Monday, March 24, 2014

Mastercard

Alvar Reisner

Käisin hiljuti üle pika aja näitustel.

Ei teagi miks, ehk tundsin, et äkki kunst suudab mind jälle nn poliitletargiast äratada.
Äkki on seal need vastused, seal all galeriis, või üleval kupli all.
Agur Kruusingu “võrrand kahe muutujaga” astusin galeriisse, tiksub, aeg tiksub… ehk ei olegi see aeg, vaid digitaliseerumise sprint võrreldes käsitööga, no pits oli tehniline, oleks veel olnud käsitöölisele pits kangemat kusagil pitsilisel laual, samas oli nukker, oleks jalutanud nagu visuaalse kunsti haual, aga no mida, ühe visuaali lõpp on teise algus.

Raskel sammul, pea täis pulki läksin edasi Hobusepeasse, Talit ma ei tunne, sõber ta pole, kunagi olid tal nilbed kauboisaapad, ma ei salli neid silmaotsaski, mõtlesin alati kuidas prorektor nii sita jalanõuga käib. Kuid nähtu haakis… ohvritall ja praeguse aja ületöötanud umbes 35-55 härra Emo sildiga vaikselt tiksumas, tilguti on juba aja märk, mitte ajastu vaid aja, aeg hakkab läbi saama, kui korrektuure ei tee. Mingeid visuaalseid hämasid ei olnud, lammas oli anonüümne, sina mina meie.



Lõpuks mõtlesin, et nii keeruliste näituste pealt, nimelt tööinimene nagu ma olen, lootsin ju kergendust leida, peaks tegema tanklapeatuse, Kevadnäitus jäi teele, astusin läbi, nagu umbes 10 aastat tagasi, kui esimest korda sealt uksest sisse astusin. Kõik oli endine, mõned pead olid hallimaks läinud, kaasaarvatud minu oma, aga tööd olid endised. Ma pole enam nii tihedalt seotud kunstiga, et näpuga näidata, aga suur saal oli ikka väga nõrk, ma ei saa aru kaua veel… ka radikaalsemate Nagel pluss Rebane lisamine ei suuda päästa seda pruuni lakkpõranda domineerimist väikseformaadilise maali üle, midagi pole teha. Nägin sõber Laurentsiust, pokaaliga, kurtis, et vein ei kõlba kusagile ja pani pokaali aknalauale, see oligi viimane piisk.



Ma täpselt ei saanud aru, mis ja kuidas, aga kunst on seal, kus ta olema peab, keegi ei maksa üle, ega alla, aeg näitusel on hindamatu – Mastercard.


No comments:

Post a Comment