Ajalugu on paratamatult täis kroonilist dateerimist, struktureerimist ja üpris meelevaldsete piirjoonte tõmbamist. Reeglina täidetakse sellise aja „korrastamise“ läbi tekkinud üksused mingite stampnormidega. Seeläbi tunneme me Vana-Egiptuse kõikehõlmavuseni viidud valitsejakultust ja belle époque’i ohjeldamatut alkoholismimootoril töötavat progressiiha. Stereotüübid on pealegi ju head: need aitavad meid rohkem, kui me oleme nõus endale tunnistama. Kui aga mõnda sünteetiliselt loodud minevikuperioodi kirjeldatakse väga konkreetsete terminite abil, tekitab see olukorra, kus ajastu ei paista meile enam sündmuste ja protsesside kronoloogilise kontekstina, vaid monoliitse plokina, mis on staatiline ja rangelt piiritletud.

Selline dünaamika eitamine on pahatihti omane just meie arusaamale keskajast, defineerigem me seda ajastut siis nii, kuidas keegi ise soovib. Kostub siiski näiteks hääli, et 15. sajandi suur renessanss ei sündinud ex nihilo, tihti tuletatakse meile meelde, et nn Karolingide ja 12. sajandi renessansid vähendavad tunduvalt Itaalias õide puhkenud humanistliku revolutsiooni erakordsust. See jutt on aga üpris igav, kätkedes endas peamiselt loetelusid antiikautoritest ja nende keskaegsetest kirjasõpradest. Pealegi ei anna see meile kõige paremat arusaama, mis mingil keskaja perioodil aset leidis või millest mida arvati. Vahel tasub asjadele läheneda pigem seestpoolt väljapoole kulgedes ja sellest vaatepunktist johtudes käsitlebki antud kirjutis hussiitide liikumist, mis oli omamoodi 15. sajandi Euroopa mikrokosmos: üks ajastu pähklikoores.

Bohemia


Sissejuhatavalt paar sõna hussiitide hubasest kodumaast keset Euroopat. Tegu oli slaavikeelse regiooniga keskaegse Püha Rooma impeeriumi koosseisus, mida võis küll valitseda tšehhist kuningas, kuid mis oli allutatud saksakeelsest kultuuriruumist pärit keisri võimule. Olud olid sealkandis pingelised kogu keskaja vältel ning verd valati samuti ohtrasti, kuid eriti põnevaks läksid asjad 14. sajandi keskel, mil Böömimaa kuningas Jan, kes oli juba aastakümne jagu pime olnud, otsustas, et oleks hea mõte Crécy lahingus Prantsuse kuninga kõrval võidelda. Nii sai temast üks langenu tuhandete seas, kes inglaste poolt maha notiti, ja Böömi trooni päris tema poeg Karl, kes sai hiljem ka Rooma keisriks. Prahast sai seeläbi Reichi keskus ja sinna rajati ka Kesk-Euroopa esimene ülikool, kuhu saabus haritlasi mitmelt poolt Saksamaalt.



14. sajandi teine pool oli aga periood, mil mitmete kristlaskonna juhtivate vaimulike seas olid populaarsed erinevad ketserlikud teooriad. Näiteks leidis osa haritud kleerusest, et paavsti smaugilik varandus ei sobitu armastatud ideaalidega Kristuse vagaduse jäljendamisest ning apostellikust vaesusest. Just ülikoolid on aga tuntud mässukeskustena ja selgus, et Praha oma oli selles üks osavamaid. Kogu Euroopa intellektuaalsed dispuudid kohtusid seal ning tiivustasid lektor Jan Husi, kui too jutlustas ketserlikke ideid, mis ta 1415. aastal tuleriidale viisid. Kui mehe õpetust üritati seejärel Böömimaal välja juurida, otsustasid Husi toetajad Praha katoliiklikud raeliikmed raekoja aknast välja visata, suuresti samal kombel nagu juhtus 200 aastat hiljemgi. Defenstratsioonist oli saamas poliitiline Tšehhi rahvussport. Aga miks?

