Tuesday, April 22, 2014

G - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

G

Karakteri ehitamine teatris kuulub eeltöö esimesse poolde. See algab kohe searchi alguses, kus võimalikult ruttu avatakse antud karakteri emotsionaalne amplituud ja tema ülesanne tervikpildis. Karakteri emotsionaalne e. abstraktsiooniamplituud selgub tekstiga lavastuse puhul karakteri esimese ja viimase repliigi lugemisel. Ülesanne tervikus e. gravitatsioonipunkt selgub tekstiga lavastuse puhul sellest, kas karakter on nähtaval algusest peale või “ilmub” näiteks välisuksest – tegevuse käigus. Seda nimetatakse “tõmbeks”. “Tõuge” ehk teine pool gravitatsioonipunktist selgub tekstiga lavastuse puhul siis, kui lehitseda tekstiraamatut sinna, kus tegelaskuju enam mitte munnigi ei kõnele ja on vait. Vait saab ta olla kahel põhjusel – ta on kas ära läinud või vaikib mingi sisemise sunni tõttu. Niisiis – “tõukuv” karakter on see, kes läheb lõpus minema. “Tõmbuv” karakter on see, kes jääb lavale.

Kui lavastus lähtub mõnest muust süsteemist kui kirjutatud sõna, siis kehtib ülaltoodud skeem samamoodi. Ka tummadel on teatreid! On isegi kirjutatud rolle tummadele! Abstraktsiooniamplituudi saab siis määrata selle järgi, mida tegelane teeb show alguses ja lõpus. Sõnad annavad karakterile väga palju juurde, nad on väga heaks abivahendiks. Aga tuleb mõelda ka olukorras, kus sõnakasutus on võimatu, piiratud või liiga labane või isegi kahjulik. Tuletame ajaloost meelde, et massid armastavad sõna väga. Lihtrahvas on alati rääkimisest lummatud olnud. See on ohtlik, aga mitte ülearu. Ei maksa sõnast kultust teha! Üldiselt on tark teha oma suu lahti alles siis, kui on äärmine vajadus, või kui midagi otsesõnu küsitakse. Nõnda soovitab toimida juba Szandor La Vay “Saatana piibel”. Tõukumine või tõmbumine kehtib igas olukorras.

Hoolimata sõna kaasamisest lavastusse või mitte on näitlejate kaasamise puhul meil peaaegu alati pistmist karakteri ehitamisega. Selle apogee on researchi tormavas faasis ning peatub enne kliimaksit. Karakteri ehitamine on lõppenud. Kui võrdleme seda majaga, siis maja on nüüd valmis.

Enamus oma hoonet käitavatest kõrgelt doteeritud teatritest müüvad sulle karakteri pähe seda valmissaanud maja. Aga kas maja eesmärk on valmis saada? Ei. Maja eesmärk on pakkuda peavarju elanikele. Niisiis: meil on küll lõppenud ehitus, aga mitte töö elanike majutamisel. Nimetame seda parema väljendi puudumisel ehitise modelleerimiseks – arhitektuurilise ilme andmiseks taladele ja seintele.

Niisiis, nagu näeme, koosneb karakteri ehitamine mitmest raskestidefineeritavast faasist. Võtame abiks elulise väljendi “laksu ehitamine”.

methamphetamine-amphetamine-cristalius-mephedrone-crystal-and-powder-methedrone-flephedrone_2
Oletame, et amfetamiini jaemüüja X on sattunud oma tugeva sõltuvuse ja kõrge tolerantsi tõttu rahaprobleemidesse. Ta võtab vastu mehisust nõudva otsuse – hakata “laksu ehitama”. See tähendab seda, et ta otsustab oma ööpäevaringse vajaduse kontsentreerida näiteks ühte doosi, millega ühtlasi premeerida end tööpäeva lõppemise puhul. Oletame, et jaemüüja X’i funktsioneerimiseks vajalik barjäär on 0,5 grammi teadmata puhtusastmega illegaalselt valmistatud amfetamiini, mis on juba temale üleandmisel segatud jahvatatud kirsimaitselise glükoosidražeega. Barjäär, mida lüüa, selleks et peale funktsioneerimise ka pisut eufoorilist meeleolu ja hea õnne korral ka seksuaalset stimulatsiooni nautida, on jaemüüja X’il 1,0 grammi ülalkirjeldatud mikstuuri. Kuna selles ühiskonnasegmendis on autunne ellujäämiseks vajalikum kui peen inglise huumor, ei saa jaemüüja X kasutada oma harjunud metoodikat – võtta kogu käest läbikäivast liiklusest iga natukese aja tagant veerand grammi ja tujutult tiksuda, kartes lisaks pidevalt, et keegi märkab alakaalu. Ta võtab vastu usuvägitöö, mis on kasulik igas mõttes. Ta otsustab päeva vastu pidada väga halva enesetundega, kehaliste võõrutusnähtude ja deprimeeritud meeleoluga. Võtta igast liigutatavast kaaluühikust imeväike kogus, mis kedagi ei morjenda. Stiimuliks saab armsas omatehtud 0,5 g märgistusega soonkinnisega kotis vaadata iga tunni tagant vastu valgust, kuidas müür kerkib. See ongi laksu ehitamine. Samamoodi ehitan karakterit mina ja nii ehitas ka Sigismund von Krahl, kui ta tulises teismeeas Lähis-Idas rändmungana zoroastristlikke müsteeriume esitas ja tasuta templihoora ülesandeid täitis.

