Monday, March 31, 2014

Rajad

Joanna Ellmann

Maa põhjatutes sügavikes on rajad. Astud neil ega tea, kuhu lähed ja mis need täpselt on. Aga ometigi nad on. Täpselt samamoodi, nagu sa isegi oled. Ja taamal kaugel-kaugel lõõmavad tulised korstnad. Keegi ehitas need sinna. Jääd paigale, mõttesse, mõtled ehitajale, kes kunagi need lõi. Aru andmata, et oled ise seesama ehitaja.

Sa lähed edasi ja näed pohlavarsi turritamas samblikust. Aga sa ei tea, kuidas nad siia on saanud. Oled ometi maa sügavikus! Sa mõistad, et siin võivad olla korstnad, võivad olla ehitised. Sinagi võid siin olla. Aga kuidas said siia need pohlavarred, see teadmine jääb sulle kättesaamatuks, sest nemad on puhtamad kui sina, rääkimata ehitistest ja radadest ja tervest sellest süsteemist, mis siia loodud. Taevas on siin roheline. Sa jääd seda vaatama ja kujutad ette, et maa sees olles on seal kuskil kõrgel lagi, millesse on kinnitatud väikesed rohelised lambid – tehistulukesed, mis loovad endast kujutelma, nagu kõnniksid maa peal. Oleksid elus ja kuskil kaugel oleks sinugi jaoks veel ruum, mis on avar ja soe, mis on avatud selleks, et minna ja tulla endale sobivatel aegadel. Aga ajad on samamoodi kinnised nagu ruumid, milles oled nagu seesamane maapõhi, kus tatsad.

Igavik on viirastunud sulle vaid korra siin viibides – nendes pohlavartes, mis veel kiirgavad teadmatut lootust, mille enne nende nägemist juba ammu unustanud olid.

Kuskilt kostub võõraid hääli–

…mis vaikivad, kaovad. Jääd neile mõtlema ja vaatad enda ette lootes veel elu peale, mida kunagi olnud ei ole ja mis kunagi olema ei saa.

Sa hakkad vajuma. Vajud ja vajud, kuni oled ühte sulandunud samblaga. Oled osa sellest, kuid ometigi säilitanud teadvuse, mis ümbritseb nüüd sind nagu tuul, mis kunagi puhus üle lagedate väljade veel ajal, mil maapinnal ringi kondasid.

Ja ehkki siis tundus see nõnda kõle, praegu tunned selles vabastavalt värelust, ainsat, mis sul kunagi olemas on olnud. Ainus, mis sulle siiani vahel viirastub. See on kergelt ärritav tuul, valuline ja vahest isegi natukene lõikav. Kuid ometigi on see oma olemist väärt.

See on ainus, mis toob meelde kujutluse, et oled veel olemas. Saad nii taas justkui ühenduse maailmaga, millest ammu võõrandunud olid. Sinu juures ei olnud enam midagi, ei ühtegi hingelist, aga nüüd tuleb sulle meelde, et kunagi oled ka sina olnud maa peal, oled sinagi armastanud õhku ja päikest. Sa oled kunagi olemas olnud.

Valuliselt muiates kõmbid edasi, kuni jõuad ojani. Kust see siia sai? Mõtled, aga ei oska vastust aimatagi. Hüppad samblana sinna sisse – ja kaod. Oja kohale ilmub udu, aga kohe kui lambid maa südamiku langedes kustuvad, kaob seegi.

Sinust ei ole järel enam midagi. Kuni hetkeni, mil viirastud kusagil mujal. Oled uues sulgunud aegruumis. Nii jätkad oma rändamist mööda kolletund radu ja samblaid igavikust aja lõpetuseni ja edasi veel.


No comments:

Post a Comment