Saturday, March 1, 2014

Decrevi. Ristisõdadest

Muutub juba väsitavaks, et iga suuremat või väiksemat ristisõdade teemal kõnelevat kirjutist tuleb pea dogmaatilise järjekindlusega alustada nentimusega, et antud valdkonna uurimine on viimastel aastakümnetel teinud silmapaistvaid edusamme ning meie arusaam kaugetel aastasadadel toimunud sündmustest ja protsessidest on hüppeliselt kasvanud. Nn pluralistliku käsitluse arvukad tööd on välja joonistanud, kuidas ristisõjad puudutasid ühel või teisel kombel pea kõiki keskaja maailma nurki, kuidas need olid 11.-15. sajandil kristliku elu väljendus par excellence. Mõistetud on nende teooriate anakronistlikkust, mis defineerivad ristiretki kaheksa sõjakäiguna, mis võeti ette aastatel 1097–1291 Püha Maa vabastamiseks ja aastakümneid on olnud selge, et maise vara hankimise esitlemine retkeosaliste peamise motivatsioonina on suuresti valgustusaja ning selle järelmõjude leiutis. Seda enam on teadusliku arengu kõrval veidi nukker tõdeda, et uute seisukohtade laiem levik, eeskätt Eestis, on kesine. Antud kirjutis üritab selle parandamiseks heita sisekaemusliku pilgu ühele kõrgkeskaegsele kogukonnale.

Vaatluse all olev sootsium on kogu christianitas, kristlaskond: multietnline ja kultuuriliselt kirev inimmass, kes on samas üks rahvas – ristirahvas. Tõenäoliselt pole tarvidust siinkohal korrata Jacques LeGoffi tõdemust, et keskaegne ühiskond oli "viimse närvilõpmeni imbunud läbi religioonist" (LeGoff 2002), kuid arvestades tõsiasja, et antud teema hoomamine on  võimatu ilma katoliiklikku mõttemaailma süvenemata, tasub mõnda fakti siiski rõhutada. Esiteks peame vankumatu postulaadina omaks võtma, et Jumal oli eranditult iga inimese „maailmakäsituse ja moraalse eneseteadvuse kõige hädavajalikum komponent,“ ilma milleta „oli ta võimetu seletama maailma ja selles orienteeruma.“ (Gurevitš 1992) Kuid religioon polnud oluline vaid individuaalses sfääris. Hiiglasliku kõikehõlmava süsteemina oli kogu christianitas usu poolt ühendatud kogukond, mida sümbooselt sidusid paavsti poolt heaks kiidetud liturgilised kaanonid. Polnud võimalik olla kristlane sellesse masinavärki kuulumata ja kirik oli pärispattu kandva inimkonna hingeõnnistuse seisukohalt ainuvõimalik pääste.

Patustanu ainus lootus paradiisi jõudmiseks oli (ja, kui soovite, on jätkuvalt) pihtida preestrile, kes määraks talle eksimusega proportsionaalse karistusteo: paastumise või almuste andmise, raskematel juhtudel palverännaku. Viimane on meie jaoks eriti oluline, kuna just sellest kasvas välja ristisõja institutsioon: retkele minejad olid eeskätt palverändurid ja niiviisi neid ka nimetati – peregrini. Indulgents ehk patu ajaliku karistuse kustutus (NB! juhiksin siinkohal tähelepanu termini täpsele tähendusele) sai risti võtnule osaks just retke sooritamise ja sellega kaasnevate ohtude trotsimise tasuna. Ristiretkede varem revolutsiooniseks peetud idee puhul rõhutatakse nüüd eeskätt nende juuri, mis on nii ususõdade kui palverändude traditsioonis: „institutsiooni areng sõltus selle tuttavlikkusest, mitte uudsusest“ (Tyerman, 1998). Võite ette kujutada, kui meeldiv selline töö ja eraelu liitmine keskaja agressiivse militaareliidi jaoks oli.

