Mängufilm “Ainus ellujäänu” (“Lone survivor”, USA 2013,min), Rež. Peter Berg, Stsenaristid Peter Berg, Marcus Luttrell, Patrick Robinson, operaator Tobias A. Schliessler. Osades Mark Wahlberg, Taylor Kitsch, Emile Hirsch jt. Linastub eesti suuremates kinokettides.

I

Mulle üldse ei meeldi mahategevaid arvustusi kirjutada. Filmide ja teatrietenduste tegemiseks kulutatakse enamasti väga palju energiat, aega ja raha, seda tööd aga ei oska tavavaataja tihtipeale üldse hinnata. Ekraanil või laval tundub kõik nii kergelt, kiirelt ja ladusalt minevat, tundub, et mis see kunstitegemine siis ära ei ole. Raamatukirjutamisest või pildiplätserdamisest ma ei hakka rääkimagi, seda oskab vaapše iga laps teha.

Kui ma olin 20-ndates eluaastates, siis ma tahtsin hullult mahategevaid arvustusi kirjutada. Küll oli minu meelest teostus kehv, küll ikka mõte tömbivõitu. Aja jooksul ma puutusin ka ise tegelikult teatri ja kinoga kokku, üritasin nendes valdkondades midagi korda saata. Ma nägin seda töö hulka, mis päriselt ühe kunstiteose lavale-linaletoomiseks kulub. Minus tekkis tõsine respekt selle teatri- ja filmirahva suhtes, keda me enamasti rambivalguses ei näe. Hakkasin hindama korralikku käsitööd ja lugu pidama neist, kes kinos-teatris seda teha oskavad.

Ma õppisin paremini tundma ka teatri- ja kino kui meediavormide spetsiifikat – mida tähendab märgi andmine laval või milliste vahenditega on üldse võimalik luua kinolinal atmosfääri. Ma ei tea, kas kõik kriitikud on kinolinal ja teatrilaval läbi kukkunud näitlejad/lavastajad, aga ma ei mõista ka seda, kuidas saab üldse kirjutada mingitki arvestatavat kunstikriitikat, kui inimene pole ise üritanud päevagi neid asju ise teha.

Nojah, saab ju kirjutada muidugi nö publiku vaatepunktist, publiku, kes ei pea tegelikult teadma, kuidas kunsti tehakse. Umbes et mis mulje antud kunstiteos minus tekitab ja milliste ideedega üldisemas kultuurilises diskursuses antud tekst seostub. Mõningate esteetikate kohaselt on hea kunstiteose mõõdupuuks just see, et vaeva, verd ja higi pole laval/linal näha. Et kaameramees, näitleja, lavastaja ning muud asjakohased neegrid on nö nähtamatud.

Esteetikaid on samas igasuguseid, ka selliseid, kus vastupidi, hinnatakse mitte ainult laval näha olevat “tulemust”, vaid ka seda, et “tellingud” on näha, et vaataja ei näe mitte ainult kunstiprotsessi, vaid samal ajal ka kunstiloome protsessi vahetult pealt. Vaatajat ei hoita õndsas teadmatuses nagu tavakodanikku poliitika- ja vorstitegemisest, vaid ta kutsutakse lahkelt kulisside taha. Loomine on ju sama haarav ja huvitav nähtus kui selle tulemus. Ta muutub ise kunstiliseks võtteks ning kunstiteose osaks.

Ega see pole ka vale, et kriitik peab tundma nii publikut kui üldist kultuurilist konteksti. Paljude kriitikute häda ongi tihtipeale see, et nad tegelikult ei mõista publikut. St arvavad, et mõistavad, aga tegelikult ei mõista, tegelikult on nad tavapublikust juba ammu võõrdunud ja toodavad teiste inimeste jaoks erakordselt hermeetilisi tekste. Osalt on see näiteks ka minu probleem – erinevalt enamusest pean ma Tarkovski ja Antonioni filmiesteetikat ülimaks ning suhtun Hollywoodi kui ohtlikusse arengupeetusesse. See aga pole just üldlevinud seisukoht publiku seas.

