Sunday, February 2, 2014

Hasso Krullist - pisteliselt

“Nad seisid mere kaldal. Laine jooksis liivale, yks pikk kitsas vahune riba, yks valge rummuga ratas üle terve ranna.
“See kohiseb natuke nagu mu kodumetsad,” ytles Fagahan.
“Ma armastan sind ka,” ytli Sisza.”


See on katkend  ligi 30 aastat tagasi ilmunud Hasso Krulli esikkogust “Must-valge”, mis avaldus Max Harnooni varjunime all.

Selle aja jooksul on Krullilt lisaks ilmunud 15 originaal- ja 14 tõlketeksti.

1980. aastatest on möödas sama palju aega kui  Esimesest Maailmasõjast Eesti ärkamisajani. Enam ei tahaks nagu  uskudagi, et oli selline aeg sõjakomissariaatide, lauanugadeta restoranide, Luhaääre luuleklubide, lastevorsti, pingviini jäätise, Tšehhoslovakkia lunapargi, olümpia-miša ja teab-mis teiste kummaliste asjadega. Otsida praegu üles Max Harnooni “Must-valge” oleks sama mis kontrollida, kas Vana Tooma kujutisega öölambike läheb põlema, või leida panipaigast igitolmunud üleõlakott kirjaga “Moskva  1980” ning hakata sellega käima. Max Harnooni luuletusi võib tänagi jätkuvalt nautida, kuid samas öeldakse nende kohta alati: oma aja laps. Anakronistliku pealkirjaga “Eesti Kirjameeste Leksikonis” kirjutas Indrek Tart: “Luuletuskogus “Must-valge” (1986) luuakse estetistliku romantismi baasil väga valitud keelekasutusega kurb-illusoorne maailm.”

Ühe “Must-valge” tekstidest on  Kärt Tomingas mällu laulnud: “olen Su kirju lugenud / sydaöiste sigarettide valgel / avastanud neis uusi jõgesid / avastanud neis uusi madalikke / võrenguid koolmekohti / tundnud uusi pulsilööke / kellatiksumisi...”  Meenub tollane atmosfäär, milles prints loeb sõnu, ainult sõnu... kõik oluline aga öeldi ridade vahel. Inimesed olid harjunud peidetud sõnumitega, kõigel oli tähendus, isegi sellel, mis järjekorras ajalehed loetlesid tähtsate meeste nimesid peasekretäri järel. Noored mehed lugesid sama tehnikaga oma pruutide kirju.

“Must-valge” üks prohvetlikest tekstidest on “Peirithoose uni”. Sellel luuletusel oli tuleviku kohta palju ütelda. Autor täpsustas hiljem suuliselt, et seda nime hääldatakse esimeses vältes ja rõhk langeb teisele silbile. Too Peiritho(o)s oli Zeusi ja ühe vähemtähtsa jumalanna  üks arvukatest poegadest. Legendi sisu on lühidalt järgmine: kentaurid ahvatlesid Peirithost ja Theseust Ilusat Helenat röövima, kuid pruut osutus liiga noorukeseks. Pettunud, kuid siiski naistehimuline Peirithos rändas maailma otsa, kus  Persephone ta Hadesesse ahvatles. Peirithos jäi sesse surnuteriiki kinni, kuni Herakles ta seltskonna pikapeale ja järk-järgult välja päästis.

Max Harnooni Peirithos kõnnib imeilusal rohelisel aasal täis suuri erivärvilisi lilli. Veidi eemal puudesalus vallatleb salkkond lilledest kenamaid tütarlapsi. Kõige kaunimatest tundmatutest lilledest tee ulatub otse Peirithose jalge ette. Mööda seda teed hakkab tema poole tulema tüdrukutest ilusaim. Samal hetkel aga hakkab peategelasel kange hirm, ta tahab niihästi istuda maha kui vaadata kaunist tütarlast. Korraga vajub päike musta pilve nagu sügavasse laukasse, Peirithos hakkab jubedasti kartma. Tüdrukul pole sellest midagi, tema korjab ikka oma lilli. Peirithos kukub rohtu ning ta vaimusilmas algab kõik taas otsast peale.

Kuna tekst on kirja pandud vahetult enne suuri ühiskondlikke muudatusi, siis võib seal näha kummalisi paralleele. Kaugel lilli noppiv tütarlaps on nagu kättesaamatu Soome või Rootsi. Pime taevas on see, mis meiega oleks võinud juhtuda. Lillede korjamine on aga just nagu see lõputu töö, mida eestlane on teinud ja mida meie kõik oleme ette võtnud, et elus kuhugi jõuda.

Hasso Krulli  teine varane raamat, eri värvi lehtede ja dadaistliku kujundusega “Luuletusi 1987 — 1991” tundub riiulis alati uuena, sest ta ei kulu üldse. 1993. aastal, mil see ilmus, oli Hasso Krull need meeleolud juba teiste vastu vahetanud ja kirjutas nüüd teistmoodi. Peeter Sauter on öelnud ühes vestluses, et siin avaldub Krull kui meie William Blake. Kuid seal pole blake'likku apokalüptilist sümbolismi, vaid pigem väga ootamatu assotsiatiivne mõtlemine. 18. sajandi lõpu inglise luulega ühendab seda pigem Krulli eruditsioon, tema valmisolek olla ühenduses väga erilaadsete traditsioonidega alates regivärsist kuni Swinburne'i hümnideni.

