Friday, February 7, 2014

Brothers: A Tale of Two Sons

Brothers: A Tale of Two Sons (505 Games / Starbreeze Studios)
PS3 / saadaval ka Xbox360, PC

Popkultuur on mulle palju andnud. Mõni kord annab üks asi mitu korda. Tavaliselt on esimene kord kõige tugevam, vahel teine, kohati on võimatu võrrelda. Twin Peaks mõjub sulle kaheteistaastasena muudmoodi kui kahekümne viieselt. Vahe on sees, kas sa loed Frank Milleri Batmani kui sa oled 15 või 30. Spiegelmani Maus on kaks erinevat asja 1930-ndatel ja 1980-ndatel sündinu jaoks. Ma kardan veits, et Brothers on midagi sellist, mida noorem mängija ei pruugi mõista. Võib sama tulemus tulla, kui 12-aastasele Miles Davist lastes. Aga võib-olla ka mitte. Ma ise arvasin, et ega mind mängud enam väga ei üllata, ja eks mu vaimustus on nii tugev ka seepärast, et mul polnud Brothersi osas absoluutselt mingeid ootusi ega eelarvamusi. Aga isegi kui oleks olnud, on seal mingi selline suurus ja võimsus, mida popkultuuris üldse harva kohtab, mängudest rääkimata. Lugu sõnadeta rääkida, see on kindlasti suurus, oskus haarata, panna sind milleski osalema, ilma kohustamata ja juhendamata. Mängu tegelased räägivad mingis arusaamatus keeles, subtiitreidki pole – arusaamine tuleb tegelaste intonatsiooni, kehakeele ja miimika lugemisest. Brothers võlub sellega, et tekitab tahtmise tausta teada. Ja see kõik on kuidagi väga intuitiivne, kuidas vendi järjest rohkem mõistma hakkab. Noh, Super-Mario ka ei rääkinud, eks. Rühkis vaid sihikindlalt eesmärgi poole. Ja iga kord kui lõpp lähedal paistis, oli printsess mingis teises lossis. Ja sa ei küsinud kordagi, miks ta ei loobu. Miks ta sellele värdjale fakki ei näita, kes kolmandat korda ütleb, "printsess on teises lossis". Või miks see printsess selle torumehe jaoks ülepea nii tähtis on? Aga pane esimest korda elus videomängu nägevale inimesele  Super Mario Bros. ette, anna talle pult kätte ja ta TEAB, et ta peab paremale liikuma. Brothersi intuitiivsus on sarnane – sa tead, et pead mingi eesmärgi poole liikuma ja täpse mooduse selleks leiad ise. Ja samas sa tead ka, et pead tegelaste kohta rohkem teada saama. Ma rõhutan: Brothers on rännak, mille peab läbima täies pikkuses, et selle suurust mõista. Tund või paar tulemust anda ei pruugi, nagu ka 5 minutit Godfatherist ei tekita ilmselt erilisuse vaibi. Kas kõrvutan liiga suurte asjadega? Kõik on suhteline.

Juba üsna mängu algul hakkad vaikselt mõistma, et vennad on oma olemuselt väga erinevad. Vanem vend on tugevam ja julgem, noorem aga kuidagi õrnem hing, kes saab näiteks loomadega paremini läbi ja võib une pealt võõrast muusikainstrumenti mängida – oskused, mis on osades mängusituatsioonides palju suurem tugevus, kui füüsiline võimekus. Vennad toetavad ja täiendavad üksteist – vastavalt vajadusele, kord kannab üks rohkem, siis jälle teine ning kõige tihemini tuleb ette olukordi, kus probleemi lahendus peitub koostöös. Koostöös ja usalduses, mida ise mängu edenedes paremini rakendama õpid.