Samas olen ma alati üritanud hinnata kunstinähtust ta enda keskkonna kriteeriumite alusel. Ma ei hinda Hollywoodi filme samadel alustel, mis käivad Euroopa autorikino kohta. Tegemist on erinevate esteetiliste keeltega, millistel põhimõtteliselt puudub ühine mõõde. Oleks erakordselt ebaõiglane ning ka üsna rumal hinnata Sokurovit või Paradžanovit lähtuvalt Hollywoodis kunstiteosele püstitatud eesmärkidest – nemad pole selliseid eesmärke ju kunagi püstitanud, neil on omad, üsna erinevad eesmärgid. Ja vastupidi – on mõttetu nõuda, et üks Hollywoodi film vastaks samadele kaanonitele, mis kehtivad 60-70ndate vene autorikinos.

Muidugi, kuna enamus kinos jooksvast kraamist on pärit Hollywoodist, siis ma kirjutan sageli paraku neist. Ma üritan suhtuda respektiga seal tehtud töösse ning hinnata töö tulemust vastavalt Hollywoodi kaanonitele/kriteeriumitele. Ma jätan enamasti kirjutamata täielikest läbikukkumistest, seega, kui Hollywood tahab, et ma tema kallal möliseks, siis ta peab millegi eriliselt vastikuga hakkama saama.

II



Nüüd lõpuks õnnestus mul netist varastada uue “Robocopi” kaameraversioon. Nii hästi on nüüdsel ajal Hollywoodi menukid piraatluse vastu kaitstud. “Dallas Buyers Clubi” sain ma kätte juba enne linastusi Eestis ja siin, Portugalis, pealegi mitte kaameraversiooni, vaid juba dvdripi. Samas ma vaatasin häämeelega seda jube sita kvaliteediga (poola subtiitrid, jeeee!!!) versiooni. Kuna heli ja pilt olid suht olematud, siis läks suurem osa igasugu Hollywoodi kulinaid, eriefekte, särke-värke kaduma. Nii osutus võimalikuks kohe keskenduda sellele, mida film olemuslikult endast kujutab.

See film on tegelikult remake varasemast, 1987 aastal Verhoeveni poolt lavastatud linateosest. Verhoeven oskas, võibolla isegi paremini kui keegi teine, tuua oma teostesse sisse äärmiselt ühiskonnakriitilist diskursust. Mäletate, tema filmide firmamärk olid libauudised. Nii “Robocop‘is” kui “Starship troopers´is” valgustasid need lahti sünge tulevikumaailma, kus valitseb korporatiivne diktatuur, mida meedia üritab katta jaburate valede ja veel totramate reklaamidega. Nojah, Verhoevenist tuleks täiesti omaette lugu kirjutada.

Vana filmi tegevuskohaks oli tuleviku Detroit, Ühendriikide enim perses olev linn, mis järgmistes osades pankrotistub ja mille lõpuks ostab müütiline Omnicorp. Terve Detroiti linn muutub ühe suurkorporatsiooni eramaaks, kus kehtivad omad seadused ja kus linnakogukonnal eriti sõnaõigust pole. Robocopi lugu balansseerib Verhoevenil pidevalt anekdoodi piirimaal. Tema loodud Robocopi kuju on groteskne ja samas pateetiline – selline tikksirge tinasõdur, keha tahapoole kallutatud 20 kraadise nurga all. Tema tragöödia, tema kaotused ja kättemaks on koomikslikult klišeelikud, rõhutatult ebausutavad, sellal kui võigas maailm taustal tundub ehmatavalt reaalne.

