Thursday, February 20, 2014

Bakuu-afäär ja ajakirjanduse isepuhastusvõime

111 232 reached, 7384 post clicks
Nende ridade kirjutamise ajaks on Kaur Kenderi eelmise nädala lugusid Bakuu-afääri teemadel avatud 22 190 erineva inimese poolt 40 456 korda. Vastavad postitused Facebookis on jõudnud 177 503 inimeseni, kolme lugu on Facebookis kokku jagatud 140 korda, neil on seni olnud 93 kommentaari ja 758 meeldimist.

Selline statistika on igati arvestatav ka suuremate meediaväljaannete kontekstis. Võrdluseks - metrix.station.ee andmetel külastab Äripäeva veebiväljaannet iga nädal suurusjärgus 75 000 inimest. Eesti kõige asjalikumas ettevõtjate kogukonnas LHV foorumis avati viimase nädala vältel Ekspress Grupi teemat 3015 korda.

Sisu on levinud vaatamata huvitatud osapoole pingutustest seda tõkestada. Äripäeva veebilehelt võeti lugu järgmiseks päevaks maha, Ekspress.ee keskkonnas ilmunud vastulause alt kadusid kiirelt mitmed huvitavad kommentaarid, lugusid on püütud eemaldada ka käesolevast blogist.

Igal muul juhtumil kui praegune oleks Bakuu-afääri esimese postituse avaldamine minu arvates olnud väär. Reeglina lõpevad lepingud punktiga, mille kohaselt lahendatakse erimeelsused läbirääkimiste luhtudes esimese astme kohtus, mitte meediakülgedel. Esiteks oli aga antud juhul üks pool menetlemisel oleva kohtuasja osas avalikkuse informeerimisega olnud kõike muud kui kitsi. Teiseks olid postitustele lisatud materjalid pehmelt öeldes küsimusitekitavad.

Kulme pani kergitama juba jaanuaris Äripäevas ilmunud uudislugu “Gild pani investoritel suu lukku”, mille kohaselt olevat Gild Financial Advisory Services eesotsas Šarunas Skyriusega survestanud investoreid “mitte avaldama ühtki artiklit GFASi, Šarunas Skyriuse ja teiste GFASi juhatuse ning nõukogu liikmete kohta, välja arvatud Tõnis Haavel, seoses SRBga, samuti mitte andma igasugust vastavat infot avalikkusele, välja arvatud eelnimetatud isikute süüdimõistmisel kohtu poolt”.

Jäi arusaamatuks, kumma poole nõudmisel tehti Tõnis Haaveli suhtes erand ja miks üldse peab enne jõustunud kohtuotsust poolelioleva kaasuse osas avalikkusele infot väljastama. 

ZA/UM Best of
Kui siia juurde lisada nüüd ilmsiks tulnud e-kiri, milles üks investor palub teisel (kes on juhtumisi meediamagnaat) mõelda, kuidas pankrotihalduri tegevust endale sobival viisil ajakirjanduses kajastada, hakkavad moodustuma juba märksa tõsisemad mustrid. Rääkimata sellest, et juhul kui maad on olemas, nagu väidab kahte, minu hinnangul igati relevantset tõendit tutvustades Kauri teine postitus, on selge, et meediat on kasutatud nii avalikkuse, väikeinvestorite kui õiguskaitsjate eksitamiseks.

Küsimusi ei tekkinud aga ajakirjanikel, neil, kelle ametikohustuste hulka see kuuluma peaks ning keda kogu kaasus otseselt ka puudutab. Äripäev küsis luba ZA/UM-is ilmunud artikli avaldamiseks, peagi kärpis seda lisades ka teise poole vastulause, siis aga eemaldas mõlemad ning tundub olevat teemakäsitluse vähemalt seniseks sinnapaika jätnud. Vaatamata sellele, et lisaks konkreetsele kaasusele tõstatub teravalt ka ajakirjanduseetika probleemistik laiemalt.

Veelgi kummalisem on aga olnud Postimehe käitumine. Kommentaar “Usumegi kaurijuttu” räägib meile küll Kenderi isikuomadustest ja autodest, ei puuduta aga sõnagagi probleemi ennast. Mis peamine - selle autoriks on ajakirjanik, kelle nimi seisab ajakirjanduses Bakuu-afääri kajastamise käivitanud loo “Vääritud tõprad” all ja kes on kaks kümnendit olnud ühe kohtuvaidluses osaleva poolega töösuhtes.

Ajakirjanduses on pikalt ja emotsionaalselt räägitud erakondade võimetusest ise moraalselt puhastuda. Poliitilisi institutsioone rünnatakse kirglikult ja kirjanduslikult, üksteist kujunditega üle trumbates. Loomulikult peabki võim käima käsikäes vastutusega ning avalik võim olema pidevalt kõrgendatud tähelepanu all. Samas tuleb tunnistada, et poliitikute avalik materdamine ei nõua just ülemäära suurt isiklikku vaprust. 

