Tuesday, February 11, 2014

Luige ja Vichmanni Bakuu-afäär – meediamuskel letsgo

Hetkel on avalikkuse silmis pilt n.n. Gildi Bakuu-afäärist kui headel aegadel investeerimispankurite poolt loodud skeemist. Labase ja alatu skeemi niiditõmbajaks – selline mulje on avalikkusele jäetud – on matemaatika- ja finantstaustaga kogenud pankur Tõnis Haavel (minu hea sõber) ning tema käsilastena figureerivad Gildi partnerid ja töötajad (mitmed ka neist minu sõbrad, kõik head tuttavad). Skeemi eesmärk oli väidetavalt investoritelt raha koguda ning sellega nelja ilmakaarde haihtuda.

Kellele õnneks, kellele kahjuks, aga varsti 5 aastat väldanud uurimine (nii kohtueelne kui kohtulik) on toonud järk-järgult välja tõendeid, mis viitavad sootuks teistsugustele sündmustele. Tõenditest avanev pilt erineb drastiliselt Luige ja Vichmanni poolt nii projekti kaasinvestoritele kui avalikkusele, prokuratuurile kui kohtunikule mõjutamiseks ette maalitust. Mina olen algusest peale teadnud, kust poolt tuul puhub. Nüüdseks on aga piisavalt fakte, et selles saab veenduda igaüks. Tahaks tegelikult... Aga ma ei lähe emotsionaalseks. Ainult faktid.

Ajateljele paigutatult näeb kohtule esitatud lugu tõendite põhjal välja selline:

2006. aasta sügisel tekib Harles Liivil ja Erki Piirsalul idee investeerida Aserbaidžaani. Erki võtab raha endale kuuluvast logistikafirmast Soomes ning Harles tema kontrolli all olevast kinnisvarafirmast Bulgaarias. Bulgaaria firma nimi on Delta Imoti, aastaid tagasi on ka Tõnis Haavel sinna investeeringuteks raha andnud ja omab firmas vähemusosalust.

2007. aasta kevadel alustavad Liiv ja Piirsalu Bakuus välja valitud maadele ühe suuremamahulise projekti koostamist. Otsustatakse kaasata raha välistelt investoritelt, kuna projekt ületab nende võimalusi. Koostatakse projekti tutvustav dokument, 47 hektari ostmiseks plaanitakse kaasata 6,1 miljonit eurot. Ühtegi Gildiga seotud isikut pole tutvustuses mainitud; Gild ei ole selle koostamisega seotud.

Märts 2007. Samal ajal toimub Ekspress Grupi aktsiate avalik emissioon, mida reklaamitakse laialdaselt – igaüks, imikust vanamemmeni võib osta Hans Luige juhitud ettevõtet, seda müüakse tellijatele lausa Ekspressi otsekorraldusega. Äripäev kirjutab: „meediakontserni Ekspress Grupp aktsiate esmasel avalikul pakkumisel ületas kogunõudlus ligi 6 korda jaotatud aktsiate arvu. Seejuures ületas kutseliste investorite kogunõudlus ligi 6,8 korda neile jaotatud aktsiate arvu ning jaeinvestorite kogunõudlus ületas ligi 3,3 korda jaeinvestoritele jaotatud aktsiate arvu.” Hans Luik teenis müüdud aktsiatega 339 miljonit krooni (ca 22 miljonit eurot). Kaks aastat hiljem on pea püstloodis kukkunud Ekspressi aktsia õnnelikel omanikel väärtusest järgi vähem kui 6% (kaotus 94%). Luik on püganud ca kuut tuhandet aktsionäri nagu lambaid. Samas näitab EE aktsia liikumine ka kahte keerulist aastat maailma rahaturgudel, tänaseks on olukord paranenud ning viimasel kolmel aastal võivad EE aktsionärid rõõmustada – nad on Luigele kaotanud kõigest 82,44% oma varast.

2007. aasta alguses näis kõigile, et varade hind võib ainult tõusta. Igaüks tahtis investeerida. Ka Bakuus äri ajavatele Piirsalule ja Liivile tundub nii, nad teevad teisegi projekti. 2007. aasta mai kuupäeva kandvates esitlusmaterjalides küsitakse juba üle 9 miljoni euro. Endiselt puuduvad viited Gildi töötajatele. Kurioosne on ka fakt, et vähemalt üks kriminaalasjas kannatanu esitab emissioonidokumendina just selle variandi. Hilisemates tunnistustes hakkavad aga kannatanud, keda karjatab Luige ja Vichmanni ihuadvokaat Maria Mägi, „mäletama“, et Gildi ja Haaveli nimed olid neile investeeringu tegemisel ülitähtsad.