Uus Robocop ütleb lahti kõigest sellest heast riukalikkusest, mis vanas oli. Keskendutakse just Robocopi loole, üritatakse anda sellele “süvainimlik” mõõde. Ei mingeid kõrval- ega alltekste. Tulemus pole paraku suurt parem kui “Raudmees 2″. Või noh, mõni samasugune “taies.” Mitte kuskilt ei saa me aru, et tegu on sellesama Detroiti linnaga, mis just äsja läkski pankrotti. Ei ole enam neid ägedaid telereklaame. On ainult plastikus Hollywoodi kangelane, kes pistol peos pahasid kõmmutab. Tegelaskujud on formuleeritud nii sitasti, et isegi sellise raskusastme näitlejatel nagu Gary Oldman, Samuel L Jackson ja Michael Keaton lihtsalt pole midagi mängida. Mõõtmed puuduvad.

Sündmustik on eelmise versiooni pealt püüdlikult maha viksitud. Kui klišee ümbert kontekst ära võtta, siis jääb järele ainult habemega lugu. Nolanil oli uue Batmaniga midagi uut näidata – ehkki minu arvamist mööda Burtoni Batmani vastu ta ei saa, ehk ei peagi. Mõned uued ideed, mõned uued sõnumid, uued rõhuasetused. Verhoeveni enda filmidest on tehtud “Total Recall‘ile” täiesti mõistlik uusversioon. “Robocopi” puhul pole seda juhtunud. Tegemist on tüüpilise Hollywoodi menukiga, palju efekte ja ilusaid kaadreid, mõned pisarakohad, happy end ja rahulolev vaataja.

Vahel ma mõtlen, keegi võiks teha sellise Hollywoodi filmi, mis koosnebki ainuüksi eriefektidest. Usun et Hollywoodi harjuskid on kinovaataja juba nii ära koolitanud, et keegi ei paneks sisu puudumist tähele. Aga pole halba ilma heata. Kui uskuda Baudrillard’i, siis Hollywood pole lihtsalt filmitegemise keskpunkt ja hiigelsuur rahamasin, Hollywood on ka võimuinstrument. Kõik mida Hollywoodis tehakse, peab kuidagi olema korporatiivse tarbimisideoloogia teenistuses. Kas otsese propagandana või siis kavalamalt, tühistusstrateegiana. See on tasalülitusmasin, mis imeb kõik kriitilised tekstid endasse ja keerab igasuguse vasturääkimise iseenese karikatuuriks ning muumiaks.

Ja kui nüüd Verhoeven tõi oma filmidesse sotsiaalkriitilisi motiive, siis oli see ühtlasi paras kübaratrikk, kusjuures lausa meisterlik trikk. Sotsiaalkriitika sai kodustatud, muutus osaks Hollywoodi retoorikast. Uus Robocop sellise tasemeni ei küüni. Ta pole ei otsene propaganda ega ka peen tasalülitusmehhanism, ei lind ega loom, siga ega kägu, leib ega kala. Ta pole ka pelgalt lame meelelahutus. Siin on justkui üritatud miskit sotsiaalkriitilist diskursust sisse tuua, aga siis on kas ära ehmatatud või väsitud ja asi pooleli jäetud. Nad võiks seal rohkem selliseid filme teha. Äkki nad käivad lõpuks nii alla, et ei oska enam kriitilisi diskursusi endasse imeda. Äkki muutub sotsiaalne kriitika taas selleks, mis ta tegelikult olema peab.

Iseendaks.



III

Ma olen ikka ja jälle nuputanud, miks inimesed, noh mõtlevad olendid või nii, teevad selliseid asju? Mispärast Peter Berg lavastab sellise filmi ja miks Mark Wahlberg nõustub selles mängima? On tõsiasi, et täiemahulise Hollywoodi filmi tegemine nõuab sadade inimeste hästikoordineeritud koostööd. Ei ole ju võimalik, et kõik nad on järsku peast segi läinud ja hakanud fanaatiliselt uskuma Washingtoni kolonialistlikku ideoloogiat. No mõni ehk, aga et kõik? Et terve kamp Hollywoodi filmimehi läheb korraga segi, hakkab täiega šovinistideks ning teeb hinge ja isuga sellise filmi. Üksikisikust võib ju aru saada. Uku Suviste võib minna hulluks, teha selle õudse laulu nimega “Võitmatu”, aga et kohe suurem hulk inimesi korraga? Ei ole ju enam 30-ndad, massihulluste ja särkide aeg on möödas. Või ei ole?

