ja samas piisavalt taibukas. Karakter on antud teatud üleolekuga, osalise kaastundega ja paigutatud ruumi kuhu ta ei sobi, tegema tegusid mida ta oma taiplikkuse juures pigem ei teeks.

Tegelikult on romaani ratsionaalsemad, mõtlemapanevamad kohad need, kus vananev ja üksik, võibolla „osaliselt“ surnud Zigi filosofeerib „hallis“ (mis peidab endas ka elavaid surnuid) teise, samuti surnud (kas esimese sisemine dialoog ja ettekujutus?) kommunismi isakese ja õpetajaga oma ideoloogia ja selle verise rakendusliku poole üle. See on tõsine arutelu, millesse ei maksaks suhtuda eelarvamusega, kuigi jutt käib äranämmutatud kommunismi ümber. Tulin mõttele, et kui paljud meist on üritanud kommunismi vaadelda tema ideoloogiliselt puhtas vormis, tapmistest ja hävingust kõrgemalt positsioonilt, nii nagu raamatu autor seda läbi oma tegelaste üritab, tähendab siis üldinimlikult, globaalselt, indiviidist suurema ja üllamana. Lugejana oleme me rohkem või vähem kinni ENSV-s (ka noorem põlvkond näeb seda siiski oma vanemate silmade läbi – kokkuvõtvalt lihtsalt kui sitta) ja tahtmatult küsisin endalt, kuivõrd erines nähtus Aasias, millele Mao ja Pol Pot pühendusid, Oktoobrirevolutsiooni algatanust või tänasest Lõuna-Ameerika vasakpoolsusest, kus karjuv sotsiaalne ebavõrdsus ja rahvaste paabel annab ideele hoopis kolmanda varjundi. Siin on Kurvitz meid ületanud, ja vanamehe hüüe: „Kommunism andestab sulle, ta on sulle andestanud“ on üks mõjuvõimsamaid lauseid kogu teose jooksul. Autor on püüdnud vaadelda kommunismi fanaatilise tõsiuskliku seisukohalt, millele kõige lähemal seisid ehk Aasia timukad ja vahest ka osaliselt Stalin. Kommunism neil puhkudel oli vaid ühendav loosung, mis ihkab ikka „labast“ võimu, võimuvahetust ja varade ümberjagamist. Ja millisena ka meie seda harjumuspäraselt näeme. See on romaanis üks kohtadest, mis pani mind pikemalt järele mõtlema, kas see on alati ja kõikjal olnud nii lihtne ja üheselt mõistetav.

Romaan lõppeks osaliselt nagu mingi puhastumisega, disaineri loodusesse suubumine ja loobumine, politseiniku haavatasaamine ning eeldatav surm (arvan, et siiski mitte ja me kohtame teda ka järgmises osas) ja ainult jonnakas, armunud Khan jätkab trotslikult oma otsinguid, tagaaetav, sassis, üksi ja lootusetu.

Ka Zigi nihilistist isa on raamatu viimastel lehekülgedel suhteliselt tõetruu ja tema „midagi tuleb veel“ on tegelikult romaani ainus optimistlik lause, selle lootuse annab meile paheline ise ja see on hea (kuivõrd autori poolt taotluslik, jääb saladuseks, seda ei pruugi märgata, võib võtta ka kui lihtsalt peatükki sujuvalt lõpetavat vanamehepobinat).

Päris lõpus, viimases lõigus, kohtame taas kadunud tüdrukuid, siis kui nad veel olemas „olid“, kakskümmend aastat varem, turvaline, väikekodanlik kodu, pehme vaip, tüdrukute paljad jalad ja sääred (mis tekitasid minus tegelikult esimest korda romaani jooksul erootilise aistingu, sest päevitus- ja puhkerannad – kus noored romaani alguslehekülgedel hullasid – ei ole mulle kunagi meeldinud) ja Zigi poolt katkivisatud aken. Mis paneb neist noorema ütlema: „See läheb valesti“. Lõhutud aken ja avatud uks. Siis ikkagi...

Kui Tarkovskilt küsiti „Stalkeri“ kohta, kes tema tegelastest sellest loost „targemaks“ sai, kes „võitis“, vastas režissöör, et Kirjanik. Esitasin endale sama küsimuse Roberti romaani lõppedes ja pakun, et minu jaoks oli see kolmest koolivennast ehk politseinik.

Romaani käest pannes jääb lugejat veel pikalt painama katarsiselaadne kaif ja kui „Salambos“ on see ere lõõm, siis „Pühas ja õudses...“ nagu pealkirigi viitab: õõvastav, masendav ja rõhuv. Mis ei ole iseenesest halb, kui sellega osatakse ja suudetakse toime tulla.


