Monday, March 10, 2014

EESTI KAASAEGSE TEATRI AABITS

Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater)
Armastusega Mati Undile.

Tahan teha paar ääremärkust Von Krahli viimase lavastuse “LIFE IS VERY HARD” juurde. Kuna ise ma selle loomise, vormistamise ja esitamise faasidega seotud pole, saan seda volilt teha. Soovitan siinkohal tähelepanelikult suhtuda, kuna katsun õpetada pisut teatri keele lihtsamat grammatikat. Aastasse 2014 jõudnud autonoomse kunsti spetsiifilisi keeleõrnusi ja isegi lingvistilist brutaaliat. Nimetatud etendus on hetke teatripildis väga märgilise tähtsusega. Eelkõige kohaliku teatrilingvistika, vaatamiskunsti, terminoloogia täpsustumise ja teatrimõtestamise konkreetsuse suhtes. Ma kavatsen sellesse lavastusse suhtuda kui inimkilpi tankil, mis sõidab läbi halli zombimaa, mida kutsutakse “eesti teatrimõtteks”. Kavatsen palju tsiteerida, varastada, viidata, pilgata, kasutada hüperboole, paradokse, oksüümorone ja tähendamissõnu. Ükski relv pole liiga suure löögijõuga.

Järgnev on sündinud suures osas vestlustest Kauriga hommikusöögi kõrvale. See ei tähenda sugugi, et me ärkaks koos, a propos... Elukogenud meestena ja hobizarathustratena teame lihtsalt, et hommikusöök, hommikune kehaline võimlemine ja päeva vaenlase valik käib meie vanuses juba kohustusliku tegevuse hulka ja seda on lõbusam teha partneriga.

 “Ma kavatsen kirjutada hiilgava romaani mittemillestki!”

Gustave Flaubert “Madame Bovaryst”

“Who's afraid of bad acting?”
“We are not, we are not!”
“Who's afraid of bad directing?”
“We are not, we are not!”
 

 SHOWCASE BEAT LE MOT & VON KRAHLI TEATER;
mereröövlite lauluke etendusest “Europiraadid”


Ma usun, et romaan on üle kõikidest teistest kunstidest. Kaugelt ja absoluutselt. Tema kaksikvend, kes on küll teinud kuritöö aga pole vahele jäänud, on muusika. Siis tuleb tükk tühja maad ja ülejäänu. Mina kuulun sellesse ülejäänud gruppi. Romaanidest on mul voodi kõrval rist ja ma palvetan selle ees. Ühtegi muusikariista ma ei käsitse ja nooti ma ei näe. Need on minu jaoks kättesaamatud suurused, mille pärast armukadeduse tundmise lõpetasin mõnda aega tagasi. Ma olen piiratud, küsitavate võimetega, auahne ja valmis varastama sealt kus vähegi saab. Minu unistused on lapsemeelsed, tunded suured, puhtad ja väljaarenemata. Mind ootab varem või hiljem suur pettumus oma arguste, hirmude ja tühisuste pärast. Aga nüüd tuleb pauk! Ma lasen teil mõned tähemärgid veel praadida ja panen siis punchline'iga piki perset. Olete juba piisavalt pinges? Nüüd ta tuleb – Aga sellest hoolimata on mul rõõmus meel ja tuju hea ning loomerõõm käib üle pea!

