Käisin eile arsti juures. Tundub, nagu see ei oleks päris legaalne, et ma seal käin. Mulle pistetakse alati pihku selline varesejalgadega lipik, kus peal on järgmise korra aeg. Topin selle rahakotti ja siis kui kohale lähen, siis registratuuris vaadatakse seda ja küsitakse vaiksel toonil: „ Kas teil on kokku lepitud? Kirjas teid ei ole.“ Niimoodi käin ma juba neljandat korda, iga korra vahel istub üks kuu.

Viimati avastasin, et enam ei olnud minu jaoks isegi aega märgitud, oli ainult kuupäev. Sattusin sabinasse. „Kas minna või mitte minna?“, arutasin mõttes. Üks osa minust tahtis juba ammugi käega lüüa, keha ja selle piinad, elame koos nendega. Teine, kohusetundlik ja ühiskondlikult aktiivsem osa aga käsutas – mis ette võetud, tuleb lõpule viia! Kammisin läbi kõik e-broneeringud, tühjagi, ei olnud seal kirjas, millal võtab vastu arst, ega muidugi ka mingit märget patsiendi M. kohta. Südametäiega helistasin registratuuri ja nagu oligi oodata, öeldi sealt, et vastuvõtt lõpeb tunni aja pärast. Mina aga asusin ruumis polikliinikust rongi ja trollisõidu kaugusel, ja mul polnud veel sukkigi jalas!

Kiirustamist ma ei salli sugugi. Toppisin kähku selga soliidsed mustad rõivad, nagu leinaval lesel, veidi tolmunud ja juuksekarvased; ning vaevatud patsiendi kaame näoga kaapisin kodust minema. Kohale jõudnud, sättisin end kannatlikult kabineti ukse taha, seal ootas veel kolm apaatset halvatujulist isikut. Peale mõningat passimist, sehkendamist registratuuri, kaaskannatajate ja ühe vastutuleliku õega, selgus, et arsti võib otsida haigla-poolelt. Mida tuli samuti otsida, sest tervishoiu-asutus on moodne labürint lõputute hargnevate koridoride, klaasuste, liftide, treppide ja osakondadega, kus saalivad ringi tegusad meditsiinitöötajad oma valgetes kitlites ja seina ääres konutavad nukralt passiivsed patsiendid. Juhul, kui nad ei ole ootamisest veel agressiivseks muutunud.

Viimaks õigesse kohta kohale jõudnud, paristasin vastuvõtuleti taga troonivale majesteetlikule õele ühe hingetõmbega: “Otsin doktor S.-i. Öeldi et ta on siin. Mul oli tänaseks aeg, aga arst unustas aja märkida, mis ma nüüd teen, kas ma saan uue aja?”

“Andke siia. Ja dokument.” vastas matroon rahulikult.Ta võttis mu paberid ja kadus koos nendega koridori sügavusse. Ootasin. Alguses seisin püsti ja näppisin kõiki ravimite infolehti, mis laua peal vedelesid. Üks oli „Kuidas pesta käsi kodus ja haiglas“ või midagi sellist. Vaatasin hirmunult oma käsi ja mulle tuli meelde, kuidas koolis kontrolliti täisid ja küünealuste puhtust. Nokkisin ettevaatlikult ühe brožüürinurgaga pöidlaküüne alust ning pistsin voldiku kotti, et pisikud ei leviks. Seisin veel natuke aega püsti, siis läksin istusin. Käed keerasin salli sisse peitu.

Pimedast koridorist ilmus aeglaselt purjetades järjest suurem ja valgem ja heledam õde, ta hoidis kätt enese ees ja selles olid paberid – minu paberid! Uus aeg (kuu aega hiljem), vereproov ja mu dokument. Tänasin.

Ja jälle läksin pöörates paremale ja vasakule, läbi klaasuste ja vahekoridoride, trepist üles ja alla, kabineti 316 ukse taha. Seal oli ka üksjagu järjekorda ning just seetõttu vaja käituda rahuliku närviga ning diplomaatiliselt. Sageli juhtub, et kaks isikut jõuavad ukse taha peaaegu üheaegselt. Kuna fotofinišit pole (aga võiks olla!), siis on viisakas taanduda ja tunnistada kohe, enne kui sõjaks läheb, et mina olen viimane. „Kes viimane on?“ küsivad uued saabujad ja sa võid rahuliku südamega öelda – „Mina. Mina olen viimane.“ Selles kõlab rahu ja alistumine. Samal ajal on sul võimalus uurida neid, kes on jõudnud enne sind.

Mu kõrval istus lühike ja üsna ümar mees, tal olid hallisegused lainjad üle pea kammitud juuksed, uhked vuntsid, mis kaarjalt läksid üle bakenbardideks, habe aetud. Kõrvas rippus väga pikk, suur ja särav ristikujuline kõrvarõngas. Teist kõrva ma ei näinud. Seljas oli tal kilejas vest, mille peale oli tikitud pirakas monomahhi müts. See vest oli üleni PROSSE täis riputatud! Just selliseid valgete säravate kristallidega vanaaegseid prosse, ripatsitega ja puha. Vesti all oli punane puuvillane pusa, mille käise peal oli kolme kuldse draakoniga vapi aplikatsioon. Jalas olid teksapüksid, kolkunud helesinist tooni, üleni kaunistatud paksu, keeruka, girlanditava valge masintikandiga. Kahevärvilised ussinahksed kauboisaapad. Silmad olid pruunid, õilsad ja rahulikud, veidi pungis. Nina pisut allapoole kaardus, kongninaks seda nimetada oleks ülekohus. Kogu isikust õhkus väärikust ja teatavat suursugusust.

Vastas istus pikk, kõhn mees heleda peaga, ruudulise flanellsärgiga. Tema kõrval hästi punase näoga vanem mees, suure kõhuga. Minust vasemal kaks naist, kõhnad, tumedapäised. Nemad ütlesid alati uutele tulijatele, kes viimane on. Valvasid, et keegi oma pissipurgiga uksest sisse ei lipsaks väljapool järjekorda. Kuigi see purk käib aluse peale ja ei kuluta kellegi isiklikku ega tööaega. Kerberosed.

Siis ma jõudsin veel mitu korda läbi lugeda vereproovi saatelehe, kõik need lipiidid ja misasjad seal on, midagi ei jäänud meelde. Laborisse olid nad kuskilt tassinud paksud hallid allalastavad dermatiinkattega toolvoodid, siuksi varem seal küll ei olnud, tool oli täitsa pikali pandud, nii et pidi päris röötsakil lamama, ju see on kõik heaoluks ja mugavuseks.

Automaatpiloodiga hüppasin trolli ja rongi peale, Nõmmel läksin maha, et poetiir teha, sest kohalik pood kuulub Rõõmu Kaubamaja ketti ja tekitab inimesel terviserikkeid ja masendust. Aga Nõmmel rongi oodates naeratas õnn mulle teistkordselt juba. Perroonil seisis lapilises jahimehejopes mees, lapilise seljakotiga, kindlasti profi matkatarvete poest soetatud kraam, siuksed uhked kummsaapad ka jalas ja tal hõljusid pea ümber umbes 20 sentimeetrit pikad krässus hallid lokid, nägu oli lõbus ja pruun, kupees võttis ta oma kaitsevärvi seljakotist välja valge Apple Macbooki vanema mudeli ning kukkus klõbistama. Selja tagant paistev päike tekitas ta pea ümber nimbuse, nagu eriti pühal ja pikakarvalisel lambatallel.

Ma olin lummatud.