Thursday, February 20, 2014

Mis mustreid sa, tähesepp, seal omast arust laod?

See mees vastutab nende sõnade eest.
Mingi selline protseduur võiks olla, mis kustutaks su ajust eesti ajakirjanike ja avaliku elu tegelaste nimesid. 

See leht on lolliks läinud.


Robert Kurvitz

Tihtilugu arvavad inimesed, et nende kannatuste põhjustajateks on poliitikud. Aga poliitik, see on tsiviiloludes põhimõtteliselt nagu ühiskonna torumees. Ehitab superstruktuuri, et normaalsetel asjadel parem toimuda oleks. Muidugi on võimalik, et inimesel on mingi vahva nägemus paremast superstruktuurist. Edu talle oma plaanide elluviimisel. Ühiskondliku superstruktuuri upgrade on suur asi, see võib hea kolmkend aastat võtta. Tehniline värk, teeksid targemini, kui oma obstsöönse lõbu mujalt ammutaksid. Parem pihta anda kui arutada. Poliitikast võib palju halba rääkida, ent see siiski pigem ei ole Kaose ja Saatana koostöö Suure Eimillegi suunal. Seal üritatakse saavutada midagi suuremat, kui poliitiku homne päev, ning selle eest tuleb au anda, isegi kui see on vale.

Päevameedia seevastu mürgitab ühe hariliku seaduskuuleka kodaniku elu igapäevaselt. Sellega rikub ta ennast siis, kui ta parajasti ei joo. Meedia determineerib selle, millele ta mõtleb ja selle mõtlemise viisi. Hoolimata sellest, kas ta võtab selle kriitikata omaks, lükkab pimedas raevus tagasi või üritab artiklist kavaluse abil "reaalset asjade seisu" välja meelitada, igal juhul on kahju juba tehtud. Inimene on saadud mingi jama peale mõtlema. 

Muidugi on moodne massiühiskond ilma teabekanaliteta mõeldamatu. See, et kellelgi on võimalik oma olulist mõtet paljudele korraga rääkida, vahendada kõigile oluliste sündmuste juhtumist, nii et inimestel on relatiivselt ühtne pilt reaalsustervikust – struktuur kui selline teenib ilmselgelt progressi. See meedia teenib progressi ja see ka arvab, et ta teenib progressi, aga see ei tunneta progressi suunda, mida ta teenib. Adam Curtis – üks väheseid meie aja tõeliselt suuri ajakirjanikke - on öelnud, et poliitika lendas pekki siis, kui parteid hakkasid ebakindlate keskklassi hääletajate käest uurima "millist poliitikat teie tahaksite, et me teeksime", selle asemel, et jääda oma visioonile kindlaks ning püüda inimesi sinna kaasata. Paralleeli ajakirjandusega on kerge tõmmata. Kui  eesmärgiks seada inimestele meele järgi olemise, siis jääb seegi saavutamata.

Meie tänane eesti meedia on nagu kõige halvemad kõlarid, kust on võimalik ainult tränunni kuulata, nii et see mingil määral iseendaks jääb. See on lämmatav foon. Suured asjad ei ole selles võimalikud (kui nad just Savisaare troonimiskõne ei ole). Võimalik on äripiiderlus, poliitpiiderlus, kultuuripiiderlus ja skandalistika. Sügavamas mõttes ei ole tegemist ajakirjandusega. Ajakirjandus tähendab, et ühe teemaga tegeletakse kolm kuud, nii et sünnib uus teadmine ja uus väärtus. Sellega on Eestis tegelenud peamiselt mõned kunstnikud, aga kuna see on kunstiks vormistatud, on selle jaotusvõrk paratamatult puudulik, nii et Eesmärk jääb teistviisi teenimata. Samas võib eeldada, et kunstnik kujutab oma peas ette mingit normaalset publikut, kes tahab teada ja mõista. Ajakirjanik kujutab ette mingeid täiesti kohutavaid inimesi ja panustab sellele, et kõigist ühiskonnakihtidest võimalikult ebasümpaatne mulje jääks. Ühiskond ei ole tegelikult hüsteeriline ja vihkav, ühiskond on veidi kartlik, uudishimulik ja samas võõristav, peamiselt uinuvas olekus.