Teatavasti sai ristiretkede praktika suurejoonelise alguse 1095. aastal Clermontis, kus paavst Urbanus II kuulutas välja sõjakäigu, et kaitsta idakristlasi muslimite eest ja võimalik, et ka vallutada tagasi Jeruusalemm. Selle eest lubas ta osalistele arvatavasti kõigi nende pattude andeksandmist. See võis loomulikult teoks saada ainult pärast väärtegude pihtimist ning kahetsemist: lunastuse puhul oli keskne vaimne aspekt, ristisõda oli vaid selle sümboolne väljendus. Küll aga oli insitutsioon ka ise väärtuslik, kuna see oli kristlaskonnale kui tervikule äärmiselt kasulik. Tuhanded patukoorma all vaevlevad sõdalased panid sageli mängu kogu oma vara, et hirmkallist retke ette võtta. Maises plaanis oli väljavaade tulule kaduvväike, šansid surma saada olid kordades suuremad kui minimaalsetki materiaalset kasu teenida ja paratamatult jäid enamik osalejaid, kes üldse suutsid  endale retkele minekut lubada, rahaliselt miinusesse. Lunastus oli samas käegakatsutav.

Kuna ristisõda oli kahetsustegu, mõisteti peagi, et see saab toimuda ka väljaspool Püha Maad. Kirik pidi teed lunastusele pakkuma kõigile, ka neile, kelle jaoks polnud rännak Levanti objektiivsetel põhjustel võimalik. Nii avastati 12. sajandi jooksul, et paljud võitlused, mida oli peetud sajandeid, võiksid ju samuti olla ristisõjad ja omandada seeläbi religioosse tähenduse. Nii toimus kiiresti Pürenee poolsaare nn rekonkista puhul, aga idee ei jäänud kaua võõraks ka Saksimaa ja Taani eliidi jaoks, kes paiknesid paganlike maade naabruses. Läänemere kallastel elavate mittekristlastega oli võideldud vähemasti aastakümneid, nüüd lisandus väljavaade seeläbi ka patud andeks saada: inimeste tegevus jäi samaks, aga selle tähendus muutus. Põhjalasse saabusid sõjalised palverändurid, kes imiteerisid varakristlike apostlite elusid, kui nad kogesid füüsilisi kannatusi, seadsid paganatega võideldes ohtu oma elu ja kuulutasid sealjuures jumalasõna.

Idee, et võitlus uskmatutega on ikkagi ristisõda, olenemata sellest, kus see toimub – taevane Jeruusalemm on saavutatav ka mujal kui maise linna all – on kõrgkeskaja üks olulisemaid ideoloogilisi innovatsioone. Kui ülesandeks oli vabastada Püha Maa ja seda kaitsta, tuli selle eesmärgi edukaks saavutamiseks ühendada kogu ristirahva jõud. Kui keegi seda takistas, kas polnud ta siis Saatanaga mestis ja Jeruusalemma ürituse jaoks kahjulik? 12. sajandi keskel nn Teist ristisõda jutlustades rõhutatas Põhja-Saksamaa kleerus, et Kurat on Pühal Maal kaotamas ja ähvardab seetõttu christianitast uskmatute lääneslaavlaste relvadega, mistõttu otsustati "rünnata Saatana paganatest poegi /.../, kes elavad Elbe taga" (Taylor, 2000) Tegelikkuses oli Kuradi olukord Jeruusalemma all päris kobe, saksi vürstide jaoks olid slaavlased lihtsalt lähemal ja kui vahet polnud, kus sõda pidada, võis samahästi võidelda ka nendega.

13. sajandiks oli selgesti formuleeritud võluvalt loogiline seisukoht, et Kristus ei kannatanud mitte maa valdamise, vaid inimkonna lunastuse pärast ning seetõttu ei peeta ka ristisõda mitte territooriumite anastamise, vaid ristirahva hingeõnnistuse pärast. Tegu pole võitlusega mingi maariba üle, vaid Jumala poolt antud võimalusega patukahetsuseks. Loomulikult kaasnes sõdadega  paljude suurte isandate jaoks oluline võimuala kasv ja kiriku laienemise kõrval toimus ka kristlike härruste ekspansioon. Kuid usu nimel teostatud vallutused olid vastuolus autoriteetsete õiglase sõja doktriinidega, mistõttu retoorikas kujutati ristiretki alati kaitsesõdadena. Aksepteeritav oli vaid verevalamine, mis päästaks kiriku vaenulike rünnakute käest või vabastaks Jeesuse õpetusele võidetud maid, mis olid langenud uskmatute valitsuse alla. Kristus polnud surnud mõne territooriumi eest, kuid hingelunastuseks võisid ristisõdijad nüüd seda ise teha.

