Wednesday, March 26, 2014

Mitmekesine raamatukogu ühes väikeses karbi

Joanna Ellmann


Lugeja on tühjas koridoris, mille ääres on kastivirnad – igas seitseteist raamatut. Ta avab ühe ja näeb vihikuid, mille peal pole ühtegi sõna. Selline kujutlus tekib, kui hakata lugema “Olematute Raamatute Antoloogiat”. See kokku 180-leheküljeline teos koosneb võrdlemisi õhukestest vihikutest, igaüks neist nii eesti- kui ingliskeelne ja sisaldab olemasolevat olematut kirjandust. Tegemist on kontseptuaalse kunstiteosega, mille kuraator Kiwa on toonud väikesesse näitusesaali raamatukasseti vahel. Sest just nii see teos valdavalt mõjub: pigemini näitus kui raamat. Koostaja Kiwa sai teose eest ka tänavuse graafikatriennaali laureaadiks.

Kontseptuaalse toote “Olematute Raamatute Antoloogia” tekstid on taotluslikult mõneti väga erinevad. Siin leidub nii eksperimentaalkirjandust (Luuk, c:, Kurismaa), mõtisklusi (Aare Pilv), õnnestunud nalja kui ka rabeduse tõttu ebaõnnestunud pophuumorit.

Jaak Tomberg räägib inimese ja raamatu omavahelistest suhtlusvormidest, Sven Vabar Kuristik-Linnast. Vabar on kirjutanud küll palju linnateemalisi tekste, ent see on neist tugevaim ja ka teistest nii palju üle, et kui oleksin raamatupoes, varastaksin esmalt Vabari vihiku koju kaasa (kui eraldi osta ei saa, muidugi) ja siis hakkaksin mõtlema ülejäänud kasseti soetamise peale. Sven Vabari Kuristik-Linnas ei mäletata kuristikku kukkunuid, seal pole surnuaedu. Oma keelelt on Vabari jutustaja väga poeetiline:

“Kord lendasin unes ringi. Lendasin väga kaugele ja sattusin ühte kuristikku. Ma ei tea, kuidas ma just sinna välja jõudsin. Kas see kuristik asub meie maailmas või mõnes teises, seda ma ka ei tea. Või kas ta üldse üheski maailmas asub. Kuristikust oli näha vaid ühte seina, ja sedagi vaid läbi sudu. Kuristiku ülemine äär oli soe ja valgusküllane, aga mida allapoole, seda pimedamaks ja külmemaks kuristik muutus. Kuristikusein oli tihedalt ja kaootiliselt täis koopaid. Neid oli tuhandeid. Nende otsa ega äärt polnud näha ei vasakul, paremal ega pimedas sügavuses. Kogu sein nägi välja nagu absurdselt suurte termiitide või pääsukeste rajatud hiiglaslik pesakobar. Koobastiku ette oli ehitatud sõgedalt keerukas labürindistik käiguteid, mis igas mõeldavas suunas koopaid omavahel ühendasid. Mingit pikemat horisontaal- või vertikaalteed ega korrapärast võrgustikku need ühendused ei moodustanud, tegu oli määratu hulga mõnemeetriste risoomsete juppidega. Koobastehämaruses võis tuhandete kaupa näha kõiksuguseid tontlikke helendusi – päevavalgus- ja hõõglampe, tõrvikuid ja lõkkeid ning mingit veidrat rohelist kuma. Tulede ümber liikusid varjud. Koopad olid täidetud inimestega, kes kaugelt vaadates paistsid tillukeste, tumedate tompudena.” (14. raamat, lk 2)

Samuti on tähelepanuväärne koostaja Kiwa eessõna – põhjalik uurimistöö, kus kajastub aastatepikkune tööprotsess idee peale tulemisest raamatu ilmumiseni. See on süvenenud ülevaade olematute raamatute ajaloost ja ütleb kassetis sisalduvate tekstide kohta, et need on liiga hermeneutilised või müstilised ning paistavad vaid teadvuse ja taju tagaukse lahtiolekuaegadel (raamat 0 lk 11)

Aare Pilv jutustab oma Helsingis-käigust ja seoses sellega Wittgensteinist. See on omamoodi armas päevikutekst, mis on heas stiilis kirjutatud ja voolav.

