Meelis Ojasild

EV Põhiseadus, §37.

Igalühel on õigus haridusele. […]
Igaühel on õigus saada eestikeelset õpet. […]

Kui mõelda nüüd natukenegi kõrgharidussüsteemi peale, siis saab üsna kiiresti selgeks, et põhiseadus sel puhul justkui ei kehtiks. Viimase kõrgharidusreformiga prooviti kaotada küll õppemaksud (mis erakoolidel või õppekava mittetäitmise korral jäid ju tegelikult alles), kuid seegi ei lahenda ligipääsu probleemi.

Tegelik olukord on selline, et ehitame ikka betoonkarpe juurde, et neid üliõpilastega kütta. Peaasi, et õppejõul oleks soe oma 4 aastat vanu PowerPointi slaide sõna-sõnalt maha lugedes. Demograafilisi probleeme ei tasu vist mainidagi.

Samal ajal liigub õpe järjest enam ingliskeelseks (või sellega seotuks) ning üha enam käiakse välismaal õppimas/töötamas. Lisaks on olemas ka matrikuleerimisväline ligipääs sisuliselt maailma parimate ülikoolide e-kursustele. Coursera kaudu on näiteks tasuta kättesaadavad üle 600 ülikooli kursused üle maailma (sh Princeton, Yale, MIT, HEC, Peking, Penn State, John Hopkins, Stanford, CalTech jne). Kusjuures sertifikaat on väikese lisatasu eest samuti võimalik. Juba on tekkinud ka esimesed mini-erialad (Specializations).

Eestis katsetatakse ka ühtteist innovatiivset, aga seda mitte kõrghariduse tasemel. Olles võtnud praeguseks mitme aasta jooksul kuskil 20 kursust Coursera ja EdX kaudu, võin ehk teha väikese vahekokkuvõtte.

Olgu kõrvalmärkusena öeldud, et Eesti ülikoolid on MOOC-ide mõttes (Massive Open Online Course – eesti keeles siis vastavalt MANT – massiline avatud internetikursus) juba olemuslikult nigelemas seisus. Olles hetkel ühe Columbia Ülikooli kursusega poole peal, on mul tekkinud kõigest mõne nädala jooksul suhtevõrgustik üle maailma, kes on samast teemast huvitatud. Katsutagu näiteks Tartu Ülikoolis midagi sellist eestikeelse mandiga saavutada. Inglise keele puhul aga õnnestuks vast õige kursuse abil mõned välisüliõpilased lõppkokkuvõttes siia meelitada küll, kui see peaks eesmärk olema.

Niisiis, milles on küsimus?

Küss on selles, kellel on ligipääs kõrgharidusõppele – kas ainult vähestel ülikooli valitutel (kusjuures ainult sellesse ühte ülikooli, kus nad õppima juhtuvad!) või kõigil, kes teema vastu huvi tunnevad.

Küss on selles, kas õppejõududel on motivatsioon oma materjale pidevalt täiendada ja parendada või mitte. Avalikustamine lahendab selle probleemi nagu on juhtunud näiteks TED konverentside puhul (ja loomulikult käibib ka eeltoodud Coursera näide).

Küss on selles, kas keskkoolis õppijatel on võimalik enne erialavalikut veits ringi vaadata ja näha, mida see eriala tegelikult tähendab. Avalikustamine lahendab selle probleemi.

Küss on selles, kas isegi see vähene oskusteave, mis meil on, on kättesaadav ka neile, kes ei taha tingimata 2-3 aastat ennast ülikoolile pühendada või õpivad mõnes teises ülikoolis. Avalikustamine lahendab selle probleemi.

Küss on selles, kas ülikoolides toimuvast võidab terve ühiskond või ainult vähesed. Avalikustamine pehmendab seda probleemi.

Küss on ka selles, kuidas meie praktiliselt puuduv elukestva õppe teema lahendada. Avalikustamine aitab seda osaliselt teha.

Küss on selles, kuidas hoida kokku infra pealt. Avalikustamine aitab karbimaaniale piiri panna.

