“Ivan Ivanovitš, videvik masendab mind, kas võiksin paluda tassikese teed!”


Kui kaasaegne teater oleks Vana Testament, siis see lause oleks Sõna.
Seda lauset on inimkeha vanglasse mõistetud hingel võimatu öelda ilma oma habrast eneseuhkust kaotamata ja alandumata maneeri kõikvõimsuse ees. Lihtne empiirika – öelge kohe praegu seda ja nii, et see kõlaks “loomulikult”, mida iganes “loomulikkus” teie isikliku mõõdupuu järgi ka ei tähendaks. Lisan kohe märkuse, et see pole mingi näitleja kättemaks lugejale vaid pigem valge lipu lehvitamine lavabarrikaadi tagant teatamaks, et oleme samas paadis. Olen sinuga, häälemoonutaja! Sama veri ja unistus! Solidaarsuse märgiks kordan isegi seda mantrat ja andun alandlikult õudsele metamorfoosile, mis minuga toimuma hakkab.

Katsun kirjeldada neid kehalisi reaktsioone, mis mu närvid vappuma panevad. Juba sekund enne, kui häälepaelad vibreerimist alustavad, tõuseb sügavalt keha olematusest veel kujunemata heli. Sealtsamast, kus vormub aatomeidlõhestav OM. Ma tunnen ta pöörist kõhus ja seal, kus kõht lõpeb, kuid jalad pole veel oma nime saanud. Oma näitleja intiimses salakeeles, millega loori all olles ainult ennast kõnetan, nimetan seda transformeeruvaks türatukseks. Ja vaadake mu nägu selle ajal! Enne, kui huuled üldse muigutuvad, tabab mu laupa otse kolmandas silmas, räme spasm. Mu kulmud tõmbuvad meeletu jõuga keskele üles kokku, tõmmates kaasa silmad. Need muutuvad vesisteks, valulikeks, halastust anuvateks nagu juudi lapsel hitlerlaselt leiba paludes. Mu nägu muutub pöördumatult “teed tahtvaks”, üleinimlikult teele keskenduvaks. Teele, mida pole veel saabunud, mida pole veel olemas. Pole keema pandudki. Idamaise kaunitari käsi pole veel teepõõsa lehti noppinudki seal, kusagil imedemaal, kus pole kunagi masendavat videvikku. Teed ei ole veel. Teed pole kunagi olnudki, seda pole joodud, seda pole isegi leiutatud. Mu ürgteadvus on liikunud tee-eelsesse aega. Aga aimdus peatsest teest, mille maitset ma ei oska isegi veel ette kujutada, vormub mu primaadiajus ja sunnib end määratlema. Ma ei tea, kuidas öelda “tee” aga teadmatus kohandub näitleja treenitud psüühes ning vormib vormimatut. Ta valmistub ütlema veel tundmatut sõna, mille tähendus on ebaselge. Ta valmistub tegema Nanseni meeletust, ta on tõstnud vaimse jala, et astuda tundmatusse. Pimedale ja ohtlikule territooriumile, kus valitseb seninägematu “teesus”.

Ja nüüd plahvatab huulenärvide võrkjas okastraat! Punalibled kihutavad laserite sähvides selle lihast augu kallastesse, mis valmistuvad avanema kõikjaleulatuva võbeleva vulvana, et sünnitada sügavikust tõusvat metsalist! Babüloni Hoora tuldsähviva mao seljas, eelinimlikku koletist, Apokalüpsise viiendat ratsanikku, Lahingulaev Grammaticat, Keerlevat Surmaheksagoni – Teatrihäält! Visiir on tõusnud ja aparell on avanenud! Maailmad kohtuvad ja tormavad berserkidena üksteisele vastu! Necronomicon voolab siinpoolsusesse!

See hääl on madalam kui inimhääl. Ta kaasab endasse nina- ja kurguhääle ja hääle Maskist (sic!)! Temas on voolitud raginat ja peent katkendlikkust. Seal on peenutsevaid mõttepause, mis on kompresseeritud mitte ainult ühte sõnasse, vaid lausa häälikusse. Sõna atomaarsele tasandile! Sinna mahub kohmetust, ebalust, ootamatut energiapuhangut. Taandumist enne lause lõpetamist ja siiski võitlusse astumist süntaksi kehtestamise nimel! See on sõda sõja ilu pärast. Surmamineja “ühe mehe armee” taktikaliste õhutõrjekahurite tuhmi bassi melanhoolne fuuga. Seal on naiselikku sosisklevat väljahingamist ja verbaalset minestamisõrnust just vahetult enne sõna “videvik”. See pole enam lihtsalt sündmustikku ja atmosfääri peegeldav täitelause. See on sünd, kasvamine, küpsus ja viljalõikus õhtupäikese punakas valguses. Aga mina, Hääle Sõiduk, ei ole sellest veel teadlik.

Ma ei tea veel, mida ma ütlen. Mu mõistus on uinunud, kuid koletis on sündinud ja Darth Vader on mind abdukteerinud emalaevale “Stanislavsky”. Mu keha võitleb veel tulutult ülevõtmise vastu, kuid see on kõigest allaandnu agoonia. Mu nägu on kipras vertikaali suunas, mu huuled lotendavad lõdvalt horisontaali. Ma näen välja nagu murtud mõõk mereröövli äraraiutud ja surmakrampis pihus. Ma olen möödanik. Ma olen minu mitteolemine. Ma olen lihtsalt peremeesorganism Häälele. Karistaja 666 -ele, Kättemaksu Jumalale, mis hakkab otsemaid väljuma mu kehast pea kaudu. Ma ei mäleta enam, mida mulle on õpetatud, ma olen unustanud, keda ma olen armastanud.

