Tuesday, March 18, 2014

Pehmete väärtuste lõpp

Hardo Pajula


„Kinnisvara on kindel kui kalju“ ja „Haridus avab kõik uksed“ – need kaks lühilauset kätkevad endas tubli osa lääne sõjajärgsete heaoluühiskondade alustõdedest ja seeläbi ka majandus- ning sotsiaalpoliitika lähtekohtadest. Kuigi igaüks alahindab kapitalistliku maailma institutsionaalset kirevust omaenda riisikol, ei ole kahtlust, et Pax Americana tingimustes on peamiseks sammuseadjaks ja suunanäitajaks olnud USA. Just seal hakkas murenema meiegi pankade ja majapidamiste ühendkoorile kammertooni ette andnud esimene käibetõde. Kuigi Ameerika tippülikoolid on muu maailma helgeimatele peadele endiselt võimsaks magnetiks, ollakse samuti just seal ka haridusmulli lõhkemisele kõige lähemal. Seetõttu keskendutaksegi selles kirjutises peaasjalikult USA-le ning jäetakse paralleelide ja geograafiliste üldistuste tegemine huvitatud lugejale.

Ühendriikide praeguse elukorralduse juured viivad meid väga paljudel juhtudel Suure majanduskriisini. 1920-ndatel aastatel ulatus ameeriklastele antud kodulaenude tähtaeg väga harva üle 5 aasta ning kogu põhisumma tasuti tavaliselt perioodi lõpus. Kui laenuvõtja ei suutnud kokkulepitud tähtajal oma kohustust refinantseerida või intressimäär vahepeal oluliselt tõusis – enamik laenudest olid ujuva intressimääraga –, läks eluase haamri alla. Seetõttu olid pangad ja laenuühistud oma otsustes ettevaatlikud ning laenusumma ületas väga harva poole soetatud vara turuväärtusest. On selge, et sääraste tingimuste juures ei saanud eluasemelaenudel olla ligilähedaseltki sama suurt rolli, kui neil oli käesoleva sajandi suures surutises. Ometi oli 1930-ndatel aastate keskpaigas 10 protsenti ameeriklaste kodudest sundmüügis ning sellest plindrist tingitud poliitilisest tellimusest polnud Washingtonil võimalik mööda vaadata (Rajan 32).
Eluasemeturu vabalanguse peatamiseks loodi kaks uut asutust: Koduomanike Laenukorporatsioon (Home Owner’s Loan Corporation ehk HOLC) ja Föderaalne Elamumajanduse Administratsioon (Federal Housing Administration, FHA). HOLC ostis mittetöötavate laenude otsas istuvatelt kreeditoridelt nõuded kokku ning pakkis need uuteks, fikseeritud intressimääraga pikaajalisteks igakuiselt tagasi makstavateks laenudeks. Kõige põhjapanevamaks muutuseks oli aga kodulaenude föderaalne garantii. Kindlustusandjana võttis FHA igalt laenult väikse preemia ning määras tingimused, millele kindlustatav nõue pidi vastama.


Mõned aastad hiljem ellu kutsutud Föderaalne Hüpoteegiassotsiatsioon (Federal National Mortgage Association, hüüdnimega Fannie Mae) pidi tooma eluasemeturule veelgi rohkem pikaajalist raha. Sel eesmärgil müüs Fannie Mae kindlustusseltsidele ja pensionifondidele FHA kindlustatud kodulaenudega tagatud võlakirju ning ostis saadud raha eest nimetatud laenud pankadelt ja hoiuühistutelt kokku. Et erinevalt end peamiselt deposiitidega rahastavatest pankadest oli Fannie Mae bilansis pikaajaline raha, siis oli see asutus intressimäärade kõikumise vastu tunduvalt paremini kaitstud.

Kõik nimetatud meetmed pidid vähendama kreeditoride jaoks kodulaenude riskantsust ning deebitoride jaoks igakuiseid laenumakseid. Nende sammude edukusest annab tunnistust tõsiasi, et 1960. aastaks oli majaomanike osakaal kerkinud sõjajärgselt 40 protsendilt 60 protsendini (Ferguson 193). Biitlite aastakümneks välja kujunenud kinnisvaraomanike demokraatial oli aga oluline puudus; nagu kunagine Ateena demokraatia, ei hõlmanud ka see kaugeltki kõiki elanikke. Eelkõige põlistas see Ühendriikide rassivastuolusid; valdavalt mustanahalise elanikonnaga linnaosadesse föderaallaene ei antud, sest neid ei peetud piisavalt usaldusväärseteks laenuvõtjateks. Seetõttu kippusid mustanahaliste linnaosad getostuma ning paremal järjel oleva valge keskklassi asumid haarasid enda alla järjest rohkem väärtuslikku linnalähedast maad. Sel ja paljudel muudel põhjustel 1967. aasta suvel Detroidis puhkenud rassirahutuste mahasurumiseks pidi keskvalitsus kasutama regulaararmeed.