Panite tähele? Ma liikusin mõne lause jooksul pseudopihtimuslikust avameelsusest läbi võõrituse teatud tõehetkeni. Olgugi, minu punchline eraldiseisvana on eneseavamisest kaugel, saavutab ta just koos eelnevaga reaalse suhtlemise mõõtme. Muidugi, see ongi paradoksaalne. Kaht vastandlikku mõtet ühte lihtlausesse pannes saavutame kommunikatsioonisulu. Mu kuulaja ei saa minust midagi aru. Seepärast lisan ma lausele intonatsiooni, mis avab tegeliku kavatsuse. Või siis ütlen sama lauset kaks korda järjest, erineva intonatsiooniga, et kuulaja saaks minu tegelikust suhtumisest antud mõttesse aru nii nagu ma soovin. Ühekorraga on võimalik totaalne kontakt – ma olen end mõistetavaks teinud nii verbaalsel, intuitiivsel, kogemuslikul, kuulmis, nägemis ja fantaseerimistasandil. See on teatri kõnekeele diapasoon. Tema tugevus ja nõrkus. Timothy Leary ütleks siinkohal: “Teater on kollektiivse tripi sünkroniseerimine”. Aga see on kõigest tripp. Kunagi sattus mu kätte sünteetiline hallutsinogeen 2CB. Selle doos oli jaotatud neljaks pisikeseks tabletiks, mis andis võimaluse kontrollida hallutsineerimise intensiivsust. Manuaal ütles: 2 tbl – audiohallutsinatsoonid, 3 tbl – audiovisuaalsed hallutsinatsioonid, 4 tbl – tugevad audiovisuaalsed hallutsinatsioonid. Ma võtsin kohe kõik neli. Sest olen lihtsameelne ja kärsitu ja ei jaksa oodata millal mu kombed peenenduvad. Tahtsin kõike korraga ja tahan ka praegu, seepärast rõõmustangi teatri üle. Selle jabura eneseväljendusvormi üle, mille maine on kaugel tõsiseltvõetavusest ja soliidsusest. Jäin oma dreamtripiga rahule tookord ja olen sellega rahul ka nüüd. Tookord veetsin aega roosikimbu seltsis, kes andis mulle Astrud Gilberto täispika laivkontserdi, mille finaalis lendas läbi mu toa reisilennuk. Nüüd vaatan vaikse rõõmuga, kuidas valehabemete ja plastmassmõõkadega rüütlid salapärases kumas oma lausete hingestatusele helirežiilt poeetilist tuge saavad. Ma tean, et see on kõigest tripp, kust tuleb varem või hiljem alla tulla aga just sellepärast ja selle tõttu. Et trippi kogeda, tuleb sellesse siseneda. Kohale minna. Ja mitte ainult hoonesse, kus toimub etendus. See ongi teatri ainus käsk sulle, kui soovid kohalolukogemust ja kollektiivset erootilis-filosoofilist hallutsinatsiooni. Teatri konkurent ei ole kino, teatri konkurent on turism. Kino võib vaadata kahjuks ka kodus. Iraani zoroastrite tuletemplit sa kahjuks koju tuua ei saa, kui sul just täiesti ebaadekvaatne enesehinnang ei ole.


“LIFE IS VERY HARD” ei pruugi üldse olla mingi katartiline teatrielamus. Teatrilt oodatakse alati mingit karismaatilist ekstaasi, tunneteraputust. Ja kui seda ei järgne, siis hakatakse rääkima teisejärgulisest, vahetatakse muljeid kas meeldis või ei meeldinud, risustatakse ajalehti ja veebiruumi, kirjeldatakse oma “muljeid” ja treppe teatrihoones, laemaale saalis jne. Tahetakse lugeda teksti ilma näitlejateta, vaadata näitlejaid ilma tekstita, vaadata muusika värvi, silmitseda tühja punkti, puuksu lasta ja helisevalt naerda, nuttes koju minna ja maailmaga leppida ja nii edasi ja nii edasi. “LIVH” on mõnesmõttes ohver huvitavuse altarile, et rääkida mõnele isegi igavat esseistliku juttu ja õpetada veel kord vaatajat oma harjumusi avardama ja palju laiemat spektrit teatrikeeles märkama. Ära otsi igast lausest suurt mõtet – kuula hääletooni, kuula seda kuidas inimene takerdub oma jutus – see on teatri võimalus olla sulle peegliks, anda edasi korraga eluseikade paradoksaalsust, mida sa ei peagi pidevalt märkama. Ära vaata ainult seda näitlejat, kes räägib – ta võib öelda ka lihtsalt “mää, mää, mää” - vaata just teisi selle ajal, kuidas reageerivad, kuidas seisavad, millised lollid näod neil on. Rääkiva inimese suust tulevad välja sõnad, sa tead seda, sa ei pea suud vaatama nagu seisaksid paaripanija ees. Kuula muusikat, pane tähele millistes situatsioonides see mängib või ei mängi. Katsu meelde jätta, mis sündmus eelnes käesolevale segadusele laval. Kuidas hoiab näitleja käsi kõrval rippu ja vaikib nagu tupes munn nurgas. See pole mingi diibipanek, see on storytelling kõikide kättesaadavate vahenditega. See kõik annab edasi midagi, mida mingid inimesed on otsustanud sulle kollektiivselt jutustada. Nad ei ole seda lampi sulle ette jauranud et sinu meeleolusi plõnnida. See moodustis laval räägib sinuga terviku abil, mis koosneb kuuest meelest – tekst, muusika, inimhääl, inimfiguur, pildiline kompositsioon ja valgus. Kogu värk korraga. All she bangs!