Ma olen astunud lahinguväljale juba võidetuna – mu suust kostab kime, ilge heli, mis pole siit maailmast, see iniseb, kasvab heledatesse transvestiidifalsettidesse, röhatab, köhib bassi. Sihib suust välja kui siukeel, haardub lavapartneritesse, ronib sajajalgsena kuulaja kõrvauuretesse, pärakutesse ja ninaavadesse. Mürgitab ja laastab kõike elavat Igavese Häbiga. Pärispatu piinlikkusega. Murrab lootuseid nagu Inimese Poeg leiba. Ajab end Medusana publiku ees vägevatele sammasjalgadele püsti ja ütleb Aegade Algusest pärit kõminaga: “Ärge tooge mulle teed, ma ei vääri seda, olen tühine maneristinärakas, piiksun nagu pederast ja kiunun nagu emata kutsikas. Mu suu on paha ja ta ei tohi maitsta magusat teed mitte lonksugi! Ma pole pärit mitte 19 sajandi roosiaiast, mis on kasvanud Nüganeni õlgkübarasse! Olen harimatu barbar pärit Liivaaugu külast, Tussulinna talust! Ma tohin juua ainult nõudepesuvett ja mitte mõnu, vaid janu pärast!” E07


Ma olen praegu põrandal, Krahli dramaturgiakabineti laua all ja nuuksun. Viimast viit minutit ma ei mäleta. Mu käed on millegipärast verised ja suu ümber pruun võru…Mul ei olnud shokolaadi, mul pole hetkel rahagi. Ma olen oma aluspüksid ära võtnud. Üks peegel on katki ja ruumis on imelik, lõhnatu külm õhk. Ma tean, mis see lõhnatus tähendab. Siin ruumis oli hetk tagasi Hääl. Jah, sama Hääle modifikatsiooni kasutas noor prints Düüni häälpüssis. Ma ei taha vaadata kella. Tean kogemusest, et möödunud on umbes 8-10 minutit teadvusetust ja iidset võitlust otse minu kehas. Õnneks on mängima jäänud Wagneri “Lendav Hollandlane” Karajani dirigeerimisel. Tagasitulek on sellevõrra sujuvam.

See on Teatrihääle jõud. Ja ma ei jaksa enam mängu tuua leveli bossi – Teatrirööget. Seda viimast ei ole võimalik kirjeldada, selle häbilöögijõud on kõikehõlmav. Tupac Shakur, kes ütles mikrofoni “ÄÄH, ÄÄH” kasutas publiku suunas nii Teatrihääle, kui Teatrirööke teravikku. Ta keha tapeti selle eest püstolilaskudega, sest see ületas piiri metafoori ja matšeete vahel. Teatrihääl, kui seda teadlikult kasutada, teeb puumõõga näitleja pihus märjaks soojast inimverest. Tupaci mikrofon tilkus tõelisest verest, kuni ta ise hakkas voolama “mõõga vett” (Borgese märkus Shakespeare’i kujundikasutuse kirjeldamise juurde). Usklikud mõistsid ta ristisurma, sest kollektiivse häbipommi kasutamine on karistusõiguse ärarebimine Jumala enese käest. Ja Tupac võimendas seda Häält lisaks elektrooniliselt! Ta oli Hääle Kamikaze, viies endaga kaasa miljoneid usklikke! Requiescant in pace!

Kaur heitis mulle ette Teatrirööke kasutamist, sest arvas, et teen seda mõtlematult. Ja et see on lihtsalt piinlik ja kole. See pole nii – ma kasutan seda publiku halvamiseks, et valmistada ette peatselt järgnevat psühholoogilist lõksu, kuhu kavatsen ta kukutada. Jah, see võib olla lihtsalt “halva maneeri” ebajumaldamine. Teatrireformaatorile võib see mõjuda keskpärase näitleja puuduliku ettevalmistusena. Aga mulle see pole nii! See on minu salahääl! Hällitan teda kubemes! Ma tean, et ma pole üksi – on Juhan, on Erki. Olen näinud neid Von Krahli käärkambris orgastilistes krampides Häält esile manamas enne etendust. Olen hoidnud sõprade tõmblevaid jalgu, kui Hääle julm spasm nende konte väänab. Olen näinud publiku massihaudasid, kõrid Hääle poolt puretud ja liikmed moonutatud.
Meil on saladus. Räpane saladus, pärit meie isadelt. Meil on Pandora laekas Teatrihääl ja säärikusse peidetud teritatud Teatrirööge!
Kaur – sinul on su CAPS LOCK! See on Kirjanikurööge ja ära salga, sa oled seda kasutanud ja kasutad veel! Lahinguväljal näeme, raisk! CAPS LOCK vs. HAA-HAA-HAA!

Kas nüüd taipate, miks ma eriti ei julge Draamateatris ja Linnateatris käia? Seal elavad professionaalsed tapjad!

JÄRGMISEL NÄDALAL: Erki Lauri nägu etenduses “Life is very hard” kui miimiline ristisõda uue emotikoni loomiseks.
Nietzsche “Suure Eepilise Poosi” dünaamika ja fraseering väikesest “ja”-st” “Suure Jaa!”-ni. Salongiromantika häkkimine – vana ja uus.
Pantermodernistide treeninglaagritest Nokia Tune’ni.

Vaata ka:
A