Ehkki Liiv ja Piirsalu kaasavad hulganisti investoreid, ei ole nad juriidilise emissiooni korraldamises kogenud ning Liiv palub tuttaval investeerimispankuril Tõnis Haavelil tutvustada Erki Piirsalut Gildi vastava osakonna inimestega. Alates 2007. aasta algusest on Haavel küll aastasel puhkusel, äritegevusest ning Eestist suuremal jaol eemal, kuid leiab siiski võimaluse Piirsalu ja Gildi leedulasest partneri Sarunas Skyriuse kokku viia, kes korraldab just selliseid emissioone. Osakond asub Piirsalule juriidika korrastamisel appi.

Juuli 2007. Luige ja Vichmanni intro. Kuna Ekspressi aktsia on selleks ajaks 17% kukkunud, on Luigel kõrgemalt müüdud aktsiatest juba üle 3,5 miljoni euro kasumit. Raha ju sügeleb. Vana ahnepäits (nagu ta end omade seas nimetab) käib ringi, otsides riskantseid investeerimisvõimalusi idablokis, ka ajakirjanduses märgib ta, et „muretseb põhiliselt siis, kui on oht tõus maha magada.“ Luik ja Vichmann panevad pead kokku, kui Aserbaidžaani-plaanist kuulevad. Ehkki Luik tunneb Harles Liivi varasemast, ei saa ta tänu investorite suurele huvile kontrollpositsiooni muidu, kui koos Vichmanniga eristaatuse kehtestamist nõudes. Ehkki enamuse saavutamiseks ei jätku neile piisavalt võlakirju, tekib väidetavalt (Rain Tamme tunnistus) Luige ja Vichmanni nõudel dokumentidesse lahendus millega 7 miljoni euro väärtuses võlakirjade omanikud (Luik 3, Vichmann 4) saavad enamusinvestori staatuse 16,5 miljoni suuruses emissioonis. Kogu emissiooni tingimused on üles ehitatud nii, et nende kahe otsustest sõltub edaspidi kogu projekti katkestamine, muutmine ja jätkamine. Emissiooni katkestamiseks piisab nende ühisest sooviavaldusest mistahes põhjusel.

Luige ja Vichmanni tegevus juulist 2007 jaanuarini 2008. Suurinvestorid asuvad projekti väga aktiivselt juhtima. Oktoobris 2007 sõidavad nad koos Eesti ametliku riigidelegatsiooniga Bakuusse, kohtuvad inimestega ning jälgivad projekti edenemist. Paraku teatab Aserbaidžaani kaitseministeerium 2007. aasta detsembris, et projekti maad jäetakse ministeeriumi bilanssi edasi, kuid nende asemel pakuti eestlastele uusi maid. Jaanuaris 2008 toimub Tallinnas Aserbaidžaani majandusseminar, kuhu tuleb ka majandusminister Heydar Babayev – sealse projekti toetaja. Ta kinnitab oma sõnavõtus investoritele, et on projektiga seotud raskustest teadlik, kuid asjad saavad siiski korda.

2008. alguses otsustavad eristaatusega suurinvestorid: ehkki teoreetiliselt võiks projekti katkestada, on uus maa-ala paljulubav. Projektiga minnakse edasi – nüüd sujuvad asjad kiirelt; juba märtsiks 2008 on lepingud sõlmitud ning rahad makstud. Ekspressi aktsia on kukkunud 45%. Suurinvestorid kohtuvad Piirsalu ja Liiviga korduvalt, kohtumisi protokollitakse, seal arutatakse juba ka mida omandatud maale ehitada. Gildi ega Haavelit neis ei mainita, kuid hiljem tulevad need nimed väga prominentselt kasutusse. Mais 2008 valmib rahvusvahelise kinnisvarahindamisettevõtte Currie & Brown raport, mis ütleb maa väärtuseks 27 miljonit eurot, olemasolevate dokumentide alusel 17 miljonit eurot. Maa kasutusõiguse saamine on pikk protsess nagu idablokis kombeks. Ehkki maa on rendilepingutega Seaside Residence Baku (SRB - võlakirjad emiteerinud ettevõte) käes, on väärtushüpet toova ehitusõiguseni jäänud veel vaid paar sammu. Siis aga puhkeb Aserbaidžaanis poliitiline kriis – minister Babayev satub põlu alla ja tema toetatud projektid seisatakse ajutiselt. Hoolimata Piirsalu ja meeskonna palavikulisest tööst asjad seisavad, terve projekt on ohus. Suveks 2008 olukord rahuneb, eestlaste projekt võetakse taas päevakorda ning ametiasutused lubavad asja korda ajada.