Küss on ka selles, kas meile üldse jääb emakeelne õpe 50 aasta pärast alles.

Küss ei ole ju selles, kas kogu õpe peaks toimuma ainult netis. Ei, point on selles, et hübriid-mudel on ilmselt kõige mõttekam (st need, kes on matrikuleeritud, käivad ikkagi lisaks ka seminarides – aga mitte loengutes) – igaüks valib oma tempo ise, teeb pause, kui on vaja, kerib tagasi ja kuulab/vaatab uuesti üle, osaleb foorumites, võib-olla isegi osaleb mõne õpigrupi töös väljaspool ülikooli. Kokku tullakse ühte ruumi ainult seepärast, et praktikas asju läbi proovida, saada ligipääsu tehnikale või teatud inimestele, et näost-näkku asju läbi arutada.

Õpimaterjalid on ju tegelikult juba osaliselt elektroonilised kujul olemas (neid kutsutakse peenemas keeles ka õpiobjektideks). Oleks üsna lihtne need kõigile avalike isevõetavate kursuste raames kättesaadavaks teha.

Miks me siis ikkagi kohapeal tammume?

Põhjuseid on mitu. Esiteks on kasutusel mitmed ajast ja arust platvormid nagu Moodle ja eks nende lepingute muutmisega on parajalt jama ning kellegi sissetulek kaoks ära. „Akadeemiline platvormiarendus“ on üldse üks eriliselt pikaldase sammuga loom. Kuuldavasti on siin mingi 1998 aasta väljanägemisega uus platvorm juba paar aastat beeta versioonis.

Teine asi on selles, et õppejõud kardavad avaldamist – nad kardavad, et nende materjale varastatakse (aga selle jaoks on ju seadused!) ja nad kardavad, et nad jäetakse peale seda kõrvale, kui nad on öelnud „kõik“, mis nad teavad (aga selle jaoks on ju lepingud! Ja avalikustamine ainult suurendab tuntust, kui tegu on ka päriselt asjatundliku inimesega).

Ja ma ei räägigi siin kõikide kursuste kättesaadavaks tegemisest – esialgu võiks kasvõi sissejuhatavad kursused saadaval olla. Sest mis saladus see on, mida räägitakse „Sissejuhatus antropoloogiasse“ või „Euroopa energiapoliitika“ loengutes. Selle probleemi (stagnatsiooni) tõsidust ei saa kuidagi alahinnata – kuuldavasti oli ühes ülikoolis kunagi kõva diskussioon isegi selle üle, kas kursuste kohustuslik kirjandus netti üles riputada, kuna teised võivad ju siis sama asja õpetada.

Kolmas asi on jällegi selles, et õppejõud kardavad avaldamist – mis siis, kui teine ülikool „meie“ oskusteabe üle võtab. Siis kaotame ju konkurentsieelise… Ma ei näe küll, et sissejuhatavates kursustes selline probleem üldse tekkida võiks. Ja kui tekib, siis tegelikult paneb see just konkurentsimootori efektiivsemalt tööle.
Ja loomulikult kardavad kõige rohkem need, kes ei viitsi oma loengutega vaeva näha – sel juhul näevad ju kõik, mis jama nad kokku keeravad igapäevaselt.

Üks vastuväide võib ka see olla, et mindagu raamatukokku – paraku ei tea osad üliõpilased, kus näiteks Rahvusraamatukogu üldse asubki (jah, see on näide elust enesest!), harjumused on sedavõrd muutunud lihtsalt. Ja mis võimalus on näiteks Võrumaalt pidevalt Rahvusraamatukogus või Tartu Ülikooli Raamatukogus käia? Või välismaal olles – praeguse olukorra juures pöördud paratamatult kas võõrkeelsete materjalide juurde või üleüldse enesetäiendamisest ära.

Tuletagem meelde, et igaüks, kes makse maksab, maksab ülikoolide ülalpidamise eest. Miks on sel juhul ülikoolid endiselt vaid õiguslikud, kuid mitte avalikud?