Nüüd aga, kui küsimuse alla on seatud neljanda võimu enda moraalsus, ei paista kahjuks ajakirjanike poolt endist pealehakkamist ja kodanikujulgust kuskilt. Nii võib juhtivatel meediaväljaannetel tekkida oht muutuda aja jooksul isepuhastuseks suutmatuteks võimuinstitutsioonideks.

Härra Hans H. Luik on Bakuu-afääri ZA/UMi kajastusele viidates öelnud, et “sulid leiavad nurgataguseid, kus kirjutada”. Kõnealuste lugude statistika näitab, et sisulistele teemadele on lugejaid ka siis, kui need püstitatakse nurgatagustes. Nurgataguseid ei maksa sugugi alahinnata. Nende roll on olnud suur nii Araabia kevades kui ka käimasolevates Ukraina sündmustes. Reklaamiettevõtjana tean hästi, et nurgatagustele kuulub ka pidevalt kasvav osa reklaamirahadest. Google'i ja Facebooki turuosa siinsel meediareklaamiturul on teema, millest kindlasti ei soovi avalikult rääkida need, kelle meediaärid tuginevad kümnendite tagustel mudelitel. 

Kindlasti on aga kodumaise pressi peamiseks võimaluseks konkurentsis rahvusvaheliste sotsiaalmeediagigantidega gaselli-lugude ja pressiteadete ümbertrükkimise kõrvalt sisulise ajakirjanduse juurde naasmine.

- Jüri-Franciscus Lotman

10 comments:

  1. tahaks seda majanduskasvu ja reklaamituru mahu graafikut 2007-1014 näha. seal oleks see eelviimases lõigus kirjeldatu ilusti näha.

    ReplyDelete
  2. Aga palun! Üldjoontes näeb asi välja selline:)
    Majanduskasv - V
    Meediareklaamiturg* - L
    Väidetav FB ja Google turuosa
    Tegelik FB ja Google turuosa

    *as claimed by TNS EMOR

    ReplyDelete
  3. Isegi kui probleem on keeruline tervikuna ( afääri ma mõtlen), on ikkagi uskumatu, et Hans H. Luik ei mõista avaliku arutelu loomulikust. KGB pärand? Isikuomadused, ikkagi äi oli KGB polkovnik?

    ReplyDelete
  4. Väga hea infograafika. Aitäh, kõik selge.

    ReplyDelete
  5. Ainult selle jätsite mainimata, et see postitus oli raha eest reklaamitud ja seetõttu jõudiski kõikide nende inimesteni. Ennustatavalt maksite te selle "reklaami" eest 300-400 eurot. Ei tundu jätkusuutlik maksumudel ja selline demagoogia vähendab tublisti antud veebilehe usaldatavust.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Muidugi oli promoted post, orgaaniliselt olekski selline reach mõeldamatu. Aga kõrge klikitavus (kusjuures 0 negatiivne feedback) näitavadki, et teema läheb korda. Teiseks, ka Ekspress Grupp, Eesti Meedia ja Bonnier reklaamivad samamoodi oma tooteid ja sisu - selles ei olnudki mõte. Point on selles, et traditsioonilised meediaväljaanded on iseenda tegevuse tõttu minetamas oma kredibiilsuse. Olukorras, kus ühesuunalise massikommunikatsiooni aeg on möödas, võtavad varsti nende kohad sisse uued nurgatagused.

      Delete
    2. Samas on väga positiivne, et Postimees on sel nädalal hakanud teemat kajastama ka varasemast kriitilisemalt.

      Delete
    3. Kindlasti leidus ka neid, kes klikkisid, et näha, mida Kender nüüd teeb. Kui suur on nende koguhulk, seda pole vist võimalik teada.

      Delete
    4. Kahtlemata leidus:)
      Aga see ei ole asja peamine sisu. Peamine sisu on veel selgemini välja joonistatuna järgmine:

      1.1 Küsimus sellest, kui eetiline on lahata meediakülgedel kohtuasja, mille huvitatud osapool on meediaomanik ise?
      1.2 Kui eetiline on üleüldse pooleliolevat kohtuasja meedias kajastada (eriti sellise ühekülgsusega nagu see antud kaasuse puhul kuni viimase ajani oli)?
      2. Avalikku huvi ei manifesteeri enam massimeedia. See manifesteerib ennast ise sotsiaalmeedia vahendusel.

      Delete
  6. 1.2 ja 2 sõltuvad siiski sellest, kuidas siis asjad olid ja mida neist Kenderile teada on? Kui tõde on keerulisem, kui Kenderi versioon, ja ta teab seda, siis pole tegemist kajastuse mitmekülgsemaks muutmise, vaid vastastikkuse poriloopimisega. Tegelikult ilmselt mahuvad näiteks Tähismaade postitused, mis nad on teinud peale Keskerakonnaga suhete jahenemist, nii mitmekülgsema pildi loomise ühiskondlikest nähtustest, kui -sest Tähismaad millalgi olid palju loetud- sotsiaalmeedia poolse avaliku huvi manifesteerimise alla. Asjakohane analüüs peaks ilmselt hõlmama üsna pikka ajavahemikku ja üsna kirjut hulka paljuloetavaid blogisid.

    ReplyDelete