Siiski on kanoonilise õiguse kohaselt paavst kõigi kristlaste juht – ka siis, kui ristiusulised elasid paganliku või muslimist valitseja võimu all. Selline olukord iseenesest oli aksepteeritav ning ei andnud põhjust sõda alustada, kuid kui selline valitseja kristlasi taga kiusas, andis see tema ründamisele legitiimsuse. Muidugi peab tõdema, et tagakiusamist defineeriti tihti vastava hetke poliitilisest olukorrast lähtudes. Universaalses plaanis pidi aga paavst vastutama kogu inimkonna vaimuliku heaolu eest ning Jeesus oli käskinud, et tema jüngrid läheks ja teeks kristlasteks kõik rahvad (Mt 28:16-20). Seega tolereeris kanooniline õigus mittekristlastest valitsejate olemasolu ja tunnustas nende võimu legitiimsust, aga ei saanud lubada misjoni takistamist. Põhjendus oli transtsendentsel tasemel igati mõistetav: ristimiseta olid inimesed paratamatult määratud hukatusse ja nii oli võitlus Saatana meelituste võrku püütud paganate hingede eest omamoodi ligimesearmastuse väljendus.

Samas tuleb rõhutada, et igasugune vägivaldne ristimine on kanoonilise õiguse kohaselt täiesti vastuvõetamatu – kristliku kiriku liikmeks astumine võis olla ainult täiesti vabatahtlik: usk Jumalasse ei saanud olla pealesunnitud. Nagu öeldud, oli kallaletung õigustatud ainult kaitsesõjana, aga tihti rõhutati siiski, et uskmatute patsifitseerimiseks oli ainus viis nad ristida – nende ühiskonna senine struktuur hävitada. Vajalik oli murda kurjade deemonite võim paganarahvaste üle, keda Saatana meelituste kütkes hoiti. Sestap hävitati ka puuslikke ja (eba)pühakohti, mille läbi kurjad vaimud enda mõju projitseerisid, misjärel paganad isegi pidid taipama, kuidas neid õigest religioonist eemal on hoitud. Uskmatute tapmine oli mööndustega vastuvõetav vaid juhul, kui nende kogukonda, mis lootusetult Saatana mõju all oli, lihtsalt muul moel mõjutada ei saanud. Kristluse tegelikku võitu ning universaalset triumfi sai aga tagada vaid kõigi inimeste toomine kiriku rüppe, kõigi hingede päästmine.

Üks peamisi raskusi, mida kristluse laienemine kaasa tõi, polnud seotud mitte sellega, mida keegi uskus või mitte ning milliseid kombetalitusi keegi täitis, vaid tõsiasjaga, et praktilise elu seisukohast defineeris religioon suurel määral kogukonda – eriusulised ei saanud samasse sootsiumisse edukalt kuuluda. Kuna varaste ühiskondade õiguskord tulenes paratamatult uskumustest, oli võimatu, et paganlikud seadused püsinuks kristliku maailma piirides. Üleminek ühest kogukonnast teise oli juriidiline otsus ning seega oli ka ristimine õigusakt. Seetõttu ei saanud kristlaseks hakkamist ka legitiimselt ühepoolselt ümber pöörata või tagasi võtta. Kui keegi otsusest taganemist siiski deklareeris – nagu tegid näiteks liivlased, kes ristimise maha pesid – andis see järelikult õiglase põhjuse sõjaks. Tegu polnud enam vägivaldse kristianiseerimisega, vaid rahu taastamisega: usutaganejaid sunniti lepingust kinni pidama ja kogukond ühendati jälle ligimesearmastuslikus harmoonias.