Sellel suurel vägivallapuhangul olid peaaegu sama ulatuslikud tagajärjed kui 1930-ndate aastate majanduskriisil. Uueks poliitiliseks eesmärgiks sai kinnisvaraomanike ringi laiendamine. Selleks eraldati 1968. aastal Fannie Mae’st vaesema publiku teenindamiseks mõeldud Keskvalitsuse Hüpoteegiassotsiatsioon (Government National Mortgage Association, hüüdnimega Ginnie Mae). Reorganiseeritud Fannie Mae’le anti seevastu õigus osta FHA garantiiga laenude kõrval ka teisi nõudeid. Sekundaarturul suurema konkurentsi tekitamiseks rajati paar aastat hiljem Föderaalne Kodulaenu Hüpoteegiassotsiatsioon (Federal Home Loan Mortgage Corporation, hüüdnimega Freddie Mac). 1977. aastal astuti ebavõrdsuse vähendamiseks veel üks samm: nn kogukondade investeeringute seadusega (Community Reinvestment Act) kohustati panku laenama eeskätt vaestele rassivähemustele.

1980-ndate aastate alguseks oli suurem osa tulevase kinnisvarakriisi komponentidest seega paigas. Puudu oli veel viimane otsustav tõuge ja see tuli – nii üllatav kui see ka ei ole – paljuski just haridusturult.

Sputnikust sündinud

Veel 1910. aastal oli tüüpilisel Ameerika valgenahalisel üksnes algharidus; keskkooli diplomi võis ette näidata vähem kui 10 protsenti jänkidest. USA kerkimine maailma juhtivaks tööstusriigiks võlgneb palju samaaegsele keskkooliliikumisele. Selle rohujuure tasandilt alguse saanud kireva aatesuuna tagajärjel õnnestus Ühendriikidel tehnoloogilise pöörde kriitilisel etapil oma Euroopa rivaalidest rahvahariduses otsustavalt ette rebida. 1930-ndateks aastateks oli USA ainus riik maailmas, mille kodanikel oli ligipääs tasuta keskharidusele. 1940. aastal istus ligi kolmveerand USA noorsoost keskkoolipingis ning keskmisel täiskasvanud ameeriklasel oli keskkool ka juba lõpetatud. Lisaks sellele erines Ühendriikide praktilise suunitlusega keskharidus oluliselt Euroopas pakutust. Viimane oli märksa elitaarsem, ja kuna selle põhiülesandeks oli kõrgkooliks ettevalmistamine, siis jõudis Vanas Maailmas keskkoolidiplomini tollal vaid 10–20 protsenti rahvastikust.

4. oktoobril 1957. aastal lennutas NSV Liit maalähedasele orbiidile planeedi esimese tehiskaaslase Sputnik 1. See sündmus tekitas ameeriklastes tehnoloogilise mahajäämuse foobia ning tingis kiire ja laiapõhjalise vastumeetmete programmi. Vähem kui aasta aega hiljem vastuvõetud riigikaitse haridusseadus kutsus USA ajaloos esmakordselt ellu valitsuse poolt tagatud õppelaenud, mida esialgu võimaldati vaid inseneri- ja fundamentaalteaduste üliõpilastele.

1960-ndate aastate alguseks olid nii kinnisvara- kui ka haridusturg suhteliselt samas seisus: jäme ots oli valgenahalise keskklassi käes ning see tõsiasi ei tekitanud paksu verd mitte üksnes Detroidi agulites, vaid ka ülikoolilinnakutes. Asjaolu, et viimastes andsid tollal tooni mehed, tulenes omakorda 1944. aastal vastu võetud sõjaveteranide seadusest. Nn sõduriseadus kohustas valitsust katma kuni 80 protsenti demobiliseeritud sõjaväelaste kõrghariduse omandamise kogukuludest. Et enamik veteranidest olid mõistagi mehed, siis oli selle seaduse mõju Ameerika üliõpilaste soolisele koosseisule väga suur. Mis puutub rassilisse struktuuri, siis veel 1930-ndate aastate keskel ei lubatud värvilisi isegi ülikoolide korvpallivõistkondadesse. Kuuekümnendate aastate vaimses õhustikus oli igasugune valgete meeste domineeritud kooslus aga kodanikuõiguste liikumise loomulik sihtmärk.