2008. aasta sügis. Ekspressi aktsia on kukkunud 70% ja ehkki Luik võttis avaliku emissiooni käigus 6000-lt väikeinvestorilt 22 miljonit eurot, jäi talle ometigi 2/3 suurosalus, mille väärtus on kukkunud kümneid miljoneid eurosid. Kogu maailmas on olud närvilised. Oktoobris 2008 sunnitakse Heydar Babayev majandusministri kohalt lahkuma. Marcel Vichmann palkab Veiko Kulla SRB projektiga toimunut uurima, nii saab ta teada, et rahad on tõesti Bakuusse jõudnud ning maa on päriselt olemas. Närvilised ajad ja Luige lähes absoluutne võim eesti ajakirjanduses annavad Vichmannile idee kogu projekti kaaperdamiseks. Vichmann ja Luik hakkavad Piirsalu survestama, et ta SRB osalusest loobuks. Piirsalu nõustus, ent soovis jääda juhatusse, kuna oli veendunud, et suudab lähiajal maad lõplikult vormistada ning näidata investoritele, et projekt õnnestus. See mõte Luige ja Vichmanni plaanidega ei sobi. Nad teavad, et 2009 jaanuaris leiab aset Eesti presidendi visiit Bakuusse, ning siis tahavad nad juba uut mängu mängida – sellist, mis käib kõrgelt üle Piirsalu ja kaasinvestorite peade. Luik ja Vichmann asuvad eravestlustes kogu projekti, Gildi ja Haavelit intensiivselt mustama. Gildi juht Rain Tamm astub Gildi hea nime eest võitlusse, üritab toimuvast aru saada, kuid saab suurinvestoreilt vaid plaanikohaselt sõimata. Viimased üritavad kõiki omavahel tülli ajada. 2009 jaanuari alguses saadab Vichmann Tammele, Piirsalule ja Luigele e-kirja, kus seisab kolm nime, mille omanikud tema meelest vangi tuleks panna – Piirsalu, Liiv ja Tõnis Haavel. See kiri on reaktsioon Piirsalu kirjale, kus viimane soovib enne osaluse üleandmist, et kõikide võlakirjaomanike huve koheldaks võrdselt. Haavelile Vichmann oma kirja ei saada. Sama juttu räägib Luik igaühele, kes kuulata viitsib. Ühtäkki on Haavel nende arvates justkui kogu emissiooni garandiks saanud.

2009. aasta 19. veebruaril teevad Luik, Vichmann, Piirsalu ja Veiko Kulla põhjaliku lepingu. 10. veebruaril on Kaie Trump (Luige käsilane), Henn Ruubel (Vichmanni „inimene“) ja Veiko Kulla loonud ettevõtte nimega Võlakirjainvestorite OÜ (edaspidi VKI). Mainitud lepinguga jagatakse Piirsalule kuuluvate ja investoritelt raha kogunud ettevõtete struktuur nii, et varadega ettevõtted hakkavad kuuluma 99% VKI-le (1% Piirsalu) ning varadeta ettevõtted jäävad Piirsalule. Sama lepinguga lubatakse veel mitmeid asju: Gildi vabastamist tagatiste hoidmise kohustustest, Piirsalule antakse projekti juhina tööd jms. See leping on üks tõenditest, mida hiljem igati kohtu eest varjata üritatakse. Lepingu järgi on projekt 2009 veebruarist sisuliselt Luige ja Vichmanni täieliku kontrolli all (2009. a lõpus visatakse Veiko Kulla osanike seast välja, variisikud Ruubel ja Trump on seal 2012. aasta sügiseni). Oodatakse SRB pankroti välja kuulutamist, et varasid hoidev Aserbaidžaani firma ise ära osta. Kõik uued asjaosalised levitavad jutte varade puudumisest või väärtusetusest, samas tahetakse pankrotipesast varad omale osta. Muuseas on Pankrotitoimkonnas kui olulise varaga kohas Luik ja Vichmann isiklikult, sinna pole käsilasi kas vaja, või ei taheta enam. Julgus on juba piisavalt suur.

