Friday, March 7, 2014

Kadunud sõbra ja kadunud arvustuse juhtum

Kümmekond päeva tagasi sibasin õhtul bussi peale, et teatrisse jõuda. Buss sõitis nina alt minema, mina stoiliselt järgmist ootama. Peatusesse tuli ilmsesti kiirustav ja ähmi täis kena naine, kes murelikult küsis, kas buss läks just ära. Kinnitasin. Tema ka teatrisse! Ja nüüd ei jõuagi! Oli juba olnud peatuses, siis aga meenunud talle, et piletid jäid maha! Tormas koju tagasi. "Võtame takso kahe peale!", pakkus ta lootusrikkalt. "Siit vist taksot väga raske püüda, ega nad siia maailmalõppu väga ei eksi," arvasin mina. Ja muidugi ei sõitnud Pääskülast linna suunas  poole seitsme ajal ühtegi vaba taksot, isegi mittevabasid ei sõitnud. Aga tuli üks suur valge buss, otse Sakust ja sellega sõitsime nagu hiigelsuure, sooja, mugava taksoga otse Vabaduse väljakule. Jõudsime, tema Draamateatrisse, mina No-teatrisse. Soovisime üksteisele head teatrielamust.

Saal oli rahvast täis, meiesuguste hiliste piletiostjate jaoks olid seina äärde pandud lisatoolid. Vasakule. See on tähtis. Sealt vasakult eest nurgast ma siis kõõritasin kahetunnist vaheajata etendust. Pärast seisime trepil ja üritasime muljeid vahetada. Ma eriti ei osanud. Võib-olla peab settima, nentisin nõutult. Niimoodi kohe ei tea midagi öelda. Vist oli ikka inimesest ja sellest, kuidas tal läheb.  Kostus ka arvamusi, et on sotsiaalne tükk, et kaevur ja Kingissepa pilt ja punalipp. Mõned päevad hiljem teatasin resigneerunult, et ei tule vist midagi siit. Ei oska kirjutada.

Samal ajal siiski mõtlesin. Mingeid mõtteid justkui tuli, aga need polnud teab mis huvitavad ega ka eriti  tükiga seotud. Või olid ehk siiski, aga väga lõdvalt. Peaasjalikult seisis mu vaimusilma ees ähmane müür kõikvõimalikest inimvaimu ponnistustest – müriaadidest katsetest elu kunstiks vormida. Mõtestada? Näidata? Selgitada? Mis on see, mis ühest üritusest teeb elamuse ja teisest pettumuse? Enamasti ei juhtu muidugi kumbagi, jääb lihtsalt aeg, mida sa pole kulutanud iseenda toimetuste peale. Aeg, mille sa pühendad teiste inimeste mõtetega kontakti saamiseks. See on väärtuslik pingutus ikkagi.

Ma mõtlesin, kuidas teatri ruum määrab etenduse atmosfääri. Mitte ainult lavakujundus, vaid kogu ruum, alates fuajeest, garderoobist, saalitoolidest ja lõpetades lavaauguga. Isegi kui nad No-teatri seinad kipsstukiga üle lööksid ja saali sametist toolid veaks, ei saaks sellest pursuiteatrit. Aga niimoodi, metall-konstruktsioonidel tooliridadega, musta püünega – see seab juba ise oma esteetika. Ei mingit ringiratast jalutamist vaheajal ja näitlejate piltide vaatamist. Ei mingit saabaste riidekotis äraandmist ja kingades patseerimist. Vanasti oli igas peres mõnes sahtlis punt etenduste kavalehti, vahel isegi paelaga seotud. Meenus kunagi vaimustusega loetud Peter Brooki "Tühi ruum". Miks pagan see mind nii raputas? Peaks uuesti lugema.

Ma mõtlesin, mis on loomulikum, kas kortsus linalt näidatud just nagu päris elu – päris näitlejatega, kes just nagu ongi sellised, et näevad pool tundi vaeva veinipudeli korgi sisse lükkamisega ja kogu selle surkimise peale ei joo isegi pudelit tühjaks, või laval kõndivad musta mantliga mehed ja naised, uhkete valehabemete ja juustega, kuid mitte nii uhkete mängumõõkadega? Mis on loomulikum – kas olla mina ise või olla keegi teine? Mis on loomulikum, kas maa all või maa peal? Pööbel või aadel? Proosa või luule? Kas ma mängin, et ma "mängin" teater või ma mängin, et "nii on" teater?