1960. aastal oli Cornelli Ülikool peaaegu eranditult valgenahaline. 1963. aastal presidendiks valitud James Perkins otsustas seda tõsiasja muuta. Ent mineviku ebaõigluse heastamisel laskuti peagi teise äärmusesse. Nii üritati oma progressiivsuse tõestamiseks Cornelli sihilikult värvata akadeemilistele standarditele mittevastavaid sõjakaid getonoorukeid, kes asusid peagi terroriseerima teisi neegertudengeid ning kelle väljakutsuv käitumine põhjustas valgenahaliste tudengite vastureaktsiooni (Sowell par. 5). Uuest vastuvõtupoliitikast tingitud pinged lahvatasid 1969. aasta kevadel täiemõõduliseks kriisiks. Protestiks spetsiaalse mustanahaliste uuringuprogrammi käivitamise aegluse vastu hõivasid radikaalsed neegertudengid aprillis ülikooli William Straighti halli. Sel sammul oli USA haridusturule vähemalt sama suur ja pikaajaline mõju kui kaks aastat varem Detroidi rassirahutustel kinnisvaraturule. Pärast käsikähmlust, mille käigus hoonet tagasi võtta üritanud tudengid taanduma sunniti, võtsid mustanahalised enda kaitseks kasutusele tulirelvad.

Pärast kaks päeva kestnud läbirääkimisi ilmusid relvi ja padrunivöösid kandnud üliõpilased võidukalt politsei piiramisrõngast ning lugesid kaamerate ees ette kokkuleppe ülikooli juhtkonnaga, mis andis neile täieliku amnestia ning vabastas nad igasugusest vastutusest tekitatud materiaalse kahju eest. See pelglik järeleandmine lõi aastakümneteks kiilu üliõpilaste, õppejõudude ja kogu ühiskonna vahele, seda nii gruppidevaheliselt kui ka grupisiseselt. „Kuuekümnendatel lammutati Ameerika ülikoolides ratsionaalne vaim, nii nagu see juhtus kolmekümnendatel Saksamaal,“ väidab nendel murdelistel päevadel Cornelli Ülikoolis õpetanud filosoof Allan Bloom, „kummalgi juhul ei usutud enam oma kõrgemasse kutsumusse ning taanduti radikaalse ideologiseeritud tudengimassi nõudmiste ees“ (313). Erinevalt 1960-ndates valgustusajastu lõppu näinud konservatiivsete sümpaatiatega Bloomist tõlgendasid vasakpoolsed Cornelli läbimurret muidugi triumfina. Samal aastal asutatud Cornelli Afro-Ameerika Uurimuskeskus oli siin vaid laviini vallandaja staatuses. „Järsku saadi aru, et uurida on vaja ka teisi inimesi: naisi, homosid ja lesbisid, latiinosid, aasia-ameeriklasi. Kõikidele nendele valdkondadele on aluse pannud mustanahaliste uurimusliikumine,“ juubeldab Cornelli tänase Africana-keskuse raamatukogu juhataja Eric Acree (Lowery par. 13).

Cornelli kaja

Cornelli sobingule järgnenud aastakümnel muutusid Ameerika juhtivad ülikoolid esmalt vastukultuuri sillapeadeks ja põlvkond hiljem juba valitseva mitmekesisusmantra indoktrineerimiskeskusteks. Tänastes ülikoolides on Sputniku vaimsuse asemel esiplaanil „pehmed väärtused“ (mida need siis parajasti ka ei tähendaks). Kummatigi on sel arengul olnud kahetsusväärne kõrvalmõju ka kosmosetööstusele ja tehnoloogilisele edenemisele tervikuna. „Ma kahtlustan, et inimese võimekus jõudis tippu 1965–1975 aastatel – Apollo Kuu-lendude ajal – ja on sealt alates järjest vähenenud,“ kirjutas paar aastat tagasi Buckinghami Ülikooli teoreetilise meditsiini professor Bruce Charlton (par. 1), sest „alates 1970-ndatest on NASA-s ja mujal võtmepositsioonil olevate inimeste tase järjest langenud“ (par. 8). Charltoni sõnul on „pehmete väärtuste“ kummardamine viinud selleni, et organisatsioonid ei otsi enam parimaid, vaid üritavad olla võimalikult mitmekesised. Teiseks on samast allikast pärinev rühmatöö kultus hägustanud individuaalse vastutuse ja kärpinud otsustusjulgust. Nii on Charltoni kinnitust mööda ka täppisteadustes olulised teadmised asendanud šarlataanne triviaalsus ja valelik mullipuhumine (nn „sotsiaalteadustes“ on sellest kohati kujunemas uus norm).