Pietas


Ketserlus polnud muidugi midagi uut: Rooma kirik oli süstemaatiliselt võidelnud sellega vähemalt 12. sajandist saati. Ühtlasi oli alati hereetikute filosoofias keskne küsimus sama: kuidas olla kõige parem kristlane – parem kui preestrid, parem kui piiskopid, parem kui paavst ise. Hingelunastusest kõrgemat eesmärki polnud, kuid Rooma, mis monopoliseeris paljude arvates kasuahnelt ja silmakirjalikult kontrolli taevaväravate üle (Peetrus otsustas paradiisi pääsemise üle ju nii siin- kui teispoolsuses), ei paistnud ketseritele alati juhina, kes kristlaskonda selle suunas juhiks. Küsimus polnud uskmatuses – seda ketserid kindlasti polnud – vaid ülevoolavas religioossuses. Ka talupoeglikud uskumused polnud muidugi alati Rooma kaanonitega kooskõlas, aga kui esile kerkisid haritud jõud, kes paavstile vastandusid, tuli Roomal tegutseda. Küsimus oli võimus, maines ning Jumalast määratud tõe võidus.

Tihti on rõhutatud kuulsa inglise teoloogi John Wycliffe’i ideede mõju Husile, aga tegelikult oli tal Prahas kohapealgi mitmed vagadust jutlustavaid eelkäijad, kellest üks suutis näiteks võtta üle 29 maja bordellide linnaosas ja muuta need kloosterlikuks kogukonnaks, milles endised hoorad elasid nunnalaadset elu. Sarnaste meeste mantlipärijana polnud Husil keeruline uue moega kaasa tulla ja pidada loenguid, mille sisu illustreerisid kõige sobilikumalt tema Betlemma kabeli seinamaalid. Ühel ratsustas kullaga ehitud paavst uhkel hobusel, tema järel lohistas varatu Jeesus oma risti; teisel kujutati Rooma keisrit Constantinus I annetamas paavstile võimu impeeriumi lääneosa üle, samal ajal kui okaskrooniga lunastaja seisis Pontius Pilatuse mõnitava pilgu ees. Rooma paistis vaat et musternäitena Antikristuse riigist.



15. sajandi alguse paavst polnud aga enam kogu kristlaskonna vaidlustamatu valitseja, kelle ees kõik ilmalikud ja vaimulikud isandad veel paar sajandit tagasi lömitanud olid. Prelaatide võimutaotlused ilmikute üle kuulutasid kleeruse totaalset hegemooniat, kuid nõudmised olid kaugel tegelikkusest. Husi sõnumit võimendas seegi, et paavste polnud sel ajal mitte üks, vaid ladinakatoliku skisma tõttu kaks, kellele hiljem lisandus kolmaski. Miski oli mäda Rooma kirikus ja ketserus pidi seda muutama – usk tuli päästa, naasta Jeesuse algõpetuse juurde, et päriselt jõuda lunastuseni. Ei soovitud ju kirikust lahku lüüa või seda hävitada, vaid sellest taheti teha miski, millega Jeesus olnuks rahul. Kui seda poleks tehtud, jäänuks taevaväravad kõigile suletuks ja seda seetõttu, et tema, kellele kuulus maa peal Peetruse võti, oli need ise lukku keeranud. Kui Rooma ei suutnud kristlaskonna hingi päästa, pidi seda tegema Praha.

Imperium

Religioon on keskaja poliitikast (nagu ka absoluutselt igast muust eluvaldkonnast) muidugi täiesti lahutamatu, aga hussiitide mõju Pühale Rooma keisririigile on niivõrd erakordne, et väärib eraldi võimupositsioone käsitlevat vaatenurka. Lisaks tasub heita pilk rahvuslikkusele, mis traditsioonilise vaate kohaselt keskaja ühiskonna juurde ei kuulu, aga hussiitide puhul rolli mängib. Nagu mainitud, sai 14. sajandil Prahast keisririigi keskus – valdavalt saksakeelse impeeriumi pealinn. See viis loomulikult piirkonna teatava germaniseerumiseni, aga arvestades böömi aadli kaugeleulatuvat kommet rääkida, käituda ja luua endast kuvandit nagu sakslastest, polnuks see pidanud olema väga rabava mõjuga protsess – etniline ja kultuuriline lõimumine oli alati olnud kerge. Äkitselt seisid aga tšehhi aadlike ja linnakodanike seas menu saavutanud ketserlikud ideed vastamisi peamiselt sakslastest katoliiklike vaimulikega.