Tervikuna võib öelda, et rääkides kristlikkusest ja mittekristlikkusest ei ütle ristisõdade ajast pärinevad allikad meile mitte midagi selle kohta, mida inimesed uskusid, vaid kirjeldavad juriidilisi aspekte. Sõda paganarahva ja kristliku valitseja vahel oli erinevate õiguskogukondade konflikt. Sellest tuleneb ka allikmaterjali sageli liialt otsesõnaline või lihtsalt naiivne interpreteerimine. Kui tänapäeva vaatepunktist on oluline vahe juriidilisel tekstil ja jutustusel ajaloost, siis keskajal võis viimane väga hästi toimida esimesena. Peaks mõni sarnane kirjeldus pajatama mõnest vallutusest, tähendab ristimine reeglina just uude kogukonda vastuvõtmist: kui ristisõdijad on kedagi võitnud, nõustuvad alistatud, et nad moodustavad christianitasega rahuühenduse ning saavad ise selle osaks. Kokkuvõttes on kõik rõõmsad, sest rahva hinged on päästetud ja Saatana korrumpeeriv mõju minema kihutatud: "kogu rahvas ristitud, Tharaphita välja heidetud, vaarao uputatud, vangid vabastatud." (HLK XXX.6).



- Kristjan Kaljusaar

8 comments:

  1. Love it, baby! Mage on see valgustusaja kaupmehekäsitlus keskaja hingeelust, eriti mage on selle õllehaisune, rahvusromantiline, just saunast tulnud edasiarendus, mida meil koolides õpetatakse. Martlaarilikes juturaamatutes. See ristisõdade käsitlus ühendab kõige plassima ajaloolise materjalismi kõige kodukootuma rahvusromantikaga.

    Paluks veel ajalugu. Selle teema wishlistis oleks: ristisõdade kunst (kui ilus kõrgkeskaegne sinisega priiskamine!), hussiidid (kuidas nii igav?) ja Ṣalāḥ ad-Dīn ("I am not those men, I am Ṣalāḥ ad-Dīn... Ṣalāḥ. ad. Dīn.")

    ReplyDelete
    Replies
    1. materialismi jotist ja kuidas nii igavavast tuletub selle postituse autorlus. Tegelt pole Baldwin IV. Aga keskaja kunst vajaks küll oma peatükki, kasvõi lihtpildilist, kus tarka panna ei olegi vaja.

      Delete
    2. Materjalismi jott on siin, et jääda. Kui Peeter Helme ja Aili Künstler ei vaata, on materjalism.

      Delete
    3. ligikaudne hääldus inglise keeles on "materdžalism".

      Delete
  2. Ei sa ainult vaata neid õnnetuid maiaste nägudega kristasi selle ühe hobuse seljas.

    ReplyDelete
  3. Mis on selle kirjutise point?

    ReplyDelete
  4. arvan ja usun, et 13. saj, kui siinkandis actioniks läks, olid tyybid ysna samasugused nagu praegu, ja hingeõnnistus pluss-miinus indulgents sekundaarne teema. Saksi- ja pommerimaa pärandusest ilmajäetud noorematel poegadel lihsalt sitt ja mõttetu olla, vabad maad üle Idamere läeulatuses. kõik on väga lihtne, ilma mingi hingeõnnistuseta. siinsetele tähendas "hingeõnnistus", jah, ennast võõra juriidika ryppe andmist, ehk allakirjutamist lepingule, mille keelest ja sisust aru ei pidanudki saama, vaid mis tingimusteta vastu võtta tuli. Kohtuvaidlused tulid hiljem, siis kui kirjaoskamatuma poole jaoks hilja (Jyriöö paiku) Aga, nagu siin blogiski juba ka mujal öeldud, ei huvitanudki tyype kummaltki poolt ei "...sull ega feim" (loe: kinnisvara ega hingeõnnistus), vaid yksnes naised, ja.... no ytleme, et, teatavad ideaalid. näiteks hingelis-vaimse vabaduse ideaal (Free Spirit). Niivõrd-kuivõrd. Paljusid huvitas ikka kinnisvara eelkõige, indulgents või usutunnistus oli mandaat võimuloleva parteiga edukaks diilimiseks. r.k.

    ReplyDelete