“Lone survivor” peaks žanrimääratluse järgi olema ellujäämisfilm, mille aluseks reaalselt tomunud sündmused. Aastanumber 2004, toimumispaik Afganistan, USA kindralstaap on välja töötanud operatsiooni ühe Al-Qaida pealiku tapmiseks. Operatsioon on salajane, läbi peavad selle viima eliitmerejalaväelased. Neli meest saadetakse ette luurele, õigel hetkel peavad nende märguande peale järgnema teised. Kõik läheb hästi, mehed on ette saadetud, kui järsku kaob side. Mägedes suht tavaline asi, aga loomulikult ei näe tarkurid staabis seda ette. Seejärel satuvad neljase luuresalga peale kohalikud karjused. Täiesti juhuslikult, möödaminnes. Ja ongi kõik perses. Karjuseid maha lüüa ei taha, aga lahti lasta ka ei või. Lõpuks lastakse karjused ikkagi minema, meeskond aga põgeneb, kuna operatsioon on sisuliselt läbi kukkunud.

Järgneb lõputu ja halastamatu jälitamine, pidev tulevahetus tohutus arvulises ülekaalus olevate Talibani võitlejatega. Neljast mehest jääb lõpuks ellu ainult üks, seegi tänu kohalikele külaelanikele, kes on oma traditsiooni kohaselt sunnitud külalist kaitsma. Ma isiklikult arvan, et see on filmimeeste liialdus – külalislahkusele tänu ta vaevalt ellu oleks jäänud. Pigem oli külaelanikel Talibaniga miski kana kitkuda ja nad lootsid jänkipoisid oma poole peale saada. Film lõpeb pateetilise muusika ja fotodega Afganistanis hukkunud Ameerika sõduritest.

Ilus, kena, st ma mõtlen, kellel oleks midagi selle vastu, et austada hukkunud sõdurite mälestust. Kui poleks paari asjaolu. Esiteks – Ühendriikides on palgaarmee. St, kes sellel maal ronib, see teeb seda ülimalt vabatahtlikult, no raha eest muidugi ja arvestab võimalusega surma saada. Filmi neli tegelast, kellele me nii hingestatult kaasa elame, on kõik kogenud palgasõdurid, korduvalt viibinud lahingsituatsioonis, täiel määral teadlikud riskidest. Teiseks – nad ei võitle oma kodumaa pinnal. Nad võitlevad oma kodust väga kaugel, sõjas, mille puhkemise ajendid on siiani mõistusega inimese jaoks täiesti arusaamatud. Või kas te inimesed tõesti usute, et KUI kaksiktorn lasti õhku, et siis tuli JÄRELIKULT Afganistanile kallale minna? Kuulutada sõda teisele riigile, milles hukkub kümneid tuhandeid tsiviilelanikke ja mille tulemusel ei saada Bin Ladenit isegi mitte kätte, meest, kes pole muide üldsegi taliban, vaid hoopis saud?

Ma saan aru sõduritest, veteranidest , nende tunnetest – niipalju kui sellest üldse on võimalik aru saada inimesel, kes sõjas olnud pole. See on ka nendele mõeldud film. Samas ajab see vihale. Nagu üritataks siin sõduritelt ikka kohe mitu nahka võtta – kõigepealt saavad nad välja nõutud sõja- ja koloniseerimismasina tarvidustelt, seejärel asub nende kallale meedia, et pressida neilt välja avalikku arvamust. Mäletate ju küll, kuidas USA valitsus üritas 70-ndail vietnami veteranidele, no sellistele jalututele ja kätetutele sellidele selgeks teha, et oi! jõle äge sõda oli, õige sõda, hea sõda, püha sõda. Küll olid poliitikud tollal imestunud, isegi solvunud, et miks sellist jama ikka ei usuta.