Kunagi ammu ütles üks Pearu-nimeline mees, kes ei olnud Tammsaare tegelane, vaid lihast ja luust väikelinna õpetajahärra - "Mis rikkale loomulik, see vaesele imelik."

Ma mõtlesin, et kuna dramaturgia oli näitleja seatud, siis oli see kindlasti kuidagi eriti näitlejasõbralik, nad said oma hääle ja kehaga teha ühtekomateist. Oleksin tahtnud seda teksti lugeda ilma näitlejateta. Et paremini aru saada. Et selle sõnum-kood-dekodeerima-peegeldama sasipuntras mingid lülid vahelt ära jääks. Et ei oleks lavastaja sõnumit, dramaturgi sõnumit, näitleja sõnumit, mis justkui kõik peaks kokku olema üks suur sõnum, aga mulle tundus, et neid on lipa-lapa laiali igasuguseid. Ja ma ei saanud sotti.

Ma mõtlesin, et küllap ma ootasin mingit valmis vastust, vaatad ära ja kohe mõikad, mis ja misjaoks. Noh, see vanaaegne "mille nimel". Et kuidas nad meid nõkshaaval manipuleerivad oodatava tulemuse poole. Ja et ma ei saanud aru, mis see on, mis minus peaks tekkima etenduse lõpunootidel. No umbes nii, nagu sa tõmbud tahtmatult pingule märulifilme vaadates või valad pisaraid, kui armastatu sureb. Stimuleerimine - reaktsioon. Aga siis meenus mulle, et näituseks kui ma ise kirjutama hakkan, võib mul olla küll mingi udune ettekujutus sellest, mida ma öelda tahan, aga mitte kunagi ei formeeru see kavandatuna ja tihtipeale pole mul õrna aimu, kuhu ma omadega jõuan. Miks pagana pärast ma siis teistelt tahan mõtestatud tegevust? Las uitavad sihitult sinna-tänna. Isegi kuradi palju koordineeritud tegevust - valgustaja suunab valguse näitleja peale, mitte ei kõiguta prožet niisama edasi-tagasi. Näitlejad tulevad kella seitsmeks kohale ja teevad koos asja ära, mitte nii, et üks jääb kaks tundi hiljaks, mis muidu on tavaline asi. Mul tekkis lausa austus meediumi vastu, kui ma püüdsin ette kujutada, kuidas hulk inimesi pingutavad üheskoos, ühel ajal ja ühes ruumis mingit ühte asja teha. Võib-olla sobib teatrivorm individualismi ajastusse üldse kehvemini kui mõnda muusse, vähe kollektiivsemasse etappi.

Sürrealism, mõtlesin ma. Automaatne kirjutamine. Meelevaldsed assotsiatsioonid. Alateadvus, aga kuidagi pindmine. Uni. Siin olles olen ma ära. Igasugused vihjed, juba meelest läinud, millele. Suurepärased näitlejatööd? Võib-olla. Täpsed ja timmitud kompositsioonid, kenad kaadrid. Veel kord ütlen, juuksed olid ägedad. Juustes on jõud. Vali oma pool, oma lipp ja tõde. Tossu, tulevärki ja laulu. Taevatrepp.

Kunagi, kui ma olin väga väike, viidi mind vaatama üht nukuetendust. Võisin olla vaevu kolme-neljane, võib-olla seda teatrit polnudki. Sest ma nagu oleksin läinud sinna päris sisse. Seal olid laval kalliskivid ja kõik säras ja sillerdas, ja midagi juhtus. Ma uskusin, et see on päriselt, see polnud kuskil eemal, see sai mingiks tükiks minu  sisimast olemusest, no vot, ma ei oskagi öelda, kuidas sellega on, sest see oli nii vägev. Pimedus ja valgus said kokku ja ma  l ä k s i n   ä r a   v a l g u s e   p o o l e.

Ütle veel, et teater pole ime.






1 comment:

  1. NO kirsiaed oli minu jaoks selline etenduse sisse minek.
    ma päriselt olin sel hetkel seal mõisas, mitte sakala tänava teatrimajas.

    ReplyDelete