Praegune meedia on aga radikaalselt eesmärgitu, pelgalt reageeriv, nii nagu isiklikus elus, nii ka tööl, sisult absurdne, kirjanduslikult küündimatu. Puudub plaan ühiskonna jaoks. Valitsev mentaliteet on "lihtsalt elada" ja "ärge võtke meilt seda piskut mis meil veel on". Omaenese pisikese homse päeva pärast muretsetakse, et see ikka sama virel oleks kui täna ja eile, SelMet tegeleda suure homsega, mis meil kõigil ühine on. Ja samal ajal peetakse endid tohutu tähtsaiks. See on vajalik, kuna töö on absurdne ning keegi ei viitsiks seda muudmoodi teha. Ainsad missioonid, mis mulle meelde tulevad, on ühe mehe represseeritud homoseksuaalsus ennast ühiskonda pritsimas ja igikestev Savisaare maashoidmine. Paluks uusi väljamõeldud vaenlasi. Oleme ju kõik kujutlusvõime inimesed. (Ühtse vitsaga kahtlemata lüüa ei või, ilmsesti on iga lehe juures väärikaid ajakirjanikke, justnagu igas koolis on mõni väärt õpetaja, aga nagu see õpetaja ei muuda kooli olemust, ei ole ka need ajakirjanikud tooniandvad.)

Meil toimub vähe. Samas toimub iga päev sõna otseses mõttes lõputult. Valimik, mis tehakse, on paratamatult üks killuke, aga tähtis killuke. See, mida inimestele näidatakse, see kümnetuhandekordistub. Ajakirjanik on maailmaehitaja, ta ehitab maailmast maailma, ülesanne on vastutusrikas. Tema kutsub esile Teise Maailmasõja pealetungi ja taandumist inimeste peades. Ta määrab ajastu. On see tehnoloogilise utopismi ajastu, eetika või organisatsiooniteooria oma. See on äraarvamismäng: ta võib eksida. Tema eksib, kaotavad kõik. Tuleb ettevaatlik olla. Sündmused sünnivad meediast sõltumata, ent nende mõjule saab see kas gaasi või pidurit panna. Tuletagem siinkohal meelde Herakleitose sõnu: "See, kes ei oota ootamatut, ei leia seda kätte."

Head ajakirjandust võiks garanteerida see, kui ajalehe peatoimetaja kirjutaks ise hästi ja oleks võimeline head teksti ära tundma. Samuti võiks aidata, kui tal oleks mingi hästi väljajoonistunud poliitiline probleem, mitte päevapoliitiline, vaid spetsiifiliselt ideoloogiline. Inimesed, kellel on mingi suur asi ajada, hoolitsevad tihtilugu ka selle eest, et väiksed asjad oleks hästi aetud.

Hea ajakirjanik, kui sulle pakub huvi oma tööd mitte kaotada, sest sulle mingi meeldib see, siis sa lähed ja ehitad oma ametiühingu paremaks ja lased protesti märgiks lehetäie pornopilte välja, mitte ei täida pimesi tööandja või, taga hullemaks, endise tööandja käsku. Ametiühingutega on teil ülepea halvasti, kuulukse, et kuuest ametiühinguteemalisest uudisest, mis Uudisteagentuurist tuleb, jõuab umbes pool uudist artiklikujju. Tundub, nagu keegi kuseks kuskil. Ajakirjanik, kes arvab, et vaba meedia on see, kui ta käsku täidab, see on seesama, kui kommunist arvab, et julmalt kommunistlik on NKVD-ga kaasa minna. Samuti on kunst ja tõde ajalooliselt asjad, mille nimel tuleb kannatada. Homse päeva pärast muretseda on fundamentaalselt ebakristlik. Teksti valdamine on üks võimsamaid relvi, mida inimene käsitseda saab. Kohatu, täiesti kohatu on väriseda.

See, mida peaks tegema – nagu meie proovime teha – on ettevalmistumine kultuurilise kõrgaja saabumiseks. Ajakirjanduse idee on olla ülejäänud ühiskonnast sammukese võrra ees. Artikli idee on teha oma lugejast parem inimene. Sul on ikka veel aega oma meelt muuta. Ajad ei ole enam need, mis nad olid, ning nad ei saa nendeks ka tagasi.