2009. Kui varad on kätte saadud, hakkavad suurinvestorid vaeva nägema, et teised investorid saaksid „teada“, et neid varasid ei olegi. Nad sunnivad (ähvardades ja lubades) Piirsalut politseisse kuriteoteadet tegema, kuhu peab kirjutama, et Haavel ja Gild käskisid tal midagi kahtlast teha. Piirsalu lisab ka mälupulga üksikute hoolikalt valitud dokumentidega, mis justkui võiks viidata Gildi ja Haaveli seotusele. Peamine „tõend“ on siiski Piirsalu jutt, mille kandvaimaks väiteks on „Haavel oli väga ettevaatlik mulle korralduste andmisel ning seepärast ei jäänud sellest mingit jälge.“ Arvestades, et Haavel oli sel ajal Eestist ära, on see ebausutav. 2009. a sügisel üllitab Ekspress ka artikli Bakuu investeeringust, näitamaks, et rahad on läinud kus kurat ning Gild ja Haavel on süüdi. Pealkirjaks paneb HHL „Vääritud Tõprad“ – toona populaarse filmi nimi, mida Luik ilmselt näinud polnud, kuna teatavasti on filmis “tõbrasteks” II maailmasõja ajal natside vastu võitlejad. 2012. aastaks mõistab Luik oma viga, sama loo teisel avaldamisel on pealkiri uus. Kriminaalasjas algab kohtulik uurimine 2012. a lõpus ning muuhulgas teatab süüdistaja korduvalt, et usaldab Piirsalut ja tema ütlusi (tegelikult Piirsalu ütlusi ei anna, ette loetakse tema vastuseid eeluurimiselt). Teiste kahtlustatavate ütlusi ei näi ta usaldavat, ehkki neid toetavad dokumendid. Äripäeva suunavad advokaat Maria Mägi ja Marcel Vichmann, muid väljaandeid Luik ja co.

Marcel juhib Hansu

Kuni 2012. aastani ongi dokumentide järgi suures osas vaikus, kui mitte arvestada asjaolu, et Luik ja Vichmann igal võimalusel Haavelit, Tamme ja Gildi sõimavad. 2012 läheb kriminaalasi kohtusse ja lõpuks õnnestub ka SRB pankrotistada. Siis aga on Piirsalul selge, et suurinvestorid petsid teda ja ta hakkab pankrotimenetluses tegelikke dokumente välja tooma. Ta seiskab odava pankrotimüügi kahel korral, mispeale Vichmann 2013. jaanuaris oma harjunud võtet kasutab – ta ähvardab haldurit ja palub Luigel ta ajakirjanduses ette võtta. Pankrotihaldur Saarma ei löö aga verest välja ning paneb selle kirjavahetuse pankrotikohtuniku lauale. Samal ajal on Võlakirjainvestorid OÜ uusi osanikke leidnud – kuna aktiivsematel investoritel on hais ninas, et väärtust üritatakse laiali kantida, on kahest osanikust 2013. aasta alguseks saanud kaheksa. Supp läheb küll lahjemaks, aga mäng väärib küünlaid. 2013 august toimub kolmas pankrotioksjon, mida Piirsalu enam peatada ei suuda. Bakuu firma müüakse 100 000 euroga (ehkki kohtus tunnistusi andes hindavad investorid väärtust nulliga, kuna see võimaldab suuremaid hagisid esitada).

Paraku selgub, et Gildi kui investorite nimel tagatiste hoidja kasuks on Bakuus pant seatud. Ehkki sellest saaks varasid ostetud firmast edasi müües mööda, tekitab see VKI-le mingi takistuse ning novembris 2013 jõutakse Gildi likvideerija ja ühe süüdistatava Sarunas Skyriusega kokkuleppele, et ta laseb Gildi poolt pandi lahti ning vastutasuks pakutakse osalemist kõigile algsetele võlakirjainvestoritele (vastavalt dokumendile – omakohtu korras Piirsalule või suurinvestorite arvates temaga seotud võlakirjadele osalusi ei pakuta) ning loobutakse kõigist süüdistustest Skyriuse ja Gildi vastu. Samuti lubatakse, et ajakirjanduses ei räägita enne kohtuotsust Gildi või tema endiste ja praeguste töötajate kohta midagi halba, Tõnis Haaveli erandiga. See dokument tuli avalikuks 2014 jaanuaris ning oli suureks üllatuseks nii mõnelegi, kuna sellest selgub kaks asja, mida süüdistatavad on ennegi aimanud, kuid mida tõestada oli raske – nimelt olid suurinvestorid kogu aeg teadnud, et maade dokumendid on olemas (kaaskirjas investoritele mainitakse maade taasregistreerimist), ning et protsessi on meedia kaudu manipuleeritud (miks muidu peaks jätma endale võimaluse Haavelist enne kohtuotsust halba rääkida).

