Kliimaks ehk lõppkooslus (ka püsikooslus) on ökoloogias ökosüsteemi(de) koosluste arengurea enam-vähem püsiv lõppjärk, kus koosluste vahetumist (suktsessiooni) ei pruugi enam toimuda. Samas on koosluste fluktuatsioonid iseloomulikud ka kliimakskooslustele.

Kliimaks on lavastuse moodustamise käigus kõige pöördelisem moment. See on hetk, kus teadvustatakse olukord, kus kõik käepärased antused on edukalt rakendatud. Draamakaar kaardub kenasti hakatusest läbi keskpaiga finaali välja. Näitlejad esitavad lauseid mõtestatult ja usutavalt. Stanislavski läbipõlemismeetod vaheldub vaimukalt Brechti brutaalse kohalolukontrolliga. Prozhektorid süttivad vajalikul momendil. Maitsekas jazz, mis ei kipu liigselt illustreerima, vaid toetab dramaatilist pinget, sumiseb mahedalt kvaliteetses helisüsteemis. Kõik on hästi. Mõte jookseb. Moraal väljendub allegooriana, mitte labaselt, otse. Koomilised stseenid vahelduvad ladusalt traagilistega. Otsad viiakse kokku ja vaataja fantaasiale jääb piisavalt ruumi tõdemuseks: “Asjal on mõte sees!”. Paljudele teatritele, lavastajatele, näitlejatele ja vaatajatele jääb see hetk teatraalse sünteesi triumfiks.

Minu jaoks tähendab aga see eeltöö üht olulisimat punkti, millesse ei tohiks liigselt takerduda. Loomulikult võib seda publikule näidata ja selle eest ka piletiraha küsida. Tihti on see kõigest hoolimata muhe vaimusuutäis enne uinumist. Suurem osa teatritest, mida riiklikult doteeritakse ja mis käitavad hiigelsuurt arhitektuurilist mälestusmärki, ei saa olude sunnil eeltöö kliimaksist kaugemale jõudagi, see on mõistetav. Ja nagu öeldakse, igaühe õlgadele pannakse täpselt niipalju raskust, kui ta kanda jõuab.

Sigismund von Krahl nimetab seda “welt gebaut ist”- sündroomiks. Tülpimuseks liiga vara valmissaanud maailmast. See võib olla kui täiuslik tahes, kuid lõpetatud. Seega lõppenud, suletud, riiulisse lükatud, alla joonitud, unustatud, surnud, maha maetud. Ei ole nii, et ehk näitleja igaõhtune maagiline kohalolu päästab etenduse lavastaja küündimatusest või puudulikust eeltööst. See on alati näha. Näitleja võib kliimaksi triumfiga segiajamise korral jätkuvalt igal õhtul nii Stanislavski kui Brechti meetodi järgi usutavalt läbi põleda. Vaatajad võivad rutiinses järjekorras püstigi tõusta ja kompulsiivselt plaksutada. Aga inimene, kes on pettunud jumalas ning igatseb oma isiklikku Prometheust, et südames kustunud tuli taas lõkkele lööks, peab lahkuma ilma täitunud unistuseta. See ei ole nali.

Täiuslikkus ei hinga sekunditki, kui temasse ei teki ebatäiuslikkuse viirus. Yin’i ei eksisteeri ilma yangi plekita. Pühadus sisaldab endas pühaduserüvetust, vastasel korral on ta puust kuju või lakkmaaliga vineertahvel. Lavastus peab sisaldama endas täieliku luhtumise altarit.

Avastades end eeltööruumides silmitsi seismas hea lavastusega, tuleb sisse vajutada häirekell ning kõik mehed tekile kutsuda.
“Aye, kapten!”, vastavad mehed.
“Te ühejalgsed tõprad! Kirevase päralt! Milleks te ennast mereröövlilaevale munserdasite? Miks te oma santsukastid täispeeretatud koikude alla lükkasite?” kärgib kapten.
“Et kambüüsis rokka keeta!” hüüab kokk.
“Et tekk läigiks kui klaas päikese käes!” hüüab junga.
“Et kurss oleks west!” hüüab tüürimees.
“Et puri paisuks!” hüüavad madrused
“Kurat ja põrgu!” hüüab papagoi.
“Et näha maad!” hüüab ühe silmaga mees mastis.
“Vale!” röögatab kapten.
“ME OLEME SIIN ET RÖÖVIDA MERD!”

See kujundlik laast kirjeldab väga täpselt ideaalset või siis teoreetilist lahendust “welt gebaut ist”– sündroomile. Tegelikkuses on see aga vahel ületamatu ja ka võimatu. Teoreetiline olles ja olukorda idealiseerides, peaks sellel hetkel nihutama valmiva lavastuse raskuspunkti ühisest poeetilisest ruumist iga meeskonnaliikme individuaalsesse poeetilisse ruumi. Jah, see tähendab mõnes mõttes kogu aeglaselt ja raskelt tulnud ühisele keelele täielikku vasturääkimist. Mõnel puhul ka vastutegutsemist. On selge, et iga kooslus ei kannata sellist metoodikat välja. See ei ole halvustav hinnang, vaid eesmärgi erinevus. Mereröövlilaev peab seilama merel ja olema alati valmis. Kuid see pole mereröövlilaeva eesmärk. Tema eesmärk on röövida merd. Nii on ka olemas kruiisilaevad, mille eesmärk on publikut lainetel loksutada. Aga meie laeva nimi on “Prometheus”, mille eesmärk on röövida jumalatelt tarkuse leek ja süüdata lõke lootuse kaotanu südames.