Kaarel Kurismaa kirjutab Väikesest masinast:

“Väikene masin võttis kõvakübara peast ja nööpis kuuehõlmad lahti /../ Väikene masin tõusis uuesti raudteetammile ja tundis valuliselt, et päev tõotab rängemaid katsumusi, kui muidu. Ta oli kimbatuses ja ei teadnud isegi, miks?” (11. raamat lk 3 ja 4)

Kurismaa tekst on Sven Vabari Kuristik-Linna kõrval kõige meeldejäävam. See on poeetiline ja voolav. Puudub üleliigne pingutus. Jääb tunne, nagu autor jutustaks kogu aeg nii, nagu see oleks tema argijutt ja sõnad voolaksid autori seest iseenesest. Justkui võiks väikene masin, mis kusagil päriselt olemas on, iga hetk külla tulla, sisse astuda ja kõvakübarat peast võttes meiega koos teed juua.

Pigem kontseptuaalse kunsti kui tekstiga on esindatud Kaspar Jassa (Kasutamata kirjanduse nimekiri), kelle teoses on loetletud raamatuid, ja Triin Tamm tekstiga “Pühendused”, kus igale leheküljele on pandud inglisekeelne olematu pühendus (“to MY MOTHER” jne), nende taga vesipiltidena tekst. “Pühenduste”puhul jääb mulje, et ehkki kontseptsioon on hea, ei kanna see välja ega tee ka kassetti tervikuna kuidagi paremaks.

Ehkki kassett on üldjoontes kakskeelne, on seal ka vihikuid, mis on tõlkimata. Äsja mainitud Triin Tamme “Pühendused” on ainult ingliskeelsed, Paavo Matsini “Professor Moriarty lõputu kukkumise” tõlge on otse eestikeelse teksti all. Kui Matsini puhul tõlke selline paigutus toimib, teeb seda kõvasti naljakamaks ja annab tekstile juurde, siis Pühendused oleks võinud – hoolimata teksti lihtsusest ja sellest, et ingliskeelsetest pühendustest tõenäoliselt kõik aru saavad – üldkontseptsiooni huvides ära tõlkida.

Keeleliselt raskesti tõlgitav Barthol Lo Mejor taotluslikult slängirikas kirjatükk mõjub aga inglisekeelsena paremini kui eestikeelsena, kuna autor on slängiga üle pingutanud; see ei mõju enam naljakana, nagu ta tõenäoliselt ise ootas. Sama tekst mõjub inglise keeles kõvasti paremini:

“The sun was hitting my visors with heavy rays. I did a switcher for a halfie but then it was time to grow and bloom. I couldn’t hug a bed for much longer. I threw on some hangover threads and put the brew kettle on. Today will beat the hell out of yesterday.”

Sama tekst eesti keeles:

“Päike tagus kiirtega mu luukidele. Lasin teist külge umbes pool polla, aga siis tuli roots sirgu ajada, enam kauem sliipi peksta ei jõudnud. Viskasin endale pohmakariided selga ja panin kohvi büuima. Tänane tuleb raudselt parem kui jesta.” (4. raamat lk 2)

Inglise keeles kaob küll ära tõenäoliselt autori põhitaotlus luua segakeelt, kuid lugeja koha pealt muutub tekst nauditavamaks. Hajub mõnetine ebamugav, mille taotlemine on iseenesest mõistetav, ent teostuses ei mõju. Tekib tunne, et seda keelt, mida autor loob, ta ise ei valda. Vast siis, kui Barthol Lo Mejor veel mitu sama keelelise taotlusega teksti kirjutab, tuleb see ehk lõpuks ka välja. Kontseptsioon luua Olematute Raamatute Antoloogias pidžinit on iseenesest ju täitsa hea.

Salapärane Gennadi S Klein, kelle pseudonüümi omanikku tuvastada ei oska, on raamatu näide olematust kirjanikust. Ka tema keel on pigem kõnekeelne, ent lause voolav ja sisu meeldejääv. “Farsi kroonikad, kakshäälne etendus…” on näide poeetilise ja argise vaheldumisest, kohati metafüüsiline, kohati robustne, tuues esile isiku vaimu lõhestumise. Autor räägib oma reaalsetest unenägudest ja olemis(t)est.

Raamatu idee on õnnestunud suurepäraselt. See on väga läbimõeldud, ent mõned tekstid mõjuvad kohati rabedatena ja ei kanna välja. Kuid lugeda tasub seda kindlasti. Ja “Olematute Raamatute Antoloogia” reaalsuseks saamine on oluline, sest sel viisil on koostaja Kiwa koos tublide kaasautoritega loonud olematusest omamoodi olemise, mateeria, mille võimalikkust oligi tarvis tõestada.

Raamatu sissepühitsemiseks valmis seatud laud graafikatriennaalil toimunud esitlusel. Pühitsuse viis läbi Paavo Matsin



No comments:

Post a Comment