Lapsepõlves ma mängisin oma peas selliseid mänge. Öösel, kui tuled kustu pandi, muutus mu voodi paadiks, kihutasin mägijõgedest alla, kallutasin end järskudes kurvides, kõhus õõnes, kaaluta olek, rinnus hirm vette kukkuda ning vastu seal turritavaid teravaid kive end surnuks lüüa. Siis muutsin voodi kosmoselaevaks, hoidsin kätega kinni, vaatasin möödavilkuvaid tähti, otsalõppematut pimedust ees ja külgedel, südames hirm teadmise ees, et ma ei pääse enam tagasi, mu kodu asub kaugel selja taga, ühel neist miljarditest vilkuvatest taevakehadest ja kui ma ka tagasi pööraks, üritamaks enda minevikku taasleida, oleks see samahästi kui võimatu. Ma ei leidnudki…

Uned. Ma nägin kolmel korral unes, kuidas mu vanaema uppus. Ühes ja samas kohas. Ta kukkus Roosisaare sillalt Tamula järve, vehkis kätega abitult veepinnal… Sel hetkel kui ta vee alla vajus, olin ma temaga, kõigil kolmel korral. Ma nägin pea kohal helesiniseid veerõngaid, siis avasin oma voodis silmad. Vanaema askeldas toas… Ma ei küsinud temalt midagi, ma olin kurb, sest ta oli minu jaoks uppunud. Esimene kord ma nutsin. Hiljem enam mitte. Ma ei saanud talle seda rääkida, sest ta oli uppunud, see vanaema, kes toas askeldas, poleks mõistnud… nii nagu ärkvel inimesed ei mõistagi… Vanaema uppus kolm korda… et ma saaksin aru, et see ei olnud uni. Teised uppusid korra ja ma sain aru… Kõik uppusid.

Kauri Check-outis, järjekordse voodilaevaga ette võetud unenäoreisi peale, sain sisuliselt kaikaga vastu pead ning alustasin lugemist otsast peale ja uue pilguga….

“Ma olin kolmteist. Ma olin kolmteist, kui ma jäin siia laeva üksi. Kõik laibad vedasin ma ihuüksi ühte suurde ruumi. Ma vedasin neile linad peale. Siis sulgesin ukse. Vaatasin läbi pisikese ümmarguse ukseakna oma vanaisa ja vanaema ja oma ema ja isa. Ja vajutasin nuppu “Eject.” Suur sein avanes ja kehad libisesid vaikselt laevast välja. Sellest päevast jätkan ma üksi seda teekonda, kaaslaseks vaid see tobe saksa keeles rääkiv pardakompuuter. Mina ja Laev. Ja tähed. Uni. Tähed on alati uni.”

Sellest lõigust alates tekkis mul tunne, et tegemist on minu lapsepõlveraamatuga. Kuigi seda polnud siis veel kirjutatud. Ma võin pea anda, et Check-out ei ole sisemiselt ja vaimselt täiskasvanuks saanud, ärkvel inimesele enam jõukohane. Sest elu on raske, heitlused toimetulemise nimel tapavad tundlikkuse ja unistusvõime. Runnelgi on öelnud, et tundlikkus läheb varem või hiljem. Ja lähebki ja järele jääb tomp. Tomp ongi täiskasvanu. Ja täiskasvanu on surnud laps. See juhtub enamusega, võib-olla ka minuga ja kui juhtub, siis sellest hetkest on Check out minu jaoks lihtsalt hardcore. Aga praegu on ta hardcore taha varjutatud hirm kaotada endas kõige olulisem – unenäolendur.

Raamatu peategelane Tom on algusest lõpuni unenäolendur. Hoopis teist tüüpi lendur kui Saint-Exupéry. Enesehävituslendur. Kamikadze. Ja Check Out ei olegi midagi muud kui uni. Läbi terve raamatu. Mida täiskasvanud, need, kes on lapsel enda sees surra lasknud, enam ei näe, kuna nad on ärkvel. 24/h ööpäevas, 365 päeva aastas, läbi terve elu…

Peategelase kõige suurem hirm on kaotada oma raha. Mis tähendaks ülekantud tähenduses unenäo lõppu. Ärkvelolekut. Ja see oleks hullem kui surm. Jälle paralleel – ma ei kartnud lapsena midagi rohkem kui ärkamist. Päeva, kus ma ei kuulunud iseendale. Ma ei adunud siis, et mul on elu, päeva-aeg tundus väljakannatamatult pikk. Tom on suur mees, tema teab rohkem, tema kardab ärgata ellu, kus ta ei kuulu endale. Lapsik, aga samas üle mõistuse inimlik.

Need poisid teevad seal inetusi. Jah, aga nad teevad seda unes. Inimeste peal, kes on üleval. 24/H ööpäevas, 365 päeva aastas, läbi terve elu… Unenägude eest pole kedagi kohtu alla antud. Ei antagi. Unes sooritatud mõrva eest ei panda isegi hullumajja. Kedagi peale Pistoriuse. Teises ja kolmandas reaalsuses tee mida tahad, maga, näe und, ja kui tahad rohkem unenägusid, võta abiks abivahendid. Inimesed kasutavad unenägudest eemalpüsimiseks kohvi, red-bulli ja äratuskella, loogiliselt on siis vastukaaluks kasutusel töötavad abivahendid ka vastupidiseks.

Ma tunnistan, et praegu, 44-selt lendan ma aeg-ajalt enne magamajäämist ikka veel. Vanast harjumusest. Päeva ma enam ei karda. Raha mul üleliia pole, see pole ka oluline, kuna see on Check-outi, mitte minu võte, ja ma olen ka inimene, mitte raamat, seega on “ärkamise” ärahoidmiseks ka hulgaliselt teisi vahendeid. Väldin alkoholi, sest see muudab inimesed ühesuguseks ja sedasorti “ärkvelolek” tekitab juba pikemat aega õudu. Aitab, kui põgeneda kirjutamisse, võimalikult harva kohtuda “ärkvelolevate” inimestega, väga hästi aitab, kui sõita üksinda paadiga merele, kilomeetritepikkune vahemaa “ärkvel” inimestest on parim uni mida ma eales näinud…

Avalikult ei armasta Kenderit ükski endast lugupidav kirjanik. Avalikult on parem teda isegi mitte kirjanikuks nimetada. Ainult salaja! Kenderi püüdlikud maineparandused – Ferrari roostes BMW vastu väljavahetamine – ei ole samuti oodatud tulemusi kandnud, ta saab siiamaani rohkem keppi kui Siuru, Noor-Eesti ja vaene Jaan Kross oma 4 abielu peale kokku… Üksikisikutest, nagu artikli autor, rääkimata.

Nali naljaks, päriselt ka, Check out on minu jaoks Kauri kõige kõvem romaan. Selliste asjade eest ma armastan avalikult. Mis teha, kokkupuutepunktid. Minu jaoks üks eesti kirjanduse viimase paari kümnendi olulisemaid asju. Ja ei väsi soovitamast.

Ja Check-out lõpeb ilusasti Romeo ja Julia kombel. Kurvalt, unes, üles ärkamatagi…

Vaata raamatut: http://www.digira.ee/tootekataloog/all/check-out-100381/

980191_468336596592919_2033936252_o