Eeltöö, mida paiguti teatrižargoonis “proovideks” kutsutakse, hõlmab kolme tasandit. Harjumuse tõttu ning täpsemate eestikeelsete vastete puudumisel kasutan isiklikust leksikast pärit ingliskeelseid termineid search, research ja deep research. Mõnedel praktikutel, Sigismund von Krahlil näiteks, ka detect, quick scan ja deep scan. Ma pean sellist jaotust valedele jälgedele juhatavaks. Ütlen ka kohe, et tasandite järjestus ei oma hierarhilist liini. Nad ei pruugi järgneda üksteisele ülaltoodud rivis. Need tasandid vahelduvad rütmiliselt kogu eeltöö vältel. Samas on erandeid. Näiteks search’iga ei ole võimalik tulemuslikku eeltööprotsessi käivitada. Nullhetkeks saab olla kas research või deep research. Search ei saa ka vahetult järgneda deep research’ile, nende vahele peab jääma piisav aeg research’iks. Iseenesest ei tähenda see seda, et search oleks kuidagi “kergem” eeltööperiood, see pole võib-olla nii huvitav kui teised kaks, aga samas on see hädavajalik lavastuse sünniks. Üldiselt on ikkagi nii, et lavastus algab research’ist, sellele järgneb search, siis deep research, veelkord search ja siis jätkub research’i lõppfaasi ja deep research’i sümbioos kuni mängukavast kustutamiseni.

Search ehk detect on eeltöö, mis hõlmab lavastuse valmimise seda osa, kus õpitakse research’i või deep research’i käigus kasutusele tulevaid elemente ja metoodikat praktiliselt kasutama. Nende elementide juurde kuuluvad näidendid, nende lugemine ja mõistmine, erinevate tekstide soravalt esitamiseks päheõppimine, tegelaskujude psühholoogiline analüüs – st aru saamine, miks keegi ütleb just seda, mida ta ütleb, teksti kirjutamine, et öelda seda, mida on vaja öelda jne, lavastuse struktuuri paikapanek ehk alguse, keskpaiga ja lõpu kaudne visandamine, näitlejate kaasamise vajalikkuse üle otsustamine, sõna kasutamise vajalikkuse üle otsustamine, heli kasutamise vajalikkuse üle otsustamine, ruumi valimine, kunstliku valgustuse vajalikkuse üle otsustamine jms.

Näiteks lavastuse “Life is very hard” näitel kuuluvad search‘i ehk detect‘i alla: korrigeerimata kõnemaneeri ja mõtte hüplevuse fenomen, vaataja-vaadatava, kuulja-rääkija, meediumi-vastuvõtja suhte aeglane ja näitlik eksponeerimine, et arusaamine oleks kergem ja valutum. Metoodiline “suur vaatamine” ja vastupidi – ikoon vaatab mind, teler vaatab mind, jumal vaatab mind, aga mina vaatan raadiot, millel on heli maha keeratud. Zen-koanide esitamine ilma neid kommenteerimata. Tüütute mikrokujundite väljaselekteerimine, et anda maad mõnele suurele, aja jooksul isegi banaliseerunud austusväärsele kujundile – Monoliit, Krahli black-box, kosmoseodüsseia, ja last but not least – kartul, tema maagia. Minevik ja tänapäev. Muistsete indiaanlaste juurest postsotsialistliku väikeriigi transformatsioonivaevade sümboliks. Nii vaadates saab väike kartul suureks.

Ühesõnaga – kõik see, mis puudutab praktilist külge. Harjutustelt mitte puudumist. Etenduselt mitte puudumist. Otseseid atraktoreid, mis annavad huvi ja tahte koos viibida. Tekitada mõistete ja soovide ühendväli, mis ühise arutluse ja katsetuste abil hakkab liikuma oma plahvatuse suunas. See plahvatus on etendus. Tuleb meeles pidada, et etendus ise on samamoodi lihtsalt eeltöö osa, mille toimimine on võimalik ainult jätkuval search’i kasutamisel.

Research ehk quick scan on eeltöö kõige mahukam osa. See hõlmab pildilist kompositsiooni, olemasolevate komponentide (inimene, valgus, heli, filosoofia jne) paigutamist ja sünteesimist. Mütoloogia tõlgendamist. Kunstiliste paralleelide tõmbamist, vastuvaidlemist, dialoogi mineviku või tulevikuga. Küündimatute väljanaermist. Moraalset enesevaatlust. Palverännakuid. Iseendale vasturääkimist ja sellest õppimist. Kõikide kasutusolevate relvade ülekontrollimist ja iga kord ühe uue kasutuselevõtmist. Oma probleemi sõnastamist. Oma probleemi kaalumist ja kõrvale heitmist kui lavastuse ehitamiseks kõlbmatut. Alustatud lavastuse alusteksti väljaviskamist ja selle asendamist Shakespeare “Macbethiga” või “Richard Kolmandaga”. Näitlejate vallandamist ning dramaturgi palkamist. Kõike eelnevat, aga vastupidi. Oma probleemi uuesti sõnastamist, ausat enesevaatlust ja omandatud teadmiste arsenalist analoogiate välja selekteerimist.