Koostöö ning lahenduste leidmine käib läbi ootamatult innovatiivse juhtimisskeemi, mis on lihtsalt geniaalne ja geniaalselt lihtne – pleikari puldi analoog-stick-'id juhivad kumbki üht vendadest ja kummalgi vennal on üks oma nupp, mis neid midagi tegema paneb. Ühesõnaga, sul on noorema venna juhtimiseks parema käe pöial ja keskmine sõrm ja vanema jaoks vastavalt vasaku käe omad. Ei kõla just maailma kõige innovatiivsemalt, aga on. Kui oleme konsoolimänge juba Mario päevilt harjunud mängima nõnda, et vasak käsi juhib liikumist ja parem kontrollib tegevusi, mõjub Brothersi lahendus  ajuvabalt värskelt. Osade asjade kohta ei tahagi kirjutada, see rikuks elamuse nende jaoks ära, kes pole mängu mänginud aga võib-olla tahaks. Ütlen ainult nii palju, et kõige võimsamad WOW-hetked on seotud nii lihtsate ja loogiliste lahendustega, mis tekitavad tunde, et okei, jaa, muidugi - miks ma kohe selle peale ei tulnud! Kes on mänginud, teab mis ma mõtlen. Eraldi teema on seegi, et kuigi mängu baasiks on koostöö, on kogemus ikka väga tugevalt isiklik. Kui üldplaanis on mängundusmaailmas selge rõhk sotsiaalsete elamuste arendamisel (multipleierlus), siis see siin on kindlalt üksi sõitmiseks mõeldud. See on kaheinimesemäng ühele. Ma ei kujuta ette, kuidas PC peal see juhtskeem tehtud on, aga lauaarvutil proovijail soovitaks ilmselt – kui vähegi võimalik – seda gamepad'iga mängida.

Ka Brothersis edenemise tempo on mängija kontrolli all, sest peale selle, et vendade haige isa vajab mingit müstilist ravimit ei öelda sulle kordagi, mida sa järgmisena tegema pead - kui oled segaduses, siis vajutad mõlema venna action-nuppu ja vanem (kuna vanem vend pole kunagi eksinud, või ei näita seda noorema ees välja) viipab käega kuhugisuunas, kuhu liikuma peaks. Põhimõtteliselt on kõigist kohtadest võimalik ka hooga läbi joosta, ainult et sellisel juhul jääb sul palju nägemata ja kogemata. Mingis mõttes on mängus edenemise tempo seotud ka tegelaskujude arengu ja mängumaailma suurema pildi tajumisega. Läbi nende väikeste kõrvalrännakute õpid vendi palju paremini tundma ja tunnetama, hakkad ise võimalikke backstory’isid kujutlema, mis tegelased sellisteks vorminud on. Neis miniseiklustes peitub tegelikult päris suur osa mängu võimsamatest emotsionaalsetest hetkedest.

Brothersi võlu peitubki vast selles, et elad koos peategelastega läbi tundeid, mis on mingil veidral sagedusel hästi lihtsalt samastutavad, ja mängu enda lihtsakoelisus loob selleks super platvormi. Rõõm, kurbus, võit, ebaõnnestumine, napp pääsemine, ebaõiglus, kahjurõõm, usaldus, pettumine.. seda kõike on ilmselt lihtsam või vahetum vastu võtta, kui sul endal närvid läbi pole, sest oled viimased 20 minutit  mingist lollist kohast edasi saada üritanud vms.

On vist ainult üks asi, milles ma selle mängu puhul kindel pole – ma ei kujuta hästi ette, kuidas sellega suhestuvad inimesed, kelle jaoks mängud on suhteliselt võõras või äkki hoopis vastumeelne teema.  Sest siin on kindlalt tegemist mängija mänguga. Kõige suurema paugu saavad siit ilmselt need päris mänguentusiastid. Need, kes on harjunud aastaid ja aastaid mängudesse ühel kindlal moel suhtuma. Või kes on unustanud selle, et nad suhtusid kunagi teistmoodi. Või kes meenutab, et siis kui nad viimati niimoodi mõtlesid, oli kogu ülejäänud Eesti ühiskonna suhtumine mängudesse tugevalt negatiivne. Mind lööb siiani kohati pahviks, kui satun mingis standardolukorras peale situatsioonile, kus võõrad inimesed kirglikult ja samas super casual'ilt mängudest räägivad. Ükspäev oli mingi rändom kontormaja liftis 2 ülikondades kutti, kes võrdlesid omavahel The Walking Deadi hiljuti ilmunud teise hooaja esimeses episoodis tehtud valikuid ja spekuleerisid, kuidas need edasist mängu käiku mõjutada võiks. Mind blown. 15 aastat tagasi oli selline situatsioon absurd.

