Wednesday, March 19, 2014

Kommentaar Hardo Pajula artiklile

 Jaak Raid
 
Artikkel jutustab põhjenduslikult ajaloo võtmes loo hariduse rahastamise olukorrast ja natuke ka hariduse seisust.

Sotsiaalteaduste võlu ja valu seisneb selles, et üsna keeruline on konstrueerida väga selgeid põhjus-tagajärg seoseid. Sellest räägib ka Taleb oma raamatus Black Swan ja eriti lahkab teemat peatükis “We just can’t predict”.

Viitan probleemile, et seda sama lugu annab ajateljel veenvalt rääkida ka teistmoodi, ning ükski jutustaja ei saa lõplikult väita, et just tema lugu on kõige õigem.

Antud probleemistiku illustreerimiseks on sobiv tuua näide piljardimängust – selleks, et rekonstrueerida mingile olukorrale eelnenud lööke, tuleb esialgu kalkuleerida ainult löögijõuga; mida rohkem tagasi minna, seda enam faktoreid tekib, kuni üsna pea tuleb arvestada juba meid ümbritsevate planeetide masse jne. Arvutused lähevad juba umbes 3-4 lööki tagasi võttes liiga keeruliseks, seetõttu pole ka täpselt võimalik trajektoore, löögi tugevusi jne rekonstrueerida. Tihtilugu on kriiside ja majandusajaloo tõlgendamisega ajateljel samasugune lugu – sündmuste detailset arengut ei ole võimalik kokku panna.

Näiteks algab Pajula jutt suurest majanduskriisist. Kui ma sooviksin esitada teistsugust jutustust samast ajaloopunktist siis alustaksin järgnevalt:

a) Ühendriikide suure majanduskriisi tõttu tõmbus rahapakkumine järsult kokku, mille tulemusena eraisikutel (ja loomulikult ka firmadel) ei olnud võimalik laene saada ega refinantseerida. Sellel ajal oli maailm tagurliku kullastandardi küüsis, mis kõvasti võimendas kriisi.

b) Kriisi tulemusel tekkis laiaulatuslik sotsiaalne probleem eluasemete valdkonnas kuna tagasimaksmata laenude puhul olid pangad sunnitud tagatisi jõustama. Olukorda selgelt mõistvad poliitikud nägid probleemi olemust ning tekitasid föderaalse krediidikindlustuse süsteemi koos föderaalse investeerimisettevõttega. Selle kombinatsiooniga oli võimalik muidu maksevõimelistel inimestel pääseda sisulisest pankrotist ja ühiskonnal lahendada sotsiaalne probleem.

c) Hiljem koondati see süsteem erinevate assotsiatsioonide vahel kokku mis finantseerisid ennast otse kapitaliturult. Probleem tekkis, nagu alati, Wall Streetist – omavahel said kokku ahnurid, matemaatika ja arvutid. Kavalpead asusid hüpoteeklaene, krediitkaardinõudeid ja hariduslaene erinevateks üha uuteks tükkideks jagama ning kindlustusettevõtetele ja fondidele maha müüma.

d) Tekkis olukord, kus laenude alusvara tüüp (eraisikute laenud, madalad võlgenvused) ja kaubeldava vara (väärtpaber) likviidsus võimaldas väga suurel ringil institutsioonidel neid väärtpabereid osta. Sellega tekkis laenu välja andud pankadele ja ka neid laene ostnud institutsioonidele võimalus omandatud vara suvalisel hetkel edasi müüa.

e) Sellest punktist edasi kuhjasid probleeme veel täiendavalt valed sotsiaal-, majandus- ja rahanduspoliitilised otsused.

f) Ülalolevaga tekkis seda tüüpi väärtpaberitele juba globaalses mõõtmes suur järelturg. Kui siis mulli tipuks aastal 2005/2006 olid krediidistandardid laenusaajatele erinevatel põhjustel minetanud igasuguse tähtsuse ja rahapakkumine oli väga suur, siis need moodustasid eriti võimsa lõhkeaine, mille tulemusi me juba teame.

g) Kuivõrd buumi peamine vedur oli kinnisvara, siis peamine tähelepanu koondus kinnisvaraga seotud laenudele, samas kui õppelaenude kasv jätkus endisel määral. Olukorda on halvendanud kriisijärgne laiendatud hariduse toetamine ja kõrge töötuse tase.

Ülalolev on lihtsalt illustratsiooniks, et soovi korral on võimalik esitada jutustus teistmoodi, tuginedes samuti faktidele. Selgituseks lisan veel, et toodud jada ei esinda minu isiklikke seisukohti.

Oluline oleks seega välja tuua, et eelkõige baseerub artikkel konservatiivse maailmavaatega autoritele, usun et liberaalidel on välja arendatud oma narratiiv. Õige oleks kuidagi sellele asjaolule viidata, Eesti lugejal võib muidu olla raske mõista, et tegu on ühe võimaliku tõlgendusega.

Korrektsioon ja kommentaarid

*Joonis 1 ja sellele viitav diskussioon sisaldab kindlasti viga – eluasemelaenude jääk peaks olema 13,2 triljonit. Eluasemelaene ei ole kunagi olnud vähem kui hariduslaene.http://www.federalreserve.gov/econresdata/releases/mortoutstand/current.htm

(Hardo Pajula reservatsioon reservatsioonile – Joonises 1 ei ole viga. Kui hr Raid oleks hoolikamalt lugenud vertikaaltelje pealkirja, siis ei oleks ta viga teinud – toim.)

*Kasvu arvutust ma ei jõudnud kontrollida, aga võlgnevuste graafik tundub visuaalselt õige.

*Kerge huumoriga viitaksin veel Peter Thiel intervjuule (Lunch with the FT: Peter Thiel), kus kujundati protestilainel mõjule pääsenud hipide ja ühiskonna innovaatilisuse vahele negatiivne seos (rohkem hipisid võrdub vähem innovatsiooni).

*Taleb viitab hariduse suhtes ühiskonnas laialtlevinud ja tihtiesinevatele loogikavigadele, tuginedes peamiselt Pritchett ja Wolf töödele. Üldine sõnum toetab Pajula loo moraali, aga viidatud autorite uuritavad teemad on erinevad.

*Maailmapanga ökonomist Pritchett vaatles empiiriliselt produktiivsuse kasvu ja hariduse vahelisi seoseid. Briti ökonomist Allison Wolfi teemad puudutavad hariduse ja tööjõuturuvahelisi seoseid. Üldine lühikokkuvõte:

Nende autorite tööde põhjal järeldada, et enamasti kõrgema haridusele kulutamise ning SKP kasvu vahel puudub seos. Samas eraisiku tasandil eksisteerib enamasti hariduse ja sissetuleku vaheline positiivne seos (aga mitte alati ja igalpool).

Ülalolev tundub intuitiivselt loogiline, sest mida rohkem on ühiskonnal raha, seda enam on võimalik kulutada.

Olulisema järeldusena peaksid seetõttu ühiskonnad laiemalt, ning ka poliitikud kitsamalt muutma suhtumist, et mida rohkem kõrgharidusele kulutatakse, seda suurem saab olema SKP. Kokkuvõttev diskussioon on olemas raamatus “Antifragile” peatükis 14, kus on lisatud veel palju diskussiooni, analüüsi ja palju erinevat sünteesimist.

No comments:

Post a Comment