Seetõttu on nii Bruce Charlton, male eksmaailmameister Garry Kasparov kui ka andekate noorte jaoks ülikooli poolelijätmise stipendiumi asutanud Peter Thiel ühel meelel selles, et käimasolev krediidikriis on eelkõige sügavate kultuuriliste juurtega tehnoloogiline kriis. Põhjapanevate tehnoloogiliste läbimurrete puudumine viimastel aastakümnetel kärbib majanduskasvu väljavaateid ning teravdab seeläbi sisepoliitilisi hüvede jaotuse probleeme. Viimased on aga Ühendriikides sissetulekute järjest suurema ebavõrdsuse tõttu niigi rasked. IMF-i endine peaökonomist Raghuram Rajan panebki USA majandusliku polariseerumise suuresti haridusprobleemide arvele. Kõrge kvalifikatsioon „pehmetes väärtustes“ ei ole konkreetseid oskusi nõudvates eraettevõtetes paraku eriline konkurentsieelis. Seetõttu maandub suurem osa vastava ettevalmistuse saanud spetsialistidest riigiametites, mis muudab pikemas perspektiivis probleemi vaid keerulisemaks. Rajan näebki viimastel aastakümnetel oluliselt kasvanud ebavõrduse taga

Võlataagaga starti


Võrreldes krediiditsükli tipuga on USA majapidamiste võlakoormus langenud üle 10 protsendi. Et viimase 15 aasta vältel on 65–75 protsenti USA majapidamiste võetud laenudest langenud kodulaenude arvele, siis on üldise laenukoormuse vähenemise taga loomulikult kinnisvaramulli lõhkemine. Olles majaomandust soodustava sotsiaalpoliitika najal kasvanud 1999. aasta 3 triljonilt 2008. aastaks üle 9 triljoni, oli ameeriklaste kodulaenude jääk möödunud aasta sügiseks kukkunud tagasi alla 8 triljoni dollari.

Alates 2003. aastast eristab USA keskpank oma arvepidamises kodulaenude kõrval veel nelja liiki laene: hüpoteeklaene, autolaene, krediitkaardilaene ja õppelaene. Vastavaid aegridu kujutav joonis on väga kõnekas! Neljast loetletud kategooriast kolmes toimus pärast kriisi märgatav kukkumine; hüpoteek- ja krediitkaardilaenude osas kestab see tänaseni. Ka autolaenude jääk oli 2010. aasta keskpaigaks oma kriisieelselt tasemelt tublisti allapoole tulnud, ent on sealt alates jälle üsna reipalt kasvanud.joonis2Joonis 1: USA majapidamiste hüpoteek-, auto-, krediitkaardi- ja õppelaenud. Allikas: USA keskpank


Õppelaenude aegrea kõrval kahvatuvad aga kõik muud graafikud (vt joonist 1). Kui 2003. aasta alguses oli ameeriklaste õppelaenusid auto- ja krediitkaardi laenudest umbes kolm korda vähem, siis 2010. aasta teises kvartalis ületas õppelaenude jääk esmakordselt krediitkaardilaenude oma. Sealt alates on õppelaenud kodulaenude järel kõige olulisemaks laenuliigiks. 2013. aasta esimeses kvartalis jõudis õppelaenude jääk esimest korda üle 1 triljoni maagilise piiri.
joonis3Joonis 2: USA majapidamiste olulisemate laenuliikide kasv alates 2003. aastast. Allikas: USA keskpank