Aga võib-olla olen tõesti praegu kuidagi liialt sellest mängust saadud emotsiooni mõju all. Ehk on see mu neonostalgia, mis tunneb salaja rõõmu, kui mängud on lihtsakoelisemad (nagu vanasti!) või suurema rõhuga mingi loo jutustamisel, kui keeruliste süsteemide lahendamisel või über-reaalsel füüsikamootoril. Vahest saab tõesti väita, et tegemist polegi mänguga vaid pigem interaktiivse meelelahutusega - Brothers tegelikult ületamatut väljakutset ei paku – sisuliselt pole võimalik ebaõnnestuda ega oskuste puudumise tõttu mängu pooleli jätta. Või siis võib olla et Brothers  lihtsalt pole inimestele, kes  lihtsuses kunsti ei näe.


Kahe lausega? Peaaegu väljakannatamatult liigutav elamus, mis võib muuta sinu suhtumist interaktiivsesse storytelling'usse või arusaama sellest ning mille kohta tundub veider lihtsalt "mäng" öelda. Brothers on minu silmis vabalt väärt pleikari ostmise hinda, rääkimata sellest 15 taalast või 13 eurost, mis PSN-is küsiti. 

- Janno Sooäär

3 comments:

  1. kõigepealt: väga hea meel on sind Janno ZA/UM'is kirjutamas näha! ja oioioioi, mis mängust.

    Kõigepealt kiidan su revut. Lõpetasin just mängu ja lugesin üle. Ei oskaks kuidagi paremat kirjutada. See, kuidas sa lõpus asja kokku võtad. Mnjaaa. Eriti neid sõnu "peaaegu väljakannatamtult liigutav elamus," ma ei kommenteeriks kuidagi. Kutsu mind sentimentaalseks lolliks. Aga ma olen ikka üsna tõsiselt liigutatud.

    See mäng on kindlasti väärt, et sellest kunagi pikemalt kirjutada. Ma saan sajaga aru, miks sa seda kogemust Roberti "Püha ja õudse lõhnaga" võrdlesid. See mäng on veidi nagu anti-P&ÕL. Siin ei öelda tõesti ühtegi sõna. Roberti raamat on aga ainult sõnad. Aga kui sarnased samas. Eepilised. Storytellingu tavasid murdvad. Aga pikemalt kirjutamine nõuab spoilimist. Seda tõesti nagu ise teha ei taha. Nõme oleks. Raamatu tviste ju ka ära ei räägi. Ja filmidel samuti. Ja siin on üks tasand veel. Midagi uut. Eks.

    Ja interaktiivsusest ja juhtimisskeemist. Mr T oma eeposes anti-habras räägib mh ka sellest, et lapsed ei õpi keelt nii, et kõigepealt hällis häkivad grammatika. Ei. Kõik käib kuidagi nii, et tahad midagi sitaks kõvasti ja siis proovid midagi öelda. Samuti õpivad niimoodi uut keelt päris inimesed, kes satuvad päriselt uude keskkonda. Läbi totaalse empaatia. Selle empaatia-engine lülitab see mäng overdrivele. Sa lihtsalt hakkad aru saama, sest sa kuidagi saad aru, et sa saad aru. Sellist tunnet ei mäletagi mängides varasemast. Kas St Jobs või oli see siis Tõnu Runnel, kes ütles, et kui sul on vaja kasutusjuhist, siis oled sa disainis ebaõnnestunud. See mäng on parim tõestus. Ühtegi selgitavat sõna ei ole vaja. Mitte midagi. Kõik saab selgeks.

    Kogu mängu mõtlesin ka sellele, et mis mäng see on. Ega selgeks ei saanudki. Vahepeal tundus et see võiks olla selline lepitusmäng. Selline esimene mäng inimesele, kes pole kunagi mänginud. St feilida ei saa. Hullult keerulisi mõistatusi nagu pole. Samas mängu loogika on raju. Aga ehk ma mõtlen valesti. Ma ei oska mõelda nii, nagu need, kes kunagi ei ole mänginud. Ja samamoodi ei tea ma, mis moodi mängivad seda noored. Aga ma saan varsti teada, ma lasen oma kõige nooremad sõbrad kohe seda mängima. Kõige noorem neist on 6. I'll keep you posted.

    Lõpuks veel aitäh. Väga kümnesse soovitus, väga kõva revu. Aitäh! Kirjuta palun veel!


    ReplyDelete
  2. lisan, et ma tõesti kirjutan alla sellele ka, et see mäng on PS3 ostu väärt. Kujutan ette, et PCga oleks see asi nii palju magedam.

    ReplyDelete