Sunday, March 2, 2014

Hingepõhjareportaaž



Eksisteerib teatud tüüpi tunne, mida ma kusagil kohanud pole. Ma pole näinud selle kirjeldust kunstis ega sellest sõpradelt kuulnud. Jumala võimalik, et see on väga levinud tunne aga ma ei kuule sellest nii, nagu ma sellest harjunud mõtlema olen. A' see tunne on nii ebamaine, et tihti ei kohta. Tundeid on üldse keeruline kirjeldada, peamiselt visandatakse neid teistele läbi võrdluste ja metafooride. Ebamaisustki on raske kirjeldada. Seetõttu on mu kirjutis vääksatus pimedas, suure imiku kajalokatsioon teise endasarnase leidmiseks. Ei saa olla, et see tunne on eksklusiivselt minul, raudselt on teistel ka.

Halvav, unine, ebareaalne. Vee all jooksmine, marmorroheline, lapsepõlvelõhnad, kadunud aeg, déjà vu, kahtlustused. Näiliselt ennustamatud intervallid, mis toovad korraks välja ebareaalsuse, nihe ajas. Tunne, kus kõik su ümber on vaevu tuttav ja sa ei mäleta ennast kui inimest. Tunne matab su enda alla nagu sooja mee laviin ja selle saateks on vanade televiisorite pehme staatika. Silme  ettetulevad  mälestused, mis sul enda teada on läbi elamata, kuid emotsionaalne laeng on neil samamoodi küljes nagu bussis sõites on võõra küljes su endise lõhnaõli.

Ma ei suuda ikkagi hästi seda kirjeldada. Ehk leiab mõistetavama tasandi selline lähenemine: oled sa kunagi ärganud unenäost reaalse emotsiooniga? Nii tugevaga, et see ületab su igapäevased põhitunded, mingi metafüüsiliselt tabamatu taipamine? Hingeläbistav, südantpigistav, kuritahtlikult käest libisev tunne millegi tabamatu kogemise kohta. “Ma tundsin just midagi väga reaalset oma uneseisundis ja siia maailma ärgates kadus kogemus, kuid emotsioon jäi.” Kummalisel kombel on see tunne seotud enamasti unega ja kindlasti muudetud teadvuse seisunditega. Ained pole vajalikud, ilmselt läheb tarvis tundlikumat hingekest ja minul kui ebapraktilisel humanitaaril näib see olemas olevat.

Pooluneski saab seda kogeda, ootamatult. Mul on üks kindel mälestus tüdrukust, kellega oli üle viie aasta tagasi väga emotsionaalne side. Mõlemad oleme eluga edasi liikunud. Hiljem, kord aastas, näen teda unes ingmarbergmanlikes kaadrites. Kõnnib uduses öös mööda raudteerööpaid, tanksaapad ja nahktagi seljas, punased juuksed patsis ja kollased tänavatuled kõike määrimas. Paar sekundit pikk mälestus, samas justkui ajatu. Seda pole kunagi juhtunud, ma ei ole temaga niimoodi jalutanud. Aga see pilt/kaader on silme ees ja see emotsionaalne laeng on kirjeldamatult veider, koguni unikaalne. Ebareaalne stseen, mis kannab endas defineerimisele vastupidavat tunnet ja see tunne ületab maised instinktid ja ratsionaalsed põhjendused.

Kust saab tulla seletamatult tugev emotsioon, millele pole põhjendust? Sest need igapäevased tunded
on nii labased, paras vankrimääre. Otsekui näeks korraks kõrgemasse reaalsusesse, mis ületab informatsiooni poolest sinu tavapärased meeled ja selle maailma olemus dekodeerib salapäraselt hingelõikava tunde. Sest selline abstraktne infoleke proovib manifesteeruda meile mõistetaval tasandil. Ja see saabub sulle öös, une ja ärkvel olemise vahepeal – kui alateadvused tembutavad ja igasugused soliidsed objektid ja loogilised subjektid oma õige vormituse saavutavad. See emotsioon on mõeldud just sulle, see nagu tulekski sinust ja ainult sina saad seda tunda. Kellelegi teisele kirjeldamatu, kuna ta pole sedasama tundnud. Ma loodan, et analoogset olete siiski tundnud. Ses mõttes pole vaja valetada, sest ma saaksin teise kirjeldusest ja silmadest aru kas ta proovib samastuda või reaalselt sidestuda.

Melanhoolne ja ülevoolav, rammestav ja magusalt halvav tunne. et kuskil veidras ajas ja peaaegu sarnases kohas juhtus midagi, mis… A' mis? Jube situatsioonipõhise emotsooni tunne. A situatsioon on kindlalt olemata. Tunne aga on olemas. Kust see tuli? Siiamaani murran pead, see käib mulle närvidele. Ma ei tunne tavaelus reaalsetes olukordades nii hulle emotsioone. Ses mõttes, et viha ja rõõm ja lõbus tuju on need vankrimäärde emotsioonid. Ma räägin tabamatust, aega ületavast südant murdvast salapärasest emotsioonist, mis ei ole justkui sellest ajast. Kuskilt mujalt, paralleeldimensiooni gammakiirguse mõjul moonutatud haldjatundest, mis film noir'iliku uduna peale laskub ja isegi ärgates mõned minutid sind selles maailmas jälitama kipub. Kui saaks vaid selle ebamaise tunde tekitaja teada, siis avaneks mu ees miski… misasi? Midagi nii ehedat ja sellest reaalsusest kõrgemale tõstvat, et see muudaks “kõike”. Jube ähmaseks kisub.

Kummitama ei pea see tunne ainult unenäolistes ja madiskõivumaitselistes episoodides. Tunne jälitab mind ka mõnes DJ Shadow loos ja filmis. Sel muusikul on selline album nagu “Endtroducing”, mis on miskipärast jube metafüüsilise tundega, eriti “Stem/Long Stem” träkk. Peale selle seondub selle tundega veel Carpenteri “Prince of Darkness” unenäomotiiv lausega “this is not a dream”. “Donnie Darko” ka. Ma toon need meedianäited esile seetõttu, et siis on ehk lugejal lihtsam pidepunkte leida kuigi tõenäoliselt on mõnel teist omad kindlad ja vaid isiklikult mõistetavad lood. Ah ja Kõivu “Lõputus kohvijoomises” on seda tunnet kah kamaluga. Ma ei tea, paljud seda etendust vaatamas käisid aga ma nutsin rändom kohtades täiesti avalikult, ise mõistmata, miks. Unest olen ka nii ärganud, et tunnen kuidas kusagil toimus minuga just midagi äärmiselt tähtsat, mis kätkes kõiki maailma religioone, inimese olemise põhitõdesid ja mu hinge saatust, kuid ärgates on mul vaid südantlõhestav ebamaisus ja kusehäda.

- Mikk Pärnits


2 comments:

  1. Ma ärkasin ja unustasin
    miks ma nägin unes kahte puud
    musta ja valget

    Nad rääkisid üksteisega sõnadeta
    Nad teadsid maailma kohta
    midagi tähtsat või kõike -
    ja mina ei tea enam sedagi
    olin ma puu või vaatleja
    helerohelisel maniküürmuruga kingul.

    ReplyDelete