Muide, venelased on just Afganistani teemadel teinud samasuguse ebameeldiva filmi, nimi on “9. rood”. See on tasemelt praktiliselt sama hea film. Operaatoritöö, näitlejate mäng, stsenaarium ei jää Hollywoodi analoogidele kuidagi alla. Venelaste asi on küll mõnevõrra otsesem, lihtsakoelisem. Meenub kohe superstseen, kus polgulits kepib kogu rühmaga, seejärel joob rühm ennast viimse meheni ogaraks, meeleolukas õhtu lõpeb aga patriootilise vaimustusega, libu tassitakse kätel ja koos üüratakse midagi tohutust armastusest roodina vastu. Kuidagi mulle istus rohkem. Ja vene filmis lasti kõik poisid lõpuks ribadeks ka, nagu korralikele vene bojevikkidele ikka kohane. Oli ka kohustuslik stseen, kus üksik haavatud sõdur pisarad silmis, kuulipildujast vastaseid kõmmutab ja siis miinipildujaga lapikuks lastakse. Barbaa, mõistate, jaa-jaa!

Ma vaatan heameelega propagandafilmi suursaavutusi – “Tahte triumfi” näiteks. Ma vaatan kahtlaste ideoloogiliste sõnumitega, poliitiliselt erakordselt ebakorrektseid filme nagu “Rahvuse sünd”. SEST neil on mulle esteetilises plaanis midagi pakkuda. Need on sigahästi tehtud linateosed, mis on eeskujuks sadadele teistele filmidele ja mis inspireerivad sadu filmitegijaid. Nendes on revolutsioonilisi tehnilisi lahendusi. Ja mida on nüüd sellel filmil pakkuda peale ülimalt segaste sõnumite? On seal vähemalt mõni vapustav näitlejatöö või vormitehniline võte või esteetiline kujund? Ei, mitte midagi, null.

Miks ikkagi näidatakse meile selliseid filme? Aga miks Uku Suviste laulab eesti rahvale sellist imelikku laulu? Mis kuradi trikk see küll on, et meie poisid saavad Afganistanis viga, aga meie ikka ei vii sealt oma vägesid välja? Enamgi veel, Suviste-poiss lõõritab veidi ja kogu rahvas on täis innukat sõjavaimustust. Mingid osavad noorsandid Toompealt veenavad meid, et kui me ikka NATOga välismissioonidel ei käi, siis NATO meile appi ei tule, kui Suur Vend meile taas kallale peaks kargama. Ma küll ei mõista, kuidas peaks meie tolknemine Afganistanis või kuskil Kesk-Aafrikas olema sellega seotud, aga ju pole mulle antud nii tähtsaid geopoliitilisi kaalutlusi mõista. Või et mismoodi sopa koristamine USA ja Inglismaa järelt peaks meie julgeolekuriske vähendama. Või miks peaks NATO meile üldse appi tulema, kui Putin nüüd, peale Tartu rahu tühistamist oma suurriikliku ambitsiooni selle territooriumi peale realiseerima peaks? Kas NATO läheb Eesti nimel tuumasõtta? Ei no muidugi läheb, kus sa sellega…

See kõik on filmitrikk, nagu ütles mu homofoobist sõber, kui nägi elus esimest korda gey-pornot.

Uku Suviste meeleolukat muusikavideot võib vaadata siit:


P.S Üks tuttav tütarlaps seletas mulle selle Suviste asja lõpuks lahti. Ta ütles et “Mehel on lihtsalt suu paksult klotsi täis”