Mait Vaik

22 comments:

  1. Ma muidugi ütleks et üks ülim inimlikkuse tunnus ongi, et ta võib teha täielikke lollusi, teades samal ajal, et need on täielikud lollused (viitena lõigule Zigi elust ja hüplemisest, just horisontaalse vahepildi all).

    ReplyDelete
  2. Minu seisukohalt viitab nii pikk arvustus autori väljendusraskustele. Ma parem loen juba raamatu läbi.

    ReplyDelete
    Replies
    1. mõned inimesed juba sünnivad raskemana kui teised.

      Delete
  3. Kuna arvustuse algusosa on üsna kriitiline, kas on siis varsti oodata, et Kaur ähvardab pista rusika Maidu kehaõõnsustesse või teatab, et teenistuses olles tinistas Martin Plaser kitarri ja pungib seega Maidu ringist välja?

    ReplyDelete
  4. 1) Nendest asjadest, millest Mait aru sai, sai ta suurelt aru.
    2) Mait Vaik on Mait Vaik nagu. Vene keeles on selline sõna nagu "avtoritet".

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kusagil on siis mingid ringid ja Mait kuulub vähemalt teise, kui mitte esimesse?

      Delete
    2. Ei. Mõned inimesedon juhtunud oma vabadust äärmiselt korrektsel moel kasutama. Nendega võib hüpata küll, aga sellest saab vaevalt mingi tagajärjekas hüppamine kujunema, pikemas perspektiivis.

      Delete
    3. See on väga tore jah kuidas noored kirjatsurad üksteist kommivad: päris tubli poiss! Sai paarist asjast aru! Siis teine vastab samamoodi hiljem: näib, et analüüsivõime on tal päris hea juba. Ootan huviga järgmist teost!

      Delete
  5. Ma kujutan ette, et arvustaja ise soovib oma arvustuse lugemisel, et nende maine ei mängiks rolli. Rein ei olnud pahatahtlikum, lihtsalt jagas matsu vähem. Ilmselt peavad tulevased arvustajad võtma arvesse Maidu arvustuses esinevat eristust romaani kahe poole vahel. Ja küllap võetaksegi ning leitakse tõlgendusi, kas midagi muutus poole loo peal kujutatavas maailmas või tegelaste meeleseisundis.
    Teine küsimus on see, et tahtmatult ehitavad autoriteetide järgijad ikka mingeid ringe. No ei kujuta mina ette, et pungitaustaga inimesed ei manaks autoriteetideks kutsumise peale näole grimasse. Kisub muidugi natuke "nad ei taha autoriteedid olla" - "kust sa tead, et nad sõltumatuse ja tüünuse postamendi otsas rohkem olla tahavad" vaidluseks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Siis kui me tahaks, et meie mained rolli ei mängiks, kui see oleks kriitikamaailmale kuidagi kehv, siis oleksid arvustused anonüümsed.

      Vaim, eks ole, ei vaja struktuure, mis talle osutaks või teda kaitseks. Vaim on igal juhul vaim. Siis, kui vaimu ümber inimesed kogunevad, kes sinna näpuga osutavad, siis see tuleb sellest, et nad tahavad sellest lihtsalt osa saada.

      Siinkohal ei mängi see, mis Mait tahab, eriti mingit rolli. You kill it, you earn it. Rolli mängiks siis, kui me tahaks et ta mingi poliitiline juht oleks või midagi.

      Delete
    2. Vaimu puutuvalt -analüütilise kuiviku maailmas peaks huvi äratama ainult argument ja selleni viiv protsess on midagi juhuslikku. Nimi on analüütiku maailmas selleks, et saaks küsida, kas asi ikka õieti kirja sai ja kas lugeja tõlgendus ka mõelduga kuidagi haakub.

      Delete
    3. Analüütika on vaimu tööriist. Sellel ei ole garanteeritud tulemusi. (mitte millelgi ei ole garanteeritud tulemusi). Indiviidi kunstlik lahutamine sellest, mida ta teeb, ei ole lubatav protsess. Neutraalsus on müüt.

      Samuti tähendab analüütilise eetose adapteerimine tegelikult ka austust selle loojate vastu. Inimene ei ole võimeline läbi töötama kogu loodud tekstimassiivi. Mingil hetkel tuleb langetada intuitiiv-esteetiline otsus milegi kasuks või kahjuks. Ja seda ennem, kui teemaga on läbi ning põhjalikult tutvutud.

      Delete
    4. Veel suurema massiivi puhul tulevad mängu kanoniseeritud valikud ja neid tutvustavad habemikud, kelle eluviisist kas ei teata midagi või ei pruugi see lõpuni meeldida. Kas sellele on alternatiivi, kui just pidevalt nullist ei alustata?

      Neutraalsusesse puutuvalt -on olemas müüt nohikutest, kes peaaegu millegagi peale oma põhihuvi ei tegelegi.