Lavaline toorik, mis on jõudnud “welt gebaut ist”– sündroomi ehk kliimaksisse ning on soov siseneda deep researchi faasi, tuleb asetada peegli ette. Ehk siis vastuväiteskänneriga tagant ettepoole läbi skaneerida. Kõik, mis selle protsessi juures laguneb, tuleb halastuseta karantiini panna. Alles võib jääda halvemal juhul mitte midagi. Samas on selline seis jällegi eesmärki meenutades vahel kõige parem. Valdavalt jääb siiski üht-teist alles. Riismeid silmitsedes toimub kogu lavastusgrupi aus enesevaatlus. See võib mõjuda traumaatiliselt, aga see käib asja juurde. Kui julgus või jaks kaduma kipub, peab meenutama baasteksti: James Cameroni muinasjuttfilmi “Terminaator”. Seal on tähendamissõna jumala kaotamisest, et jumal tegelikult leitud saaks. Kangelase pea surutakse hüdraulilise pressi all lömaks ning ta silmades kustub lootuskiir. Sellest hoolimata, kui ta ühe silma avab, tekib sellesse alternatiivse jõuallika toitel selge pilk tulevikku. On arusaadav, et see alternatiivne jõuallikas ei asu tema sees. Võimalik, et see ei asu üleüldse selles maailmas. Me ei tea seda. Aga kui me usume, et see alternatiivne energiaallikas on olemas, siis ta meid ka energiaga varustab. See on teaduslikult tõestatud fakt.

Sisuliselt tähendab see kollektiivse alateadvuse ülekannet suunatud, või siis piiritletud protsessi. Olemasoleva mustri väljajoonistumiseks vajaliku sidusmaterjali tekitamist. See ei saa olla ainult ühe inimese töö. Deep researchi kohalejõudmine tekitab teadvustamatute impulsside kärje ja seob individuaalse ühisega. Siin tulevad mängu nii isiklikud madalad kui ka kõrged kvaliteedid. Õigel kasutamisel läheb aktiva alla absoluutselt kogu bioloogiline ja spirituaalne ressurss, mis lavastusrühmal kasutada on. Alates iseloomu väiklusest, kleptomaaniast kuni lapseliku idealismi ja teadvuse eriseisunditeni. Lihast saab relv, kehamälust tapper ja puudulikust haridusteest plasmakahur. Igaüks on lahinguväljal sõdur. Piletöri erootiline unenägu muutub lavastuse võimsaimaks stseeniks. Kui deep research on läbi korraliku kliimaksi ühisesse poeetilisse ruumi kohale jõudnud, muutub kogu käeulatuses olev inventar laskemoonaks. Ole ainult mees, lae ja lase. Piirid on joonistatud, kaart on nina all, ballistika selge, amplituudid korrigeeritud. Eksole, lapsemäng!

Reaalselt on kliimaksi üleminek deep researchi nii tõsine protsess, et selles pannakse paika saatusi. Ja mitte “tegelaskujude”, vaid enda. Kliimaks pole mitte küsimus “kellena ma töötan?”, vaid “kes ma olen?”. Sellele küsimusele ei pea vastama. Aga see mittevastamine tingib selle, millisel laeval ja mis eesmärgiga sa merd seilad. Ausus on karm distsipliin ja sellel lahinguväljal võistlevad gladiaatorid selles, kes julgeb olla ausam. Tõde, kallid sõbrad, teame me kõik. Piisab ainult silmad korraks kinni panna. Ausus on aga sellest järgmine samm ja me teame, et see astutakse pimedas. Miks siis nii rasket ja enesehävituslikku tegu tehakse? Olgem siiski tasakaalukad ja allugem käepärasele optimismile. Mis sitast torkida, eksole! Teeselgem parem juba rohujuure ja ideepojakese tasandil sedasamust siirust ja avatust armastusele – on tervisele ning rahakotile parem. Avangardist, katsu lihtsalt näidelda ja kõik on õnnelikud! Nahhui sa diibitsed ja vingerdad ja purki situd.

Tõde on siin – kirg kliimaks ületada ja deep researchi jõuda on platvorm, millelt võib alustada mässu gravitatsiooni vastu. Selleks, et maa külgetõmbejõud ületada, on nii mõnedki mehed ja naised valmis loobuma heast mainest ja rahast. Öelge mulle, mida tähendab ühe rahva kollektiivne põlgus mehele või naisele kes suudab õhus hõljuda? Mitte kõige vähematki.

Kuid mitte moraalivasaraga ei tahtnud koputada, vaid kliimaksikepikesega. See on igal teatraalil paunas, vahe on eesmärgis. Kui on jultumust riskida ja enda suunas teha üks samm kottpimedas, siis on aeg see paunast välja võtta.

“Life is very hard”’i näitel on kliimaks toonud esile kaks suurt lavalist jõusammast – Erki Laur välismaise jumalaga võitlemas. Valge raev otse südamest, et puhastada muistset metafoori. Yang.
Jim Ashilevi – välismaine viriilsus. Must vastupanu kosmosest, et meenutada käsulaudu.Yin.

Et lõpetada ülevalt, siis kliimaksit on William Shakespeare defineerinud “Richard Kolmandas” nõnda:
“I’ll join with black despair against my soul,
And to myself become an enemy.


Kliimaksi üleminekut deep researchi faasi võib vajaduse korral jõuga forsseerida. Selleks piisab Kultuurkapitali töö peatamisest eksperimendi korras üheks aastaks.

Vaata ka:
A
B
C
D
E