Martin Luiga
Egle T. foto

23 comments:

  1. Roberti ämblikmehe kommentaar ütles seda kompaktsemalt. Ja üldse on kõiges süüdi mõtlejad, kes virisevad kogu ajaloo olemaolevate projektide kallal :D Ja sellise mõtteviisiga minnakse kallale ajakirjanduse superstruktuurile ;)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Spider-Man'i kommentaar räägib mitte niiväga ajakirjandusest, kui patoloogilisest ARVAJAST. Ma arvan, et sa arvasid ära ka kellest.

      Delete
  2. olemasolevad projektid tõepoolest on olemasolevate projektide kallal virisemise vili ning tulemus. nii toimib progress.

    ReplyDelete
  3. Tuliselt head mõttekäigud, need viimased kaks. Kus on "ämblikmehe kommentaar" ja miks see artikkel ei ole? Peab siis peitust mängima või?

    ReplyDelete
  4. Ämblikmehe häkkis lahti algupäraselt ka Luiks, inimkonnani jõudis ta Robi vormistatuna.

    kavr

    ReplyDelete
  5. "Ämblikmehe kommentaar", koopia. Originaal antud aastalõpukõne all: http://www.zaum.ee/2013/12/suudlused-ja-sampus-2013-tagasivaates_31.html

    Aasta 2013 suurimaks võitjaks tuleb pidada Spider-man'i. Spider-man - demokraatia suurim sõber - vuhises 24h ööpäevas maniakaalselt linna kohal ringi, vibutas demokraatia vaenlaste otsingul kõrghoonelt kõrghoonele, silm valvsalt tänavatasandil. (Kuigi keegi talt seda otseselt ei küsinud. Elatist teenib Spider-Man tehes pilte iseendast demokraatia kaitsel, akrobaatilistes poosides. Need pildid müüb ta hiljem ajalehte maha)

    Demokraatia vaenlaste tuvastamiseks kasutas Spider-man ilmeksimatut spider-sense’i. Kui silm võib osutuda petlikuks isegi ülalt avaneva perspektiivi-eelise kiuste, siis spider-sense’i näol on Spider-Mani arsenalis NII kategooriline imperatiiv KUI intuitiivne "gut-feeling”. Eksimatuse nõue ei jää ette Spider-Mani kiirreageerimisvõimele.

    (Ütleme, et internetikommentaaride maailmas tähendaks see midagi sellist: hommikul loed facebookist, et demokraatia on ohus, lõunaks saadad kommentaarid essee pähe lehte, õhtuks oled andnud intervjuu, kus välistad lugupidamise võimalikkuse demokraatia vaenlaste suhtes ka isiklikul tasandil - seejärel pole enam võimalust öeldust taanduda, aga õnneks välistab võimatus ka vajaduse, nii nagu jumala peas! (Ka Spider-Man’i peast tärkavad paljutähenduslikud mustad välgunooled.))

    Niimoodi aina vibutades ja vuhisedes otsis Spider-Man erinevatest eluvaldkondadest, erineva sissetuleku ja tõekspidamistega inimesi, kellele lärakas tatilaadset paska näkku tulistada. Kuna Spider-Manil puudub “oma teema” - tema teema on teiste teemade neutraliseerimine enda miinusmärgiga - tuli temaatilisele mitmekesisusele (ja vaatajahuvile) vastu kirev paraad demokraatia vaenlasi, kelle hulka kuulus nii teadlane, kes suudab endale uue käe kasvatada, kui entrepeneur, kes lendab ise-ehitatud hover-boardil - isegi ennast surematuks tsementliivaks töötanud ehitaja oli seal.

    Õigupoolest on demokraatia sõber Spider-Man suutnud ise endale ehitada vaid selle lärakapritsi. Nii akrobaatilised kui tajutehnilised ülivõimed on ta pärandanud entrepeneur’i aretatud ämblikult, täiesti kogemata. Akadeemilisest kraadist hoolimata ei kahtle ta neis (ega raiska aega nende edasi arendamisele), lärakas näkku, spagaat, klõps, läks lehte - edasi! Juba on kuskil ootamas kaheksa robotkäega teadlane, teisest universumist pärit tulevikku ette nägev müstik jne.