Krulli “Luuletuste” peakangelane on lahtise peaga mees, kes on avatud kõigi nelja tuule poole. See ei ole mingi minu abstraktsioon, ta kirjutab seda päris otseselt: “Õhtu poole seisan seljaga, tunnen abudel ta pilku, väsinud, smaragdset.” Õhtu, lumi või aken on Hasso Krulli luules tihti naissoost, see luule pole kunagi erootiline, kuid naiste kohaolek on tajutav. Kuidas ta “Must-valges” akent kardinast nagu naist kleidist välja võtab, on  võluv ja huvitav.

“Luuletustes” on märgata 1990. aastate alguse EHI vaimseid suundumusi, näiteks üks tsükkel on pühendatud taani keeleteadlasele Louis Hjelmslevile. Kuidas need read Hjelmsleviga seotud võiksid olla, teab küll vaid autor ise. Hasso pidas EHIs mitmeid loengusarju, kõigepealt, 1991. aasta sügissemestril tulid “Poststrukturalistlikud meetodid kirjanduse uurimiseks”, mis peaaegu kohe ilmusid ka Vikerkaares. Edasi tuli “Kirjandus ja kuri”, milles oli palju juttu De Sade'ist ja Bataille'st.

“Meetodites” oli tunda hoiakut, nagu oleks Tartu maandunud Tallinnas, sest tolleaegne ülejäänud Tallinn üritas end varakapitalistlikus maailmas kehtestada. On hämmastav, kust võeti välja need noored inimesed, kes tulid selsamal õudsel ajal kokku, et kuulata tarka juttu Derridast, Deleuze'ist ja Guattarist! Samuti on meeles, et Derrida probleemistiku tegi Hasso Krull meile ristipõiki selgeks, psühhoanalüütikute Deleuze'i ja Guattari puhul jäi aga jänni. Asi on selles, et need on psühhoanalüütikud, nende õpetus ei ole enam kirjandus, vaid on seotud inimvaimu olukorra, aju, närvisüsteemi, üldise tervisliku olukorra, vaesuse ja palju muu taolisega.

Niisiis olid Krulli noored kuulajad olukorras, et kui nad ise tohutuid jõupingutusi ei tee ja süsteemselt juurde ei õpi, siis etteloetav jääbki neile üksnes õõnsateks fraasideks. Veerand maailma on kiindunud õõnsatesse fraasidesse, kõlistades tuntud teoreetikute nimesid. Õnneks luges Hasso Krull sinna juurde lastearsti dr Melanie Kleini teooriat preoidipaalsest ajajärgust väikelapse arengus, mil imikut valdavad hirmud ja destruktiivsed tungid. Nii nagu kujutlus emast valdab täielikult väikest last, valdavad ka ühiskonnaliikmeid ja isegi selle “valgeid isasid” kujutlused terviklikest struktuuridest, mis on kõikehaaravad ja matavad ühiskonnaliikmeid enda alla, pannes endast sõltuma. Deleuze ja Guattari kutsusid kapitalismimasinat “organiteta kehaks”. Need kõik on aga nii rasked teemad, et vajavad seletamist ja mis peamine — igale asjale võib siin midagi vastu väita ning õppejõu juuresolekut on vaja kogu aeg. Nii on Hasso Krulli elutöö kindlustatud: on vaja elu lõpuni seletada. Viiekümnest aastast on siin veel vähe.

2006. paiku on Hasso Krulli elus, vaadetes ja huvide ringis ilmnenud mingi suur muutus. Võib-olla on ta selle äratundmiseni jõudnud palju varem. Ta on selja taha jätnud psühhoanalüütikud ja hakanud kirjutama rahvaluulest, muistsetest visioonidest ja rahva mälumustritest. Sel aastal ilmus esseekogumik “Loomise mõnu ja kiri”. Ta kirjutas, et trikster ehk osava altvedamisega uusi väärtuseid loov tegelane on folklooris universaalne. Tihti on tal ka maailma loomise raske ülesanne. Näiteks järvekaur nganassaani mütoloogiast, isik, kellele valitsejalind ei anna nõnda palju mune haududa, kui ta tahaks ja kes hakkab selle eest teiste lindude sekka nooli laskma. Triksterite sorti näikse kuuluvat ka surnud mees rahvajutust “Kuu paistab, kooljas sõidab”, mille Hasso Krull kord oma üliõpilastele loengus jutustas. Mäletan, kui sugestiivselt õppejõud seda loengus rääkis — nagu oleks klassis hetkeks pimedamaks läinud. Mees tuli koju sellepärast, et tal oli vaja siinilmas kõik uuesti ja tagurpidi läbi teha: istus taas pere lauas, kus herned kooris ära ja munad sõi kõige koortega. Tekkis väga humanitaarne situatsioon, jutustaja räägib ja kuulajad tema ümber, ehk nagu “Must-valges” kirjas on: “Jutustaja istub, paneb piibu põlema. Piip hakkab tormama, jutustaja jutustama... Elus olnud nii mõndagi... Kord nii, kord naa. Ega murepäevi vähe olnud, ega õnnepäevi palju.”

                                                                                                                                               Aarne Ruben

3 comments:

  1. Hasso Krull oli ise ka EHI esimene lõpetaja.

    ReplyDelete
  2. Üksi Mudlumi pärast siin veel käia tasubki!

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on Aarne Rubeni postitus, mis on labelsites kirjas kui - külalispostitus, Arne Ruben ja teksti all on ka kirjas Arne Ruben:= Ma käisin samal ajal EHI-s küll aga palun, õppige navigeerima meie küll keerukas kuid siiski loogilises postitustesüsteemis.

      Delete