Monday, March 24, 2014

Laadi see lehekülg uuesti

Mariliin Vassenin
 
 

Liina Tammiste “Refreshi” puhul on võimalik vaadelda sisu ja vormi peaaegu et täiesti lahus. Tekstide sisu poolest jäi debüütkogu minu maitse jaoks alla keskmise, aga vorm ja “Refreshi” idee on väga huvitavad. Hoolimata sellest, et suur osa tekste balansseerib harrastusluule piiril, on “Refreshi” näol tegu põhimõtteliselt avangardse projektiga: LT üritab siin ühildada netikeelt luulekeelega ja kanda virtuaalkeskkonnas sündinud tekste üle paberile.

Kogu sisaldab tekste, mis on kui mitte otse Facebookis kirjutatud luule, siis selles keskkonnas avaldamiseks loodud luule, ning seal hakkab see ka kõige paremini tööle. Raamatuga on kahjuks teistmoodi. Trükikujul kaotavad tekstid mõndagi oma algsest mõjust ja jäävad kohati mõttelt hämaraks.

Kuna suuremat osa Facebookis toimuvast võiks nimetada argiseks või suvaliseks, mõjuvad LT tekstid selle keskel kunstipärastena, argiülestena, ja võivad olla tõukunud millestki päevakajalisest, mis on siis (luule)tekstis vaatluse alla võetud ja läbi töötatud. Facebookis torkavad LT tekstid kindlasti rohkem silma kui trükitud kujul ja inimese jaoks, kes avab raamatu teatud ootustega. Niisiis, ajalikus kontekstis (Facebookis) võib neil olla ajatu efekt, ajatus kontekstis (raamatu kujul) kipuvad nad jääma ajalikuks, päevakajaliseks.

Ajalisus on Facebooki ülitugevalt sisse kodeeritud, kindlasti tugevamini kui muudesse sotsiaalvõrgustikesse, ja seda tänu ajajoone-kontseptsioonile. Selle eesmärk on luua mõtteline telg kõigele, mis kasutaja elus toimub, kujutada seda kronoloogilises järjekorras, olla igaühe elu läbiv punane jutt. Paradoksaalsel kombel aga ajajoon hoopis kaotab aja, manades kõik korraga silme ette, et see oleks inimmõistusega haaratav. Ajalikkus suubub ajatusse. Facebookis kestab igavesti praegune hetk – kõik, mis on, on praegu ja korraga.

Ruumiga toimub teistpidine areng. Seni on saanud netilehekülgede ruumis enamasti liikuda üles-alla (skrollides), kuigi puutetundlike ekraanide puhul võib nüüd üha sagedamini kohata liikumist vasakult paremale (vrd raamatu lugemine), mil on rohkem seost inimese liikumisega ruumis. Ruum on Facebookis (või üldse netiteksti puhul) põhimõtteliselt piiramatu ja igavene – mõeldagu nt nende lehekülgede peale, kus on lubatud endless scrolling, mis ruumi- ja ajataju üsna ruttu kokku jooksutab. Samas on Facebookis kasutusel olev vertikaalne ajadimensioon teatud mõttes loogiline, haakudes hästi selliste metafooridega nagu unustuse hõlma vajuma ja teiste sarnastega, mis viitavad elatud ajale kui millelegi, mis kaob kuhugi alla, sügavikku, ajaloo tolmu või mälukihtide alla.

Kui LT tekste onlain lugeda, on neil samuti ajatuks tegev efekt – hetk pikeneb, venib välja, tekst kaob kuhugi, silma alt ära, ometi püsib meie pilk rida-realt lugedes enam-vähem paigal. “Refreshi” trükitekst seevastu lõhub seda efekti, murdes sekkumatult allapoole sööstva sõnajada tükkideks, et see lehele ära mahuks. Kogu luuletus on korraga meie ees, saba ja sarvedega, ning igavikulise hetke efekt kaob.