Poliitika ja religiooni põimumine muutub siinkohal erakordselt oluliseks. Böömimaad valitses nimelt 15. sajandi alguses ülalmainitud keiser Karli poeg, alkohoolik Wenzel, kes oli 1400. aastal tõugatud Rooma (resp. Saksa) troonilt. Selle tagasi võitmiseks avanes talle võimalus sel ajal suuresti ketserlike ideede najal võimu kogunud konsiliaarliikumise näol. Konsiliarism väitis, et kõrgeim autoriteet kristlaskonnas pole mitte paavst, vaid kiriku üldkogu. Seega andis liikumise poolele asumine Wenzelile legitimatsiooni, millele toetudes taas Rooma keisriks saada. Kui kohalik peapiiskop aga paavsti ülemuslikkusele truuks jäi, pidi Böömi kuningas pöörduma tšehhi ketserite poole ja ammutama jõudu Praha ülikooli autoriteetidelt. Kuna sel ajal keisrina valitsev sakslane toetus aga paavstile ja Roomale, samastus niiviisi Böömimaa ketserlusega ja Saksamaa katoliiklusega. Vaen oli religioosne, kuid see sai ka rahvuslikuks.

Wenzel ei suutnud aga enda õigust maksma panna ja mõned aastad pärast Jan Husi hukkamist suri ta ka ise sootuks ära. Selleks ajaks oli katoliku kirik oma skisma ületanud ning Roomas valitses enda vääramatut ülemvõimu deklareeriv paavst. Keisriks oli aga saanud Wenzeli vend Sigismund, kelle poliitilise positsiooniga käis kaasas ka katoliku usu esmase eestvõitleja staatus. Jumala armust ja paavsti kinnitusel kristlaskonna ilmalikuks peaks kroonituna oli tema esmane kohustus võidelda ketseritega, eriti kui need olid haaranud võimu tema enda impeeriumi piirides. Paavst kuulutas välja ristisõja Böömimaa vastu, Sigismund juhtis seda. Lahvatas mitte ainult religioosne võitlus, vaid ka rahvuskonflikt. Hussiitide reaktsioon rünnakule oli omapoolse propaganda levitamine: ketserid teatasid, et sakslased on alati olnud tšehhide vaenlased ning sõdida tuli oma usu ja keele kaitseks.



Hussiitide armee hävitas järjepanu mitmed ristisõdijate väed täielikult. Võitlus võõrkeelse ja valeusulise vaenlasega peegeldus aga Saksamaale tagasi veidral kombel. 12. sajandist alates peatamatult lagunenud keisririik, kus kohalikud vürstid haarasid endale üha rohkem õiguseid, mis enne olid kuulunud monarhile, otsustas äkitselt konsolideeruda. Ja seda mitte Sigismundi, vaid kohalike isandate mahitusel. Saksa maahärrad, silmitsi hereetilise võõrkeelse vaenlasega, leidsid üksmeele. Kui Sigismund tahtis hussiitidega kompromissile jõuda, keelasid ta alamad selle kardinaalselt, sest katoliiklik keiser ei võinud pidada läbirääkimisi ketseritega. Otsustati hoopis kehtestada kõigile Reichi maahärradele kohustuslik maks – enneolematu keskvõimu jõustamise väljendus – et sõda rahastada. Nagu tšehhid, leidsid sakslasedki ühtsuse, mis ulatus lausa Liivimaani, kus esmakordselt mitte ei nõutud keisrilt abi, vaid nõustuti seda ise andma. Ühtsust kroonis nimi, mis 15. sajandil kasutusele tuli: Saksa Rahva Püha Rooma keisririik.

Quo vadis, Christianitas?

Mida tähendas hussiitide liikumine kristluse, Euroopa või maailma jaoks, jääb igaühe enda otsustada. Antud tekst ei taha lugu tšehhide ketserlusest koormata järjepidevusjoontega, mis algavad kõrgkeskaja religioossest ärkamisest, ega kujutada böömi hereesiat ühe lainena mitmetest, mis uhusid sada aastat hiljem Wittenbergi. Siiski joonistub välja näiteks hussiitide panus keisririigi poliit- ja usureformi läbiviimiseks, mis täitis 15.-16. sajandi Saksamaa eliidi elu. Konsiliaarliikumises, katoliku kiriku varauusaegses transformatsioonis ja Kesk-Euroopa rahvaste identiteeditunnetuses on samuti sellel lool oma osa. Ainuüksi tõsiasi, et hussiidid andsid võimsa tõuke keisririigi konsolideerumiseks, mille jõudsa protsessi hävitas lõpuks luterlik reformatsioon, mis jõuab omakorda otsapidi taas tagasi Prahasse, kust sai aga julgustust ka kontsiliarism, mis oma agressiivsusega sundis paavstid kindlameelsusele, võimaldades neil kokkuvõttes edukalt võidelda protestantismiga ja muuta Roomat viisil, milles võib kaudselt näha ka Jan Husi mõju, annab vast veidi mõtlemisainet.