Monday, February 17, 2014

Läinud dekaad



Ma etableerusin

Olen viimasel ajal etableerunud "noorsookirjanikuks" hakanud – ehkki suhtun kogu teemasse üsna üleolevalt – ja käsitlenud teemasid, mis on aktuaalsed noorte elus: kuritegevus, narkootikumid. Olen muuhulgas kokku puutunud ka noorte kuritegeliku subkultuuriga, kirjutan ka sellest. Olen pääsenud esoteerilistesse ringkondadesse, kus on delinkventsed noorukid. Sageli on need noorukid jõukate ärimeeste deviantsed pojad ja tegelevad hobi korras ka rallisõiduga, ja on üldse kuidagi destruktiivsed. Üks käis näiteks pidevalt looduskaitsealadel suurte maasturitega sõitmas, et väidetavalt sublimeerida lapsepõlves saamata jäänud hoolitsust.

Ka mul endal on kuritegelik minevik (enamasti majanduskuriteod, aga ka avaliku korra rasked rikkumised), ja seega tunnen vastavat subkultuuri. Sain isegi mingi stipendiumi ja tillukese sümboolse auhinna.

Osalesin ka mingitel "paneelidel" või seminaridel, mis olid väga huvitavad.

Olen ka "noorusliku arvamusliidrina" kutsutud mingitesse publitsistikasaadetesse valitsuse tegevusest rääkima. Jah, mul on kindlad, ehkki laialivalguvad arvamused. Sageli möönan seda või teist tegematajätmist, ehkki üldiselt jätan otsad lahtiseks ja pooldan siiski uusliberalismi. Oli mingi ümarlaud geopoliitikast, kus mainiti ka Läänemere põhja rajatavat gaasitoru. Arvan, et see võib Eestile potentsiaalselt kahjulik olla, ja ilmselt tuleks selle vastu mingisuguse kodanikualgatusega protesteerida. Mind huvitab just modernse rahvusriigi psühholoogia.


Ma astusin Reformierakonda III

Ma sõitsin bussiga Tallinna, et astuda Reformierakonda. Mulle meeldib see erakond teatud universaalsuse ja liberaalsuse tõttu. Ma ise elan maal.

Olen ka varem püüdnud Reformierakonda astuda, aga siis ma ei suutnud keskenduda selle taotluse täitmisele, sest olin võõras ümbruses. Seal oli nii palav, ja keegi Artur kogu aeg istus mu kõrval ja vaatas, nii et ma ei saanud keskenduda.

Ma astusin bussist maha ja kohe astusin kogemata ühele väikesele koerale peale. Ta oli kuidagi varjatult bussi ukse ees, ja ma astusin talle tugevasti peale. Ma vabandasin häälekalt. Muidugi ta jooksis kohe minema. See oli väga väike koer.

Õnneks oli Reformierakonna kontoris väga hubane ja sain oma ärevusest üle – seal oli keegi Kaur, kes oli väga lahke ja oskas hästi suhelda ka kinniste inimestega. Ta oli seal vist turvamees, sest tal oli must jope ja selle seljale kirjutatud - "Falck". Ta juhendas, kuidas taotlust täita. Vahepeal ta naljatas aegajalt sisenevate inimestega, aga tema naljatused olid alati ohutud (ehkki küllaltki pealiskaudsed), ta oskas alati õigel ajal robustsemat nalja vältida, mis mulle väga meeldis. Ta lohutas mind subtiilselt, pannes käe mu õlale.

Tal oli raseeritud pea, ja temagi kuulus vist Reformierakonda. Vestluse käigus ilmnes, et ta ema peab mingeid Lõuna-Ameerika rotte, mille nahk oli väga kallis. Leidsime palju ühiseid huvisid.

Kauril oli selline tõmblukuga "fliis" ja väikesed valged botased. Mobiiltelefon oli tal kaela riputatud ja vilkus vahel. Ta oli väga väikest kasvu ja lihavate näppudega, mis kaugelt silma paistsid.
Hiljem Kaur viis mind oma autoga bussijaama, võttes vahepeal lasteaiast oma lapsed peale. Kõigil neljal olid veidi lamedad ninad, suured, justkui punsunud huuled ja tillukesed helehallid silmad.


Väikeste linnade bussijaamad

Väikeste linnade bussijaamad on naljakad. Kahjuks nad on jäetud rahvuslikust diskursusest kõrvale, neid ei kirjeldata. Samas on neis palju tšehhovlikku. Võrdleksin väikelinnade bussijaamu tillukeste biosfääridega. Kui selles "alusmetsas" veidi peatuda ja oodata, võib näha huvitavaid liike, kõik oma spetsiifilise käitumisega. Vahel tungib vanainimestest koosnevale samblaväljale nooruk, kes kannab seljas spordikotti ja kellel on päikeseprillid niimoodi maitsekalt laubale seatud. Tal on justkui ükskõikne ilme ja mõttetult kallid kaubamärgiga riided, ta ei pane ümbrust tähele, ta lahkub esimese bussiga Tallinnasse. Varsti lõpetab ta ülikooli suhtekorralduse erialal ja saab oma auto. Siis me ei näe seda noorukit enam kunagi bussijaamas.

Vahel harva, eriti suvel, saabub sinna noortebänd, kes on millegipärast väikelinna sattunud. Nende eripära on, et nad julgevad tõsta jalad bussijaama ootepingi peale. Nad tunnevad end rõhutatult mugavalt, lamavad isegi kogu pikkuses pinkide peal, kitarrikott kõrval, et bussi oodates puhata välja eelmise õhtu kontserdist. Turvafirma "Falck" fašistliku välimusega kostüümis turvamees ei tule neid välja ajama, sest selline enese mugavalt tundmine pole ohtlik nagu joodikutel. Ei, need keelerõngastega noorukid käituvad skripti järgi, nad ei ohusta kedagi. Nad justkui peavadki olema kergelt deviantsed. Neid vaadatakse sõbraliku uudishimuga.

Seal on ka arhetüüpne vanainimene, kes hooldab bussijaama ümbrust ja tassib saabuvaid pakke. Tal on ka sotsiaalne väärtus, ta räägib tuttavatega. Sageli on tal väike koer. Sellel vanainimesel tundub kogu aeg damoklese mõõk pea kohal olevat - arhetüüpne, reformierakondlik linnavalitsus tahab kõik väga efektiivseks teha, anda teenused eraettevõtjate täita. Võibolla saab bussijuht ise oma pakke kanda? Võibolla saab ka piletimüüja töö vahepeal platsi koristada? Niisiis, see võib olla vanakese viimane aasta avalikus sektoris - ta pole produktiivne, sotsiaaldarvinistliku loogika järgi ta ei jää ellu. Hinnakem seda. Looduses on kõik kaduv, efemeerne.


Raiko Aasa, 2007-2008

Raiko Aasa distantseerib end oma varasemast loomingust ega soovi Reformierakonnaga seostatud olla. 
Postitust kureeris Martin Luiga.

8 comments:

  1. Kirjutan monograafia "Lihavad näpud Raiko Aasa loomingus".

    ReplyDelete
  2. ta puudutas ajastu hinge. see puudutas teda vastu. siis hakkas raiko hardcore marksismiga tegelema.

    ReplyDelete
  3. nonii, midagi ka hingele ja vaimule. oligi viimane aeg, zaum!

    ReplyDelete
  4. crap, võõrsõnadega onaneerimine

    ReplyDelete
  5. siin on Lars von Trieri materjali, see Ref erakonda astumise koht just.

    ReplyDelete
  6. Lõbus lugemine.

    ReplyDelete