    Demokraatia õnnetuseks leidub talle vaenlasi igal tänavanurgal, jändavad oma masinatega, viivad igasuguseid katseid läbi ja käivad tööl. Selles seisneb ka muidu suurepärase aasta ainus halvaendeline noot.

    ReplyDelete
  6. Natuke kergemas toonis, Ämblikmehe loojatest eelistad Stan Lee'd Steve Ditkole?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Minu kokkupuude on peamiselt "üheksakümnendate Ämblikmehega", tv 3-e multikas ja Meie Meele koomiksiribad. Ei loe ennast valdkonna spetsialistiks.

      Delete
    2. Ditko on lihtsalt nii huvitav näide kindlapiirilise, peaaegu fanaatilise maailmavaatega loojast, et peaksid vaatma, millised on tema ämmelga järgsed tegelased, nagu mr. A ja Question.

      Delete
  7. Aga kus on struktuursed põhjused, Luiga? :)

    Peamine põhjus, miks eesti ajakirjanikud on pealiskaudsed, alalhoidlikud, reageerivad, on et neil pole aega süveneda, uurida, luua, - olla ajakirjanik -, kuna nad on üha enam turumajanduse tõhususe, kasumlikkuse ja kohanemise surve all, samas kui turumajandus on täiesti pime ajakirjanduse tegeliku rolli ja väärtuse suhtes: võimu sõltumatu tasakaalustajana, avaliku arutelu lavana, kodaniku harija ja sidujana ja ühiskonna edasiviijana.

    Me võime rääkida, milline peaks olema ideaalne peatoimetaja/ajaleht, praegu on ta ennekõike müügimees/reklaamianum (kes peab võimalikult odavalt tootma -võimalikult paljudele müüma, ja kui tootel ei ole küllalt palju ostjaid, järelikult pole teda inimestele vaja). Ma ei näe, kuidas ilma nende käskudega tegelemata saab laiemalt edasi liikuda.

    Ajakirjanike jaoks on ametiühingud üks variant, teine on hakata mõtlema võimalikele mudelitele, kuidas kaitsta ajakirjandust turu labastava mõju eest ja hõlmata selle demokraatlikku asendamatust, suhtuma ajakirjandusse rohkem kui kunsti (mis vajab sõltumatust ja ideaale), näha kvaliteetset ajakirjandust avaliku ruumi või ühiskondliku hüvena.

    Juhul kui ajakirjanikud ise seda probleemina tajuvad muidugi (igal juhul on see ainus teema, millega nad tõesti puutuvad kokku rohkem kui keegi teine), tahtma olla need ajakirjanikud, kes nad ehk kunagi tahtsid olla.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Nii novõi liberalismi, keskplaanimajanduse kui feodalismi all on võimalik tegeleda nii kenade kui rõvedate asjadega. Ei ole sellist ainuvõimalikku inimestele peale minevat toodet, mis mingi loogika varal välja areneb. Alati on valikud. Mitte ainult inimesed ise ei ütle, mida nad tahavad, neile saab ka öelda, mida nad tahavad, enamasti käib see nimelt niiviisi. Mõttetu on mõelda, et terve suur hulk rahvast ei tahaks paremat ajakirjandust, kui neile seda pakutaks.

      Ehk siis, ma arvan et ka ideoloogiaga tegelemine võib viia viljakate tulemusteni. Nii palju kui ma aru saan, siis ajakirjandus senisel kujul on majanduslikult ka pigem kesisevõitu seisus, mis justkui viitab sellele, et mingitlaadi suunamuutus võiks ka maj. mõttes kasulik olla. Iseenesest ei ole halb, et ajakirjandus tahab, et inimestel teda huvitav lugeda oleks ja et teda loetaks. See on osa ajakirjanduse algsest ideest. Mulle omale ka meeldib, kui inimesed loevad mind.

      Delete
    2. Ei ole ühte ainuvõimalikku toodet, aga on madalaimad ühisnimetajad, omanike nõudmised ja üleüldine olemasolevast lähtumine.

      Mingit laadi suunamuutus on kasumipõhises, senisisukas ajakirjanduses viimased kümme aastat juba toimunud, väga selge, sarnase ja lagundava üldise tendentsiga (eesti hiljutisim näide vast päevalehe LP).