Mõnikord ma mõtlen, et miks muidu tubli ja tark inimene, kellel on empaatiat ja julgust just teatris oma inimpalge kaotab? Ma mõistan loovinimeste kreatiivset egoismi küll, inspiratsiooni ja värki ja oma imelise sisemaailma vaba väljenduse habrast isekust. Aga vahel oleks küll tahtmine öelda, et võetagu ennast kokku ja keskendutagu teatris olemasolevale hetkele. Lihtsalt vaadatagu, lasku oma mõtetel rahulikult tekkida ja minna. Milleks peas keskenduda sellele, mis laval “võiks olla”. Nii ju ei pruugi mäletadagi, “millest tükk rääkis”. Ma tean, et lastel on toidu suhtes tundlik seisukoht – nad ei taha süüa soolast ja magusat koos. Taldrikul olgu viinerid, kartul ja magus peet eraldi. Magus pärast soolast. Neil tekib trots ja pahameel tundes suus korraga vastandlikke maitsesuundasi. “Ma ei saa mitte millestki aru! Mis nõmedus see on? Toit paneb diipi! Mitu asja korraga, ma ei taha nii, otsigu lolle! Ha-haa!” mõtleb väike kavalpea.

Loomulikult ei ole vaja igat juttu üldse kuulata ja mõni paneb oma juhmusega lihtsalt õlgu kehitama ja nii ongi. Aga püüa, tõsiselt. Ära vaimustu ainult meremaalist, luuletaja! Näitleja, hinda veste kõrval ka jutustuse ilu! Hampelmann, hinda horrorit! Ja ma pean siin silmas just teiste kunstiliikide ja eneseväljendusvormide praktiseerijaid. Ma võiksin öelda, et ma ei loe neid teatriarvustusi, mille on kirjutanud kirjanik või luuletaja, sest ta ju ei oska teatrit vaadata. Aga ma ei tee seda. Sest ma ei ole loll.

“LIVH” on lavastus mittemillestki, mis praktilisel viisil näitab seda, kuidas erinevad kunstivormid, mis iseseisvana on pühad, sünteesitakse absoluutselt uueks ja iseseisvaks eneseväljendusvormiks. Seda uut vormi ei saa enam lahutada “piltidega muusikaks” või “värvidega kuuldemänguks”. Tekst on püha raamatus. Joon on püha maalil. Noot on püha sümfoonias. Nende sünteesis ei ole nad iseseisvalt enam pühad ja autonoomsed vaid loovad koos uue pühaduse. See on matemaatika.

A-tähe lõpetuseks: PÄEVA VAENLANE! TÜL-i ajaveeb! Ma ei tea misasi on TÜL aga tema teatriteemaliste kirjutiste krediit on igaveseks miinustes. Ükskõik millega see organisatsioon tegeleb, tuleb tema tegevus koheselt peatada. Ma ei viitsi neid pikalt mõnitada, lihtsalt üks lause “LIFE IS VERY HARD” kriitilisusele pretendeerivast paskvillist: “Lavastuses on rõhutatud vaatemängulisusele ning mürale, mis kõik on õiges kohas”. Saad aru? Näitleja rääkis teatris, ja tead, ta rääkis õiges kohas. Selle idiotismiga ongi ilus lõpetada. Järgmisel esmaspäeval siis alfabeedi teine täht – B.”Teatrirööge e. Teatrihääl” LIFE IS VERY HARD'i ja Tupac Shakuri näitel. Teatrirööke kasutusviisid ja ontoloogia. Minevik ja tänapäev. Võibolla ka Kassi-Taro, kui aega jagub.

5 comments:

  1. Two thumbs up!
    - Jüri-F. L., ZA/UM

    ReplyDelete
  2. Replies
    1. Mul on täiesti ebaadekvaatne enesehinnang ja zorode tuletempel kodus.

      Delete
  3. Olin juba TÜL-d tekstist ära linkimas ("Admiral! We have alerting traffic coming straight from ZA/UM!"), aga sellisel juhul jäävad lugejad ilma omaaenda "A misasi see TÜL siis on?" küsimusest. Anyhow, they're a-okay, they link us!

    ReplyDelete