Siin on nüüd oluline moment. Süsteemiteoorias ja matemaatikas nimetatakse seda bifurkatsiooniks. Lavastuse research jaguneb omakorda kolmeks. Nimetagem seda tormavaks research’iks, kliimaksiks ja laugeks research’iks. Siin on oma olemuselt täpne järgnevus üksteisele. Research algab alati tormavast faasist ja kulmineerub kliimaksis. Research‘i kliimaks on selle eeltöötasandi kõige olulisem ja kõige keerulisem punkt. Suur osa eeltööst lõppeb kliimaksis nõnda, et laugjat research‘i ei järgne. Etenduseni jõutakse mõlemal juhul, kuid isiklikult ei pea ma ilma lauge research‘ita valminud etendusi teatripildis oluliseks. Tähtis on mainida, et kõigest research‘i kliimaksini vastu pidanud lavastusgrupid ei suuda jõuda kunagi deep research‘ini. See on paradoksaalne fenomen, kuid sellest hiljem. Lisan ka juurde, et research ja deep research on need töövahendid, mille abil on üldse võimalik täisväärtuslikku etendust hiljem taasesitada. Mõnes mõttes muutuvad deep research ja lauge research peale esietendust eeltöö tasanditest praktilise töö tasanditeks.
GBPPR_CC_DetectM38 wiring schematicM38 wiring schematic
“Life is very hard” näitel kuuluvad research‘i tasandile: isafiguuri inglise keel kui eestluse rahvuslikule ebakindlusele viitav antus. Me vajame suure, tunnustatud kultuuri eestkostet enese vabaks väljeduseks. Me näitame nagu laps omatehtud joonistust isale, joonistamise eksperdile ja vajame edasijoonistamiseks tema rohelist tuld. Del Monte mees banaanireklaamist, kolonisaator, kes kiidab pärismaalaste kasvatatud vilja ja tunnustab seda oma suhu pistmisega. Ise välja kujunemata, lapselikus hirmus totaalse vabaduse ees mis ulatub kosmose kaugusteni, tunneme end hirmununa ja soovime kaissu tugevatele olemasolemise sammastele – informatsioonile, pornograafiale, kultuurile, religioonile. Ja väga rahustavalt mõjuv võõras keel – selles keeles rääkiv inimene tunneb asja. Ta on näinud rohkem kui meie. Ta teab saladust. Tema rebitud on auk maaja looris. Jumal kõneleb inglise keelt, et kõik tast aru saaksid. Eduard Vilde “Tabamata ime”.
Sellele eeltöötasandile kuulub Oliveri ja Johni lavaline kohalolekulisus. Kartulite igapäevane ostmine ja kastidesse prepareerimine. Jimi laskumine taevast iseenda peenise otsas rippudes. Musta ja valge ajaloo teravad vinjetid ja arukus neid julgelt eksponeerida.

Ühesõnaga, research on olemasoleva maailmatunnetuse ja teadmiste praktiline kasutamine lavastuse valmimisel. Vajaduse korral tingimusteta juurdeõppimine ja mõistmine. Iseenda impulsiivsuse kontroll, et mõtted jõuaksid siiski kaugemale esmasest impulsist. Tormavas faasis pole see nii oluline, küll aga kohustuslik lauges research‘is. Kliimaks on kannatus, mis tuleb kas ära taluda või alla anda. Kui see ära talutakse jõuame hea õnne korral deep research‘i faasi. Iseloomulik on see, et lauge research‘i üleminek deep research‘iks on üsna märkamatu. Mõnes mõttes on deep research meridiaan, mis torkab läbi kõik kolm tasandit ja jääb murdmatuks teljeks, mille ümber reaalsed etendused tiirlevad ja mille najal püsti seisavad.
Eeltöö kõige keerulisem, võib öelda ka sügavam tasand, on deep research. Samas on ta juba sellele tasandile jõutuna kõige kergem pruukida. Deep research‘i erinevus research‘ist on tema muutumatus. Seda saab kasutusele võtta olemasoleva puhastamise, avastamise ja leppimise teel. Selle alla kuuluvad inimeste, esemete, veendumuste kõrged või madalad kvaliteedid, mida ei saa muuta. Iseloomu mittevolatiilne osa. Ainuvõimalikkus. Isiklik, teistele raskestimõistetav arhetüüpika. Lapsepõlv. Kodune kasvatus. Seksuaalsed sättumused. Purunenud või tekkinud armastus. Saatus. Taro-kaardid. Evolutsioon. Kvantfüüsika. Matemaatika. Müsteeriumide intuitiivne salvestus kõvakettale. Rebuutimine neokorteksist. Jabba-faktor. Viimasest lähemalt.