Sarnaselt, läbi ajatuse-prisma võiks mõtestada ka pealkirja. Refresh tähendab värskendama või brauseri puhul uuesti laadima. Ka selles tegevuses võib näha püüdu hetke pikendada või kestma jätta: brauseris refresh-nuppu vajutades anname käsu uueks alguseks, ja nii üha edasi, lõpmatuseni. “Praegu” jääb igavesti kestma: ma nägin sind täna / üle kümne aasta // kümne aasta tagune mälupilt / värskendus hetkes / hetkega // refresh (lk 6).

Refresh’i ja illusoorse igaviku temaatikaga on seotud need tekstid kogus, mis tegelevad lapseks jäämise ja täiskasvamise pingetega ning tabavad hästi üleüldist mentaliteeti: ühelt poolt on neis tugevalt esil (naiselik) vananemishirm ja mingit sorti peeterpaanilik trots täiskasvamise vastu, teisalt iha küpsuse järele, mis jääb ikka kuidagi kättesaamatuks nagu luuletuses lk 19:
mind paelub naiseilu
just selline
natuke
vaevatud ja nihkes
ajahambast
emotsioonidest
ja
elust
puretud
ehe
ilu
ma võiks öelda:
see paneb mind
suisa
õhku ahmima.
lollaka näoga passima
täna nägin ühte sellist
minu maailma madonnat
ja tahtsin talle öelda
et ta on imeilus
kuniks sõnu ritta seadsin
läks õige hetk mööda
ja
Tema
minust
ühes sellega
natuke
jäi painama


Kui nüüd vaadata, missugune on üks tüüpiline LT luuletus, tõmbab tähelepanu jällegi mitte niivõrd sisu, vaid pigem päritolu ja ülesehitus. LT luuletused ei suhestu kuigivõrd teiste vabavärsiliste luuletuste või eelneva luuletraditsiooniga, vaid hoopis teist tüüpi tekstidega, mille keskel me kõik eksleme. Ja rangelt võttes ei ole üldse tegu luuletuste, vaid staatuseuuendustega, mis on tipitud või peistitud Facebooki lahtrisse küsimuse “Millest mõtled?” asemele või vastuseks. LT enda sõnadega:

sinine
lagi
on
meie
toal

must
ekshibitsionism
valgel
lõuendil.
/hästi tehtud,
mr. Zuckerberg./

See on minu meelest üks parimaid LT lühiluuletusi “Refreshis”. Lisaks võib nende ridade näitel rääkida ka mitmest LT stiilivõttest ja teemast. Tekstil on kindel “skelett” (sini-must-valge) ja luuletus kujutabki endast selle lahtikirjutamist. Sääraseid tekste leiab “Refreshist” veel – neis on aluseks võetud mõni väljend või sõnamäng; kohati meenutavad need tekstid ajurünnaku käigus tehtavaid märkmeid. Nt lk 13:

mõni mõistab
mõni mitte
mõni mõistab hukka
no
mõni
mõis.


Järgmiseks torkab muidugi silma lühivormi, eriti lühikeste ridade eelistamine. Sellest on LT puhul vist kõige enam räägitud ning just tema loominguga seoses läks käibele mõiste “enteriluule”. Selle all mõeldakse enter-nupu üleekspluateerimist, sest enamasti laob LT sõnu üksteise alla, iga sõna uuele reale (kuigi mitte alati). Minul tekkis selliseid tekste lugedes assotsiatsioon nimekirjade või loeteludega, kuid on teisigi tekstiliike, mis LT luulet vaadates meelde tulevad: kaherealised lühikesed tekstijupid meenutavad subtiitreid, üksteise alla laotud loosungilaadsed laused reklaamtekste. Nt lk 29:

pea
ees
hüpates
on
peaasi
alati
jalgadele
maanduda
/elu paradoks vol. x/




Kohati on “Refreshi” ridades jälle midagi, mis meenutab jututoasuhtlust. Kõik need tekstiliigid kumavad LT luuletustest läbi, mõnes luuletuses on esindatud mitu, mõnes vaid üks – tulemuseks on palimpsesti-laadne tekst.

