Sunday, March 16, 2014

Broileriartikkel

 Helen Hindpere
 
Meil on tekkinud komme kirjutada president Ilvesele kirju. Eelmisel aastal oli see muusik Kõmmari, kes lahkas avalikult põhjuseid, mis ajendasid teda sotsiaalmeedias kuulutama oma peatset Soome lahkumist. Kõmmari nõudis Ilveselt artiklis esitatud etteheidetele aastapäevakõnes vastamist: jäi mulje, nagu vastasel korral läheks ta meie juurest ära. Kas muusik seda ka tegi, selle kohta andmed puuduvad.

Selleaastase avaliku kirja autor Ott Karulin nii isiklikuks ei lähe. Ta vaid teatab, et Ilves seisab vastlapäevahakul libedal rajal – isegi juhul, kui Siim Kallas oleks Ilvese sõltumatul hinnangul parim peaministrikandidaat, vähendaks Kallase esitamine peaministriks avalikkuse usku presidendi iseseisvusesse. Mida siis teha? TNS Emori uuringutulemustele toetudes pakub Karulin välja opositsioonivalitsuse.

Selle lahendusega on aga üks probleem: vähemusvalitsuse õigustamiseks ei piisa kindlasti ainult rahvaküsitlustest. Emori uuringute eesmärk ei ole saavutada demokraatlikult täpset tulemust: paratamatult jäävad tulemustele ette nii küsitletute väike number kui ka tõik, et küsitlusele vastamine ei oma nii suurt kaalu kui valima minek, millel on reaalsed tagajärjed. Uuring on hea valimistevaheline tagasiside erakondadele, kuid ei kõnele rahva eest enam kui kellegi arvamusartikkel.

Niisamuti ei saa paluda presidendil tugineda enda otsustes kellegi kujutlustele ja kõhutundele, eriti kui see kõik põhineb muljel Reformierakonnast kui “võimuvangerdajatest” ning seda Sirbi skandaali toel. Tookord novembris ei teinud keegi Kaur Kenderit peatoimetaja kohusetäitjaks määrates seda otsust vastu oma tahtmist, olles kellegi – ei Reformierakonna ega mõne muu jõu – survestamisest mõjutatud. Mingist vandenõulikust planeerimisest tagatubades on asjatu rääkida olukorras, kus kogu juhtunule võis ette heita just liigset kiirustamist muutuste ellu viimisel.

Küll aga tõi skandaal Sirbis esile paljutki, mis on siiani sümptomaatiline kogu eesti avalikkusele. Visioonidokumenti kirjutades ei osanud keegi ZA/UMist arvata, et võiksime sattuda poliitilise vaenulikkuse sihtmärgiks. Me ei teadnud, et lisaks uskumatule vihale Kaur Kenderi vastu on sel samal avalikkusel soov leida iga hinna eest tõendeid sellest, et Reformierakonnast on saanud meie ühine vaenlane. Näib, nagu poleks me siiani õppinud elama ilma suure ohuta silmapiiril.

MIDA TEHA, KUI KÕIK, MIDA SA ÜTLED, MUUTUB JAMAKS

Iga avaliku isiku esimeseks juhtnööriks on mitte vihastada välja ajakirjanikku. Alati aga pole tarvis sedagi: vaja võib minna vaid seda, et olete milleski eriarvamusel. Igaüks, kes on läbinud skandaali, teab, kui raske on suhelda inimestega, kes ei oota sinult muud kui eksimist. Kes on valmis solvuma, ärrituma, šokeeruma iga valesti öeldud lause peale, tõlgendama igat häälenüanssi pahatahtlikult ja igat informatsioonikildu vaid iseenda veendumustele vastavalt.

Ott Karulin on pahane peaministri peale, kes ei maininud oma viimases kõnes sõnagagi kultuuri. See tõendab talle veelkord, et meie peaminister ei hooli tegelikult sellest eluvaldkonnast. Kunagi kõrvu jäänud sõnad, et peaminister enda sõnul vigu ei tee, panevad kahvatuma Ansipi vastupidised ütlused ning kinnitavad, et tegu on ka inimesena ülbikuga.

Kõige hämmastavam Sirbi skandaali ajal ja ka hiljem on olnud too teatud inimeste suutmatus uskuda, et seal ei olnudki midagi illegaalset ega ka ebaeetilist. Ebameeldivat, jah – töökaotused ja vallandamised on seda alati; skandaalset, samuti jah – Kaur Kenderi väljaütlemised juba kipuvad sellised olema. Aga ei, näib, et kui teatud otsused ei osutu meeldivaks, siis peab olema tolles otsustusprotsessis midagi korrupeerunut.

Ja kui viimaks too suur vaenlane, Reformierakond, ja duo tagatubadest, Michal-Rosimannus, on leitud, pole vaja enam isegi selgitada, kuidas nad kõiges järgnevas taas süüdi on. Reformierakond on kord eksinud, on vaid loomulik, et nad eksivad üha uuesti ja uuesti. Ott Karulinile piisab vaid sellest, kui ta teatab, et peaministrivahetus teenib valitsuserakonna isiklikke huvisid ning on Eesti riigi tervisele kahjulik – kuidas täpselt, pole vaja lahti rääkida, nagu polnud vaja hukka mõistmiseks tõestada ka Reformierakonna osalust Sirbi skandaalis.