Jabba-faktor e. X-faktor e. “lahedusfaktor” on pärit bali saare varateismeliste kõnepruugist. See tähendab väga lihtsustatuna: “mulle meeldib see ning ma ei analüüsi, miks. Ma usaldan oma vaimustust, sest see on kõrgema jõu kingitus”. Jabba võib olla plastmassist mängutraktor, poplugu, hea südamega inimene, ilus tüdruk, jumal, ilus päikeseloojang, arusaadav filosoofiline mõttekäik jne. Jabba on lahutamatu osa iidsetest müsteeriumidest, kus sõnu ei kasutatud ja kogu jumalik laeng suunati pildikeelde, hieroglüüfi, kaljujoonisesse. Jabba-factor on analüüsitav, kuid mõistetamatu nagu DNA ja samas paratamatu. Jabba’t tunnevad hästi tugevalt spirituaalsed inimesed, lapsed, psühhotroopseid aineid kasutanud inimesed, shamaanid, mõne bändi fännid, luuletajad, intuitiivteadlased. Kuid see ei ole veel kogu deep research. Jabba-faktorit saab julgelt kasutada siis, kui suurem osa deep research‘ist on “kohale jõudnud”. Deep research on individuaalne. See haarab enesevaatluse käigus leitud pöördumatuid koldeid ja spasmijälgi hinges, isiksuses ja käitumismustris. See kaasab nende kollete rahulikku konstanteerimist ja tõdemist, et mina ei ole ainult minu mõtted ja tunded. Sellele järgneb nende kollete ülekanne ühisesse ruumi. See pole mitte teistele hinge sittumine, vaid aususe praktiseerimine enda suunal. Siit algab kollektiivse eeltöö väga tundlik ja õrn osa. Nende ühiste, muutmatute karakterijoonte või veendumuste sünkroniseerimine nii, et neid ei lõhutaks. Neist ettevaatlikult valguse kätte paranema toodud spasmidest hakkab lõpuks koosnema deep research‘i meridiaan, mis hoiab konkreetset lavastust ja hilisemaid etendusi pöörlemas.

Deep research‘i on etenduses märgata väga harva. Deep research‘i ei saa nähtavalt välja joonistada kuidagi kogulavastusest eraldi. Teda võib aimata nagu jäämäe alumist osa, mis aeg ajalt veepinnale ilmub. Ilma deep research‘ita ei ole aga ühtegi tõsiseltvõetavat lavastust. Meistritöö on see, kui on suudetud oma deep research‘ile mingi kuju anda. Seletamine või põhjendamine lõhub selle õrna fenomeni momentaalselt ja viib sammu tagasi, eeltöö research‘i tasandile. Deep research‘i saab väljendada paradoksi, piirjoonte, valenime, transgressiooni, mittenimetamise teel. Eelkõige on selle nähtavale toomine edasijõudnute omavaheline meistrimäng, millest saavad osa pühendatud. Kordan, see ei ole lavastuse nautimiseks otseselt vajalik, kuid noh, kellel on himu pisut hoobelda, lasku tulla ja näidaku, mida Jumal talle andnud on. On arusaadav, et tekib soov oma deep research‘i, kui “ülimat teemanti” ka teistele näidata. Samas peab selle juures jääma tasakaalukaks. Deep research‘i nägemine võib teatritööga mitte tegelevale vaatajale hoopis segavalt mõjuda. Selle eeltöötasandi näitamine on üldiselt lähema ringi inimeste ees oma tulejõuga eputamine. Aga noh, ka sõbrad peavad lusti saama. Ja tüdrukud vaatavad meeste deep research‘i päris himukalt, kui seda harva näidatakse.

“Life is very hard’i” näitel on nähtamatuks deep research‘iks Erki Lauri hirm külma sõja ja aatompommi ees, millest saab üle ainult teadlikult ennast vaimselt ja kehaliselt treenides Suureks Külmaks Võitluseks. “Kõik mis ei tapa, teeb meid tugevamaks.” Darth Vader ja Luke Skywalker. Isafiguuri tapmine. Initsiatsioon. Müüdid. Arhetüübid.

Deep research‘i nähtav osa on Jim Ashilevi ja vaalaluud. Müüdid. Arhetüübid.
On väga inimlik ja arusaadav, et vahel on raske heast asjast mitte rääkida. Toimiva ja edeva kata sooritamise jaoks tuleb valida vahend eelkõige sellise tõhususe järgi, mis toetab jabba-faktorit.
Ja nagu ütleks teatriteadlane: “Käesolevas lavastuses on see õnnestunud.”
Vaata ka:
A
B
C