/—/
“Mida sa näed, mees mastis?”
“Näen maad! Ma näen kuut templit päikesekiirtes. Ma näen inimesi ühest uksest sisse ja teisest välja voolamas ja raha eest käsi kokku löömas. Ma näen kaks korda kuut meest neid valvamas ja naeratamas ja hästi elamas. Ma näen pimedaid ja sante tantsimas ja laulmas, mõnel valevuntsid ja mõnel kuningakroon peas. Keegi ei kisenda, sest nende suud on kinni teibitud ja vaatajate naer summutab väiksemagi oige. Kõik on rõõmsad, sest haigusi ei ole enam ja valu ei ole enam.”

“Mees mastis, tõsta oma silmaklapp üles ja vaata selle silmaga, mis näeb pimedas!”

“Näen aheldatud lapsi norguspäi Mooloki lõugade vahele sammumas. Näen laste ohverdamist. Iga kahe aasta tagant kakskümmend noort meest ja neiut, sageli süütut. Neile õpetatakse kõiki kehaavausi lõdvestama, et nende isandad end igakülgselt rahuldada saaks. Treenerid on isandate käsu all, nende silmad on välja torgatud ja keeled ära lõigatud. Nad ei tohi õpetada neid lugema ja rääkima muud, kui seda, mis tööseaduses kirjas. Lapsed õpivad jalgu tugevasti põrandasse suruma ja puusadega magusalt nõkutama, nad peavad isandate käsul spetsiaalsete pulkadega laste suu ja söögitoru laiemaks venitama, et hooramise ajal õhk läbi käiks ja ori suudaks isanda orgasmihetkel täiest jõust “Maali, tule koju!” kisendada, et ka taharitta kolmesajale inimesele oleks kuulda, et isand sai paugu lahti. Neid kolmesadat inimest, kes seal tagareas istuvad, neid pole olemas, sest sellel maal ei elagi niipalju inimesi. See on isandate küüniline vale oma lihast nukkude desorienteerimiseks. Neile manatakse ette valepilte kuulsusest, neid isoleeritakse teistest ja sisendatakse neile, et see, mida nad teevad, on püha töö. Nende isandad on kaks korda kuus meest, kes seisavad omakorda vägevate sammaste otsas ja sambad on nende isandad ja sammaste arv on kuus. Need sambad ja kaks korda kuus meest vägistavad peale “diplomeerimise” riitust oma orje terve esimese aasta, et kaks-kolm kõige magusamat ja tugevamat välja selgitada. Need mehed annavad üksteisele aunimetusi – Peanäitejuht, Pealavastaja või Teatrijuht, sest isekeskis kutsuvad nad seda tiirast hakklihamasinat Suureks Müsteeriumiks ja kiimakambreid Teatriteks. Seda kehauurete vastupidavuse jõhkrat läbikatsumist nimatevad nad “enesetõestamiseks suurel laval”. Kes selle läbi teeb, jääb isanda juurde teenima kuni temast tüdinetakse või uus liha isanda pruuskama paneb. Ülejäänud vaimselt ja kehaliselt sandistatud lapsed kogutakse, kui nad enam sisse ei jaksa võtta, spetsiaalsesse laagrisse, mida kutsutakse kutseliiduks või aateliiduks või ka pilkamisi hobiliiduks. See liha mis suhu ei mahu, visatakse maha ja sellel trambitakse. Lastele kes jäävad üle, antakse jaopärast ja järjekorra alusel pisut raha, et nad saaksid suhuvõtmisest purunenud hambaid tohterdada. Et nad pehmet toitu saaksid kõrge vanaduseni süüa ja päevitada ja omavahel eesti keelde tõlgitud angloameerika keeleruumi kergemat näitekirjandust lavastada. Seda selleks, et väljast vaadates poleks aru saada, et kaks korda kuus meest kuue samba otsas ja nende vaikivad käsilased toidavad nende hingeliselt lömastatud inimeste lihaga oma koeri. Igal aastal tulevad kaks korda kuus meest sammaste otsast alla ja sambad on neil kaasas. Siis korraldavad nad kogu rahva ees verise orgia, kus nad mõnitavad ja irvitavad iseendi üle, üksteisele silma pilgutades. Nad annavad pisikesi kingitusi ja aunimetusi kõige magusamatele ja neile, kes varsti surevad. Nad toidavad inimesi teiste inimeste lihaga, kuhu on murtud zhiletiteri…”

Mees mastis vakatas. Ta libistas end laevatekile. Seisis ja võbises.

“Mida sa veel nägid, mees mastis?”

“Ma nägin oma isa puuripanduna, käsi väljas, et toitu paluda. Mees kelle peas oli penoplastist päikeseratas, naeris ja torkas tema pihku oma suguelundi… Mu isa nuttis. Edasi ma enam ei vaadanud. Nüüd andke mulle piiramatu ligipääs kogu rummile ja ärge tulge kuu aega minu koiku lähedale”.

“Võta rummivaadivõti. Kõik see ülejäänud mees! Täispööre avamerele. Paisutagu torm meie purjesid, sest siin me ei randu!”
“Aye, kapten!” hüüdsid mehed.
/—/

Siuke jutt. Kohati päris vastik aga raha pärast võib. Ilmselgelt on see moodsa ajaviiteromaani stiilist üsna kaugel ja temaatika on ka kuidagi tobe ja vananenud. Ma rohkem sellise “kuidas vanasti oli” – tüüpi näitena tahtsin kasutada. Üldse oma igasuguste alatute tungide kunsti sublimeerimimise ja ilusate sõnade taha peitmise kohta aga lugesin just ühest populaarsest hobipsühhiaatrite raamatust nõnda:

“Psühhopaati tuntakse eelkõige halastamatuse, šarmi ja eesmärgile pühendumise järgi. Võti peitub erilises omaduses inimlikud tunded välja lülitada näiteks kriisihetkel, eesmärgi saavutamiseks või enda premeerimiseks naudinguga. Psühhopaatiat funktsioneerimiseks kasutav rühmajuht loob rühma liikmetele moonutatud, illusoorselt turvalise keskkonna. Seal hakkab toimima ebaadekvaatne enesekindlus ja üksteisekiitmine, vastutuse hajumine liikmete vahel ja karistamatuse tunne. Selline seltskond ei pruugi märgatagi, et on muutunud parimat soovivatest idealistidest iseenda naudingut või elustandardit säilitada püüdvateks nihilistideks.Tallates võimu hoidmise nimel jalge alla aated ja inimesed. Nad ei kohku tagasi isegi mõrva eest, kui see neile mõnu pakub.”

Viha päev Soodomas jätkub järgmisel nädalal.