Reformierakond pole muidugi esimene, kes sellise põlu alla sattunud on – temaga samas seltskonnas viibib ka Keskerakond, meie teine suurim erakond. Nii oleme juba harjunud reportaažidega, kus Savisaar küsimustele vastamise asemel hoopis “näitab järjekordset demagoogia meistriklassi”, samas kui arvamusliidrite pidevad viited Nõukogude Liidule ja Venemaale – meie oma Reductio ad Hitlerum – jäävad demagoogiana tähelepanuta.

Millest see kõik tuleb? Ma ei usu, et tegemist on vaid igaühe isikliku püüdlusega au ja tuntuse poole, kuigi kahtlemata on ajakirjanduse positsioon meie ühiskonnas üks võimsamaid. Kirjutaksin ma pahatahtlikku artiklit, kutsuksin ma nii mõndagi meediapersooni kingmakeriks. Arvamusliidritel on võim kujundada ühiskonnast pilti, olla vahendajaks ja selgitajaks – nende käed on poliitikast puhtad, nende sõna loeb. Seda enam tuleb neil sõnadega ettevaatlik olla.

IGAVESTI KORDUV SIIM VESKIMEES

Arvamusartikkel ei muuda maailma, küll aga on sellel võim kujundada selle maailma õhustikku – viisi, kuidas me asjadest räägime. Astudes sammu tagasi näeme me, et meie poliitiline olukord ei ole võrreldav Ukraina või Nõukogude Liiduga. Niisamuti ei ole meil valitsuskriisi – vähemalt seni, kuni me ise seda oma retoorikaga ei tekita. Ei tasu arvata, et sellistes asjades on vastutav alati vaid poliitiline pool.

Siim Kallase tagasi astumine on näide meedia võimust süüdi mõista ning teha seda üha uuesti ja uuesti. Siin ei aita vabandused – alati leiab põhjuse, miks vabandust mitte vastu võtta. Andrus Ansipi vabandamine polnud siiras, Kaur Kenderi oma aga piisavalt täpne; tingimused pole kunagi täidetud. Avalikkus dikteerib, kuidas asju teha – ning juhiste mittejärgimine toob kaasa “usalduse kaotuse”, mille eest Karulin presidenti oma kirjas hoiatab. Siin enam ei loe Ilvese – või kellegi teise – enda veendumused. Avalikkus teab paremini.

Kas teha siis vabariigile “restart”, nagu soovitab Siim Veskimees? Kogeda taas laulva revolutsiooni ühtsust, massirahutuste adrenaliini – uue riigiga kaasnevat võimaluste välja? Ja läbikukkumist, pettumist, skandaale – ainult, et seekord uute inimestega. Jõuda järgmise kahekümne aastaga uue Veskimeheni, kes kirjutab uue artikli poliitikute ebaõnnestumisest ja uuest algusest. Või ehk peaksime me liikuma edasi. Nõukogude Liidust, vanadest skandaalidest, sellisest retoorikast. Elust suure vaenlasega teiselpool rinnet.

Presidendile kirjade kirjutamine on kena komme, kuid mitte Kõmmari ja Karulini võltslugupidavas ja patroniseerivas toonis. Sirbi peatoimetaja Ott Karulin, siin on teile idee: ehk pöörduks järgmine kord presidendi poole tema ühises mures alkoholisurmade pärast, milles kultuurirahval on paratamatult oma ebameeldiv osa. Rääkides eetikast, siis kui eetiline on kultuuriinimeste – või üldse kellegi – otsene rahaline sõltuvus sellest, kui palju tarbitakse alkoholi ja tubakat?

Nii Ilvese kõne kui ka uue valitsuse valguses on hea aeg need mõni aasta tagasi kõneainet pakkunud teemad uuesti huviorbiiti tõsta ning pakkuda välja Kulka stabiilne rahastamine otse eelarvest. See päästaks kultuuriinimesed huvide konfliktist, lastes neil alkoholi- ja tubakateemadel rahus sõna võtta. Kampaania “Joome poole vähem!” ei tõlgenduks kampaaniaks “Anname raha poole vähem!”

Usun, et sellised arutelud on Eesti riigi tervisele palju kasulikumad kui kõhutunde põhjal kellegi mustamine. Nii jõuame ehk selleni, et valitsusvahetuse ajal ei keskendu me isikutele, vaid ideedele, mis võiksid ja peaksid koalitsioonikõnelustest läbi käima. Nii liigume ehk ka riigina edasi – ja Reformierakond ei pea peaministrikandidaati (Taavi Rõivast, “iseseisva mõtlemiseta poliitbroilerit”) kolmandat korda välja vahetama. See tähendab, kui see just kellegi tegelikuks eesmärgiks ei ole.

No comments:

Post a Comment