      Delete
    5. Nohikud, kurat, vaat' need mehed on maa sool. Aga üldiselt näib igati tõenäoline, et sul tekib alati mingi grupp võlurionusid ja mingi hegemoonia, mille vastu on vajalik võidelda. Mõttetu on mõelda, et mingi loodav süsteem on igavene ja korrumpeerumata. 17. sajandi arstiteadlased, kui hoolega vaadata, töötasid samaaegu arstiteaduse poolt ja arstiteaduse vastu.

      Ma arvan, et ka poolharitlastel - vahest koguni eriti poolharitlastel - on võime tohutus toimuva, kirjutatava massis mingitesse kohtadesse osutada ning ütelda: see seal, see on olulisem, kui seal ümberringi toimuv. On asju, mis spetsialistidega juhtuda võib, need on: liiane enesekindlus, liiane detailidesse takerdumine, mõtlemise muutumine iseenese eesmärgiks.

      Žižeku asjakohane tsitaat Less than Nothingust:

      How does a notion emerge out of the confused network of impressions we have of an object? Through the power of “abstraction,” of blinding oneself to most of the features of the object, reducing it to its constitutive key aspects. The greatest power of our mind is not to see more, but to see less in a correct way, to reduce reality to its notional determinations―only such “blindness” generates the insight into what things really are. The same principle of “less is more” holds for reading the body of a book: in his wonderful How to Talk About Books You Haven’t Read, Pierre Bayard demonstrates (taking an ironic line of reasoning which is ultimately meant quite seriously) that, in order to really formulate the fundamental insight or achievement of a book, it is generally better not to read it all―too much data only blurs our clear vision. For example, many essays on Joyce’s Ulysses―and often the best ones―were written by scholars who had not read the whole book; the same goes for books on Kant or Hegel, where a truly detailed knowledge often only gives rise to a boring specialist exegesis, rather than living insights. The best interpretations of Hegel are always partial: they extrapolate the totality from a particular figure of thought or of dialectical movement. As a rule, it is not a reading of a thick book by Hegel himself, but some striking, detailed observation―often wrong or at least one-sided―made by an interpreter that allows us to grasp Hegel’s thought in its living movement.

      Delete
    6. Süsteemivälised inimesed on olulised ka sellest lähtudes, et inimeste väljavalimise meetodid vast näitavad rohkem töökust, kui andekust, teatud miinimumandekus välja arvatud. Targalt loodud süsteem peaks süsteemiväliseid andeid proovima ka arvesse võtta.

      Delete
    7. Ma ise arvan et andekus on lihtsalt teistsugune töökus, efektiivsem. Teistsugused valikud. Oskus kiiresti töötavaUniversiteet on mingil määral hästi tööstuslik konstrukt. Tööstuslik lugemine tööstusliku kiirusega ja tööstuslik kirjutamine. Samas kui tegelikult võib anda see, kui inimene loeb pool aastat ühte raamatut ja siis aasta aega mõtleb selle peale, see võib anda mingeid tulemusi, mida sa n.ö. tööstuslikul teel ei saaks. Ja see ei ole ka otse asi, mida saaks ette planeerida.

      See, mida inimeste väljavalimise meetodid näitavad, see on pigem allumine. Alates avalduse täitmisest, dokumendifotost ja õigel ajal kohale tulemisest.

      targalt loodud süsteem katsuks kahtlemata endale sebida kõik kõige lootustandvamad inimesed, nui neljaks, ja nende oskusi võimalikult hästi integreerida.

      siinkohal tuleks muidugi esitada küsimus, mis on süsteemi eesmärk lisaks sellele, et süsteem tahab olla, aga mitte mitte olla ja ühiskonna taastootmisele.

      Delete
    8. Ega süsteem, mis on loodud inimestele mingit hüvet pakkuma ja süsteem, mis pakub hüvet, et inimesed seda ei hülgaks, ei tohiks väga praktikas erineda. Võibolla pakub teine süsteem hüvet vähem või ebavõrdsemalt. (Mingi analoogia peakt olema sellega, et bioloogias saab seda seletada kohastumusega, mida loomislugu seletab eesmärgipärase loomisega.)

      Ühiskondlikele süsteemidele on ellu jäämiseks kasulik pakkuda inimestele mingil määral kommi.

      Delete
  6. Siuke maailm, kus autoriteete pole, see on pseudo-universaalne, ilma tõdedeta maailm. See homogeniseerib asju, millest inimesed hoolivad:)

    ReplyDelete
  7. selline anarhia, kus igaüks usaldab ainult iseennast või kõiki usaldatakse võrdselt on sügavalt jabur kujutelm.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ma kardan et just sedasorti kujutelm on minu mõttemustrite aluseks. Ega see liiga ei tööta küll.

      Delete