Veel üks võte, mida võiks praegusel ajal käsitada avangardsena, on inglise keele süümekateta kasutamine. Avangardsena selles mõttes, et “Refreshis” on tõsimeeli üritatud ühildada inglise ja eesti keelt luulevormis. Ja see on ju tabumaiguline ettevõtmine. Kuna tekstid pärinevad netikeskkonnast ja neil on nii tugev seos päevakajalise ajalise kontekstiga, on inglise keele kasutamine kuidagi arusaadavam või mitte nii silmatorkav kui n-ö paberi jaoks kirjutatud luule puhul. LT kasutab inglise keelt isegi nii palju, et aeg-ajalt hakkab tekkima mingi eesti-inglise segakeel, nt kohtades, kus ta läheb poole lause pealt inglise keele peale üle, või kui ta mängib sõnadega, mille kirjapilt on eesti ja inglise keeles sama, kuid tähendus on erinev (nt teen).

Alguses näis mulle, et tegu on suisa antropofaagilise* projektiga – näiteks siis, kui LT riimib eesti ja ingliskeelseid sõnu (umbes nagu kitse-hüpe / aastal ’92 ~ and / oh boy / that truly sucks) – ja et selle eesmärk on inglise keelt n-ö taltsutada, integreerida ja allutada. Siiski näib toimivat vastupidine liikumine ja viimane sõna jääb inglise keelele. Seda ka sõna otseses mõttes – näiteks kasutab LT tekstide all mõnikord ingliskeelseid “pealkirju” või võtab luuletuse ingliskeelse mõttega kokku, või lõpetab teksti inglise keeles. Lõpetuseks veel paar sõna raamatust endast. Trükikujul ilmunud luuletuste seost Facebookiga pole päriselt ära kaotatud. Seda rõhutab näiteks Facebooki kirjatüübi paroodia, mille kujundaja Asko Künnap valis “Refreshi” pealkirja vormistamiseks.

Või Liina Tammiste näopildid, mis ehivad läikiva “raamatu” kaasi ja meenutavad album-raamatu ruudukujulise formaadi tõttu Facebooki profiilipilte.

Raamatu füüsiline kuju ise tõstatab küsimusi netiteksti ja “päris”, paberile trükitud teksti hierarhiast. Olen alati arvanud, et mitte reaalne maailm ei koli virtuaalmaailma, vaid virtuaalmaailm hakkab aina enam kehastuma reaalses maailmas. Midagi sarnast on toimunud ka Tammiste luulekoguga. Siiani kehtib hierarhia, et raamat füüsilisel kujul on ülimuslikum kui virtuaalne tekst või e-raamat. Tekstid on küll paberile trükitud, kujundatud, kokkugi köidetud ja ISBN võetud, et neist saaks rääkida kui raamatust/luulekogust; et neid saaks kõrvutada teiste omasugustega, osta ja arvustada – ometi on “Refreshi” formaat ka mäss selle hierarhia vastu, sest rangelt võttes ei ole tegu raamatuga, vaid kahe laiaformaadilise kokkuköidetud vihikuga, kuhu on ära trükitud luuletused LT Facebooki-seinalt, nagu need oleksid LP-ga kaasas olevad laulusõnad. Näib nagu teeks “Refresh” kõik, et mitte olla raamat. Avant-garde par excellence.

  1. Antropofaagia on kolonialismikriitiline mõttevool, mis pärineb 20. sajandi algupoole Brasiilia modernistidelt, kes rakendasid kannibalismi rituaalse vormi antropofaagia mõiste rahvusliku kultuuriprojekti teenistusse. See kujutas endast läänemaailma kultuuriliste saavutuste “alla neelamist” ja “läbiseedimist”, et vastase vägi kätte saada – need tuli täielikult omastada ning oma elementidega täiendada. Näide antropofaagilisest mõtlemisest on rida “Antropofaagilisest manifestist”: “Tupi, or not tupi, that is the question”. Tupi-guaranii hõim elas Brasiilias enne valgete tulekut.Vt nt Mele Pesti “Tupi või mitte tupi, selles on küsimus!”

No comments:

Post a Comment