Räägime halba ainult ühe inimese kohta

Kohus otsustab kutsuda Luige, Vichmanni ja Ruubeli jaanuari lõpus 2014 uuesti tunnistajapinki. Seal teatab Ruubel jultunult, et nüüd, kus varad on pankrotist enda kätte saadud, on tegemist uue äriga. Reaalselt seega Piirsalu poolt teostatud tehingud, (mida ärihaid aastaid kalevi all on hoidnud, ehkki nad on kontrollinud ettevõtteid täielikult) on nüüd väärtuslikud ja räägitakse nende „taastamisest“. Luik aga tegeleb oma tunnistuses mitte küsimustele vastamisega vaid prokuröri kiitmisega ja proovib kohtule pugeda. Tema sõnul pole omakohtuks muud vaja kui prokuröri arvamust – „kui juba prokurör näeb põhjust süüdistuseks, siis nii ka on."

Selline on siis pilt praeguseks. Vichmann ja Luik on manööverdanud end täpselt sellesse kohta, kuhu nad on tahtnud. Jääb üle oodata, mida aga otsustab kohus. Kogu selle loo kõige retsim episood on aga see, kui Hans H. Luik ei ole rahul sellega, kuidas on aidanud probleemi lahendada Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves. Luik nõuab paremaid tingimusi, ta ei ole rahul ning nõuab, et President Bakuus uue diili teeks. Kui President viisakalt keeldub, siis teatab Hans H. Luik linnas igale kuulata soovijale, et Ilves teiseks ametiajaks presidendiks ei saa.

Algab Ekspress Grupi massiivne meediasõda Ilvese diskrediteerimiseks. Ärma talu, proua Ilvese garderoob, Hr Ilvese ameerikalembus – igast asjast väänatakse negatiivne uudis. Kuigi Luik ei suutnud takistada Ilvese teistkordset võitu on siiski tegu uhke näitega, mida vastutustundetu, ahne ja alatu meediaomanik korda saata võib. Ründamine jätkub juba inertsist. Täpselt samuti, nagu lihtne lehelugeja usub, et Gild pettis kõiki, on ta kindel, et Eestil on võimalikest halvim president. Kummaski asjas ei saa rohkem eksida. Aga kohtumõistmise päev tuleb. Varem või hiljem.


- Kaur Kender



8 comments:

  1. Vot mis välja tuleb!

    ReplyDelete
  2. This comment has been removed by the author.

    ReplyDelete
  3. Enne kui Ekspressi toimetust skvotima minna, on mul üks küsimus ZAUMi vasakpoolsetele liikmetele. Mis vahe on kaugemal vasakul olevate mõtlejate jaoks sellel, kas ekspluateeritakse seaduses lubatud ulatuses või on ekspluateerimise käigus seadusest üle astutud?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Raiume krokodillil pea maha! Ei, ei, nii halb ta ju ka ei ole! O.K. raiume siis maha saba... aga hästi pea lähedalt

      Delete
  4. Kuna alanud on massiivne pasarünnak, keelame ajutiselt anonüümsed kommentaarid ja modereerime tugevalt sisutut ila

    ReplyDelete
  5. .... vana hea 90-ndate alguse otse tänaval peetud vene pasatskite "sõrmkübara mängu" taasesitus lihtsalt suuremates mastaapides...suuremate kaabakute osalusel...!

    ReplyDelete
  6. Ilvese vastana kampaaniaFebruary 16, 2014 at 12:00 PM

    Kuna ÄP artiklid koos kommentaaridega maha võeti... Sõltumata sellest, kummal osapoolel on õigus, paistab Ilvese vastane meediakampaania tõesti eksisteerivat.

    ReplyDelete