Viie laenuliigi aegridade indekseeritud väärtusi kujutav joonis on aga veelgi ilmekam (vt joonist 2). Siin on selgelt näha, et õppelaenud elavad täiesti oma elu. Kui krediitkaardilaenude jääk oli selle aasta kolmandas kvartalis madalam kui 10 aastat tagasi, siis õppelaenude jääk oli võrreldes 2003. algusega kasvanud üle nelja korra. Mis veelgi olulisem, erinevalt teistest laenuliikidest ei näita õppelaenude graafik mingit tsüklilisust. Joon tunneb ainult ühte suunda: üles!
2012. aasta lõpus oli õppelaen 40 miljonil ameeriklasel ning krediidikriisi puhkemine pole laenuvõtjate arvukust kuidagi mõjutanud; võrreldes 2008. aasta lõpuga on neid lisandunud üle 7 miljoni. 2012. aasta lõpus võlgnes õppelaenu deebitor keskmiselt 25 000 dollarit, mis oli võrreldes 2005. aasta algusega ligi 60 protsenti kõrgem summa. Kui 40 protsendil võlgnikest jäi keskmine laenujääk alla 10 000 dollari, siis ligi kümnel protsendil ulatus see koguni 100 000 dollarini. Alla 25-aastatest ameeriklastest on tänasel päeval õppelaen juba rohkem kui igal neljandal.
joonis1Joonis 3: Üle 90 päeva viivises olevate laenude osatähtsus vastava laenuliigi koguportfellis. Allikas: USA keskpank


Silmatorkav on ka see, et kui alates 2010. aastast on pea kõikide laenuliikide osas toimunud krediidikvaliteedi paranemine (vt joonist 3), siis on õppelaenud ka siin oluliseks erandiks. Ühendriikide

majapidamiste laenuportfell oli kõige halvemas seisus 2010. aasta kevadel; sealt alates on laenude kvaliteet pidevalt paranenud. Kõige kriitilisemasse seisu jõudsid kriisipäevil krediitkaardilaenud; siin ulatus üle 90 päeva viivises olevate laenude osakaal 2010. aasta suvel ligi 14 protsendini. Ka selles kategoorias on viimastel aastatel asjad paremuse poole liikunud ning 2013. aasta teises pooles langes see suhtarv taas alla 10 protsendi. Vastupidiselt teistele laenuliikidele langes aga õppelaenude kvaliteet märgatavalt just 2012. aastal. 2013. aasta kolmandas kvartalis oli üle 90 päeva viivises olevate õppelaenude osakaal tõusnud juba 12 protsendi piirimaile. Kui viivises olevatele laenudele liita aga veel ametlikult mittetöötavateks klassifitseeritud laenud, tõuseb halbade laenude osakaal 17 protsendini. Tegelikult on asi veelgi hullem. Nimelt on 44 protsendile võlgnikest antud ühel või teisel põhjusel ajapikendust. Kui kõnealune grupp murru nimetajast maha võtta, tõuseb halbade laenude osakaal üle 30 protsendi!

USA majapidamiste tarbimis- ja säästmiskäitumist jälgiva Föderaalreservi New Yorgi harupanga ökonomistide arvates on õppelaenude kiirel kasvul ja nende kvaliteedi samaaegsel halvenemisel kaugeleulatuvad tagajärjed. Kuivõrd ka alla 25-aastased on püüdnud alates 2008. aastast oma üldist laenukoormust vähendada, siis on õppelaenud selles vanuserühmas kasvanud teiste laenuliikide arvelt. Nii on noored võrdlemisi kiiresti taandunud elamuaseme- ja autoturult. See on väga oluline muutus; läbi ajaloo on just kõrgkooli lõpetanud noorte juurdevool majanduskasvu ülal hoidnud. Kuna see kriitilise tähtsusega grupp astub iseseisvasse ellu hiiglasliku võlakoormaga, on Ühendriikide majanduse praegused väljavaated ka märksa tuhmimad.