      See tõstatab ka muidugi küsimuse, kuhu internetis maksmist arendada/normaliseerida, nii et ta sobiks kokku digitaalse keskkonna võimaluste, voolu ja loominguga, ilma et surutaks peale füüsilise kapitalismi roostes šabloone ja tarbetuid vahejublakaid. Ning nagu elektroonilise muusika maailm näitab, siis ei piisa ainult sellest, et luua uued teenused/struktuur (itunes, spotify jne), vaid et uus süsteem seaks ettevõtete (kapitalism) ja kasutajate (internet) kõrvale võrdsele positsioonile ka loojad ise.

      Delete
    3. Siin riigis on ülepea probleeme igasuguste antud ja andmata käskude liigse täitmisega. Ajalooliselt on omanikul siiski üsna raske ning tüütu kontrollida mis ta lehes toimub. Midagi ei juhtu, millel ei lasta juhtuda.

      Muidu olen mitmete su pointidega nõus.

      Delete
  8. https://www.youtube.com/watch?v=_rTc8Bv4Xk0

    ReplyDelete
  9. Kas Zaumil foorum ka on? Tegelikult räägiks hea meelega ämmelgast ilma eesti kontekstita.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Ei ole, foorum on niisama kommentaariumiruumi vallutamine, kui sulg jookseb, võid meile Ditko ja Ämblikmehe kohta tüki kirjutada ja siis seal all saab arutada. Niikuinii on varsti üks tükk koomiksite kohta tulemas jälle, üks oli ka ja Rostovi ideoloogiline positsioon on ka pro-koomiks.

      Delete
  10. selle õige ja ilusa artikli kõrvale lisaksin, et kapitalistliku tegelikkuse kujutamine ei kujune kunagi ega kuidagi meeliülendavaks aktiks, ühegi nipiga.

    ReplyDelete
    Replies
    1. millegi kujutamine kui selline võib igast oludes meeliülendav olla, vaimu liikumine ikkagi. viise antud tegelikkuse kujutamiseks on siiski tuhandeid.

      samuti kui suur majandusprobleem meid enam ei näriks, siis oleks meil uued probleemid. inimestel on alati probleemid. probleemidest rääkimise juures on just toon määrav.

      Delete
    2. praegune ajakirjanduslik toon, nn tränunn toon on pärit kogu ühiskonda tabanud pihustumisest ja lootusetusest. selle taustakiirgus ongi kammertooniks. aga äkki saab tõesti juukseidpidi end mülkast välja rebida ja vahetada tooni. justkui oleksime hoopis mujalt pärit kogu täiega.

      Delete
  11. Vabandust, aga selline arusaam ajakirjanduse toimimisest (ja võimalikust toimimisest) on täiesti vildakas.Vähemalt Eestis, vähemalt praegu. Alates sellest, et autoril pole ilmselgelt aimugi, kuidas ja mis asjaoludel sünnib mingi lehelugu või -number või kui palju perioodikatoote regulaarne üllitamine maksab.

    ReplyDelete
    Replies
    1. see on üks suhteliselt laialivalguv lausung. aga sa oled tervitatud teemasid lahti kirjutama.

      mulle tundub, nagu meenutaks ka juhuslikult silmatud maakonnalehed veidi rohkem seda, kuidas minu meelest peaks olema.

      samuti aktsepteeriksin ma sedagi, kui sellelaadne tegevus lõpetataks. ma ei näe otsest korrelatsiooni ajakirjanduse teksti ja meeleolu kvaliteedi ning majanduse tõusude ning mõõnade vahel.

      Delete
  12. Ma ei viitsi hakata siin mingit praktilise ajakirjanduse loengut pidama, sest see jääks tõesti väga laialivalguvaks. Aga annan tasuta ära idee: kui Sul on arusaam ja veendumus, milline peab [hea] ajakirjandus olema ja tõesti tahad seda teha, mine ja paku mõnes toimetuses, et kirjutad pro bono (mis oleks maailmaparanduslikku eesmärki arvestades eriti üllas) või honorari eest (mis oleks pragmaatiliselt mõistetav) ühe loo. Enda valitud (ja toimetusega kokku lepitud) teemal, vormis ja mahus. Ja kui see lugu on ilmunud, räägime edasi.
    Kõik inimesed, kes tahavad maailma parandada, on mulle väga sümpaatsed ja kallid.

    ReplyDelete