Asjata ei peatunud ma 0,5 g märgistuse juures. Tuletan meelde, selle tähiseni ehitatud laks tagab lihtsalt normaalsuse, igapäevase funktsioneerimise. See moment karakteri ehitusel tähistab ehitise katuse alla saamist. Maja valmissaamist ilma elaniketa. Teatrid, kes ei kasuta deep researchi üldse, lõpetavad karakteriloome siin ja otsustavad funktsioneerimise kasuks, ilma liigse rõõmuta.

Kuid meie jaemüüja X tahab siiski ka lõõgastuda. Ta tahab narkootilist ainet sihipäraselt kasutada – lõbutseda, nautida eufooriat ja erektsiooni. Ta surub hambad kokku, surub kiskjaliku impulsi alla see 0,5 grammi endale sisse visata ja keskendub tunnelnägemisele – 1 g! Uskuge, paadunud sõltlase puhul on selline käitumine medalit väärt.

Karakteri ehitamine liigub pärast 0,5 grammi vahekokkuvõtet modelleerimisfaasi. Igal juhul on see komponent lavastuses valmis researchi lõpuks.

Jaemüüja X võidab igal juhul, kui ta õhtuni vastu peab. Kannatus kingib talle tuima normaalsuse asemel lisaks mitmeid hüvesid ja rahulduse, mida stimulandisõbrad kõrgelt hinnata mõistavad. Ja lõppkokkuvõttes on ta ka vähem kahjulikke aineid tarvitanud!

Näitleja, kes võtab aeglaselt ja kannatlikult arvesse igat repliiki, vihjet ja fantaasiat oma tegelaskuju kohta aga ei tee ennatlike järeldusi vaid jääb algselt paika pandud emotsionaalse amplituudi ja gravitatsioonipunkti juurde kindlaks, võib hiljem sarnaselt jaemüüja X’ile nautida kõrgendatud meeleolu ja naisekspertide poolt jagatavat seksuaalset kiitust.
PS. Näiteks valmiva etenduse “Solarise needus” puhul, kus ma kehastan astrofüüsik Sartoriust, on mul karakteriehitus 0,5 grammini tehtud enne eeltööruumidesse sisenemist. Arvuti tagant tõusmata.
Sartorius:
Abstraktsiooniamplituud: “Ma kuulan?” – “See on… hea!”
Gravitatsioonipunkt: Kohal, ülbitseb – kohal, ülbitseb, surnud. Tõukuv karakter.
Modelleerimiseks vajalik: tellida Bong-Ra kodukalt “The Hard Way” T-särk tekstiga “Total Fucking Nihilism”. Küsida Robertilt või Kaurilt “Püha ja õudse lõhna” eksemplar, mis prepareerida selliselt, et näeks välja “kapsaks loetud”.
See on 0,5 grammini ehitatud karakter.
Modelleerimiseks ehk majale elaniku sisse laskmiseks vajalik: kokku 5 stseeni, kus antud tegelane figureerib.
Kuna tegemist on tõukumist, eemaldumist, endassetõmbumist, misantroopiat, monomaaniat ja äärmuslikku romantilisust aktsenteeriva komponendiga lavastuses, toimin järgmiselt.
Ilmun füüsiliselt ainult esimeses ja viimases stseenis Sartoriuse skaala järgi.
Kannan esimeses ja eelviimases stseenis käes Robert Kurvitza “Püha ja õudset lõhna”.
Et rõhutada vabatahtlikku isolatsiooni, vahendab tegelaskuju ekraan va. esimene ja viimane stseen.
Kannan viimases stseenis T-särki kirjaga “Total Fucking Nihilism”.
Loomulikult ei räägi ma ära kõike nüansse.
See on ikkagi minu äri.

Järgmisel nädalal: Mees mastis näeb teatrimaastikku merest kerkimas! Psühhopaatilised jooned eesti teatristruktuuris. Arusaamatu nihilism ja irvitamine oma kutsumuse üle.
Vaata ka:
A
B
C
D
E
F

No comments:

Post a Comment