Õndsalt harimatu

Näidisjuhtum: neiu nimega Cortney suhtus ülikooli valikusse täie tõsidusega. Koos ambitsioonika mammaga – Cortney isa suri aastad tagasi – vaadati kõigepealt kaubamärki; see pidi olema tippklassist, ülejäänud kriteeriumid olid paindlikumad. Täna on Cortneyl New Yorgi Ülikooli bakalaureusena ligi 100 000 dollari suurune õppelaen, ja kui ta ei oleks kohe pärast lõpetamist läinud ühte arvukatest õhtukoolidest edasi õppima, oleks ta päris plindris (Lieber par. 2). USA seaduste järgi annab haridustee jätkamine ka varasema
„Ma ei taha kogu oma järelejäänud elu orjata, et maksta kinni oma nelja aasta vältel omandatud haridust, mille ma rõõmuga tagasi annaksin,“ võttis Cortney ise oma kurva loo kokku (Lieber par. 32). „Kui keegi oleks mulle öelnud: „Kas sa ei saa siis aru, millega see kõik lõppeb?“ oleks see olnud mulle päris paras kõrvakiil. Kuid just seda kõrvakiilu oleks mul siis vaja olnud,“ lisas ta ema (Lieber par. 20). Selle asemel tehti Cortneyle esialgu pikalt pai. Kui riikliku õppelaenu limiit ette tuli, võttis tütar ema käendusel laenu Sallie Maest (see on Fannie ja Ginnie lähisugulane). Lõpuks soovitas ülikool võtta puuduva osa (40 000 dollarit) Citibankist. Miks ei soovitanud aga Cortney pere rahaasjadest algusest peale selget ülevaadet omanud New Yorgi Ülikooli vastuvõtuosakond tüdrukul kaaluda mõnda odavamat õppeasutust? Vastus ei ole liiga keeruline. Säärane soovitus oleks andnud tunnistust, et ülikool kahtleb ise enda pakutud kapitalimahutuse tasuvuses. Taolist ebakindlust ei saa aga just noobli kaubamärgiga õppeasutused endale kuidagi lubada ning ülikoolilinnaku särast ja heldest laenupakkumisest lummatuna astus Cortney sammu, mida ta täna kibedasti kahetseb.

Umbes aasta enne Lehmani pankrotti avaldas Stanfordi Ülikooli ajaloolane Victor Davis Hanson veebiajakirjas The American artikli „Õndsalt harimatud“. Hanson väitis, et noortel ameeriklastel puuduvad

Lõppsõna


Käesoleva kirjutise autor on ise üks Ameerika ülikooli poolelijätja (seik, mida ma oma elulookirjelduses üldiselt väga ei afišeeri). Tõsi, ma sattusin 1998. aastal Clarki Ülikooli doktorantuuri küll peamiselt isikliku elu keerdkäikude tõttu, ja mitte niivõrd akadeemilisest ambitsioonist kannustatuna. 1887. aastal asutatud Clark oli möödunud sajandi alguses Harvardi ja Yale’i kõrval üks kolmest Uus-Inglismaa juhtivast ülikoolist. Clarkis töötasid enne Teist maailmasõda esimene ameeriklasest Nobeli füüsikaauhinna laureaat Albert Abraham Michelson, USA raketiteaduse isa Robert H. Goddard, seal pidas 1909. aastal oma kuulsad „Clarki loengud“ Sigmund Freud jne. Viimastel aastakümnetel on Clarki Ülikooli kuulsus rajanenud peamiselt selle naisuurimuste teaduskonnal.

Ma olen oma soo ja seksuaalse sättumuse tõttu (mida ma ei ole kumbagi ise valinud) kolm aastakümmet naiste vastu elavat huvi tundnud ja julgen seetõttu kinnitada, et tegemist on tõesti rohket rahalist, vaimset ja emotsionaalset kapitali nõudva uurimisalaga. Siit ka haridus-, kinnisvara-, krediidi-, kultuuri-, väärtuste, hoiakute ja üldse kõik muud kriisid. C’est la vie.
  Kasutatud kirjandus

Bloom, Allan. The Closing of the American Mind: How Higher Education Has Failed Democracy and Impoverished the Soul of Today’s Students. New York: Simon & Schuster, 2008. Kindle edition.
Charlton, Bruce. „Human capability peaked before 1975 and has since declined.“ Bruce Charlton’s Miscellany. 22 Jun. 2010. Web. 13 Jan. 2014.
Ferguson, Niall. Raha võidukäik: Maailma rahanduse ajalugu. Tallinn: Varrak, 2010.
Hanson, Victor Davis. „Blissfully Uneducated.“ The American. Jul./Aug. 2007. Web. 13. Jan. 2014.
Lieber, Ron. „Placing the Blame as Students are Buried in Debt.“ New York Times, 28 May 2010. Web. 13 Jan. 2014.
Lowery, George. „A campus takeover that symbolised an era of change.“ Cornell Chronicle, 16 Apr. 2009. Web. 13 Jan. 2014.
Rajan, Raghuram. Fault Lines: How Hidden Structures Still Threaten the World Economy. Princeton: Princeton UP, 2010.
Sowell, Thomas. „The Day Cornell Died.“ Hoover Digest, 30 Oct. 1999. Web. 13 Jan. 2014.
Steyn, Mark. After America: Get Ready for Armageddon. Washington, DC: Regnery, 2011.

No comments:

Post a Comment