Oma üleüldises asjadetuhinas tulin ükskord sellisele lapsikule mõttekäigule, mis hakkas mu peas harunema nagu noor, kasvav puu. Jagada asju – põmises, törises ja törtsutas mu meeltes järgijätmatult. Asju jagada.

Kui kaks noort või ka vanemat armunud inimest kokku saavad ning ka kokku jäävad, jagavad nad omavahel asju. Ma võtan su hambapastat, sokke, pikkade käistega särki. Sa võtad mu kohvi, jood mu tassist, magad mu linade vahel. Me jagame tekki ja patja, kui sina oled külm, siis ma jagan sulle oma soojust ja mul ei ole enam palav. Me jagame mälestusi ja tähelepanekuid, jagame sõnu ja sõnatust, jagame asju, ma teen oma võileiva pooleks ja annan teise poole sulle. Mis mul on, see on ka sinu. Ma jagan sinuga. Ja sina jagad minuga. Meile meeldib asju jagada, see teeb meid üheks tükiks, annab asjadele, mis enne suurt midagi ei tähendanud, uued väärtused. Sinu kittel on sinu lõhnaga, sinu hari on sinu juustega, sinu päevad on sinu näoga. Need on minu päevad ka.

Kui me ükskord enam ei taha jagada oma mõtteid ja tundeid, kui me nad kõik omale hoiame, kui meid vihastab see, et sa oled mu pastaka, raha või usaldusega minema kõndinud ja sind vihastab seesama või mingi muu asi, siis me jagame jälle asju. Me jagame nad kahte hunnikusse või mitme kasti sisse ja peale kirjutame – „sinu sodi – vii minema“. Me jagame asjad kahte täiesti fundamentaalselt erinevat tüüpi nähtusteks, sinu ja minu omadeks, jagame maailma kaheks ja oma poole peale me sind ja su asju ei taha. Me oleme väga häiritud, kui leiame voodi tagant sinu suka või soki ja püüame sellest kiiresti ja võimalikult valutult lahti saada. Palju võlgu jäi maha, need võlad, mis sina mulle võlgu oled ja need, mis mina sulle võlgu olen, ja me ei saa kuidagi tasaarvestatud.

Kuidas küll juhtus, et sina, kes sa varem nii hästi asju jagasid, poolelt sõnalt kõike taipasid, mina muudkui seletan, vehin kätega, otsin sõnu – jagad? – küsin lootusrikkalt. Mhm, noogutad sa, muidugi jagan, kohe sain aru. Ja me naerame mõlemad rõõmsalt, sest jagades liitsid sa kokku selle, mida sa juba tead ja veel natuke juurde ja saidki aru. Kuidas sai jagamisest, mis ühendas, jagamine, mis lahutab? Kas aru saamine tähendab siis, et sa pead kõik väikesteks osadeks lahti harutama, lahti monteerima, lahti lõhkuma, järgi vaatama, kuidas see tehtud on, ja siis alles jagad asja ära? See aru saamise tähenduses jagamine on ju imelik. Võiks arvata et taipamist tähistab mingi sõna, mis on vastus – tervik, mitte tehe. Mida sa arvutad seal oma peas, ütle kohe.

Sa ei öelnud. Ja mina ka enam mitte. Vaikides põrnitsesime teineteist. Vaikus oli paks ja raske, tinane, rääsunud, kurjusest tiine. Kui sa vaatasid mu poole, püüdsin mööda vaadata. Kui ma tahtsin midagi öelda, veeretasin nädalaid, kuid, aastaid sõnu oma peas, lihvisin ja keerutasin neid ja jätsin ütlemata. Seestpoolt mürgitasid nad mind, muutsid vanaks ja kurjaks. Mul hakkas hirm. Olen kurjusest koledaks läinud. Ma pean su ära ajama, igalt poolt. Mida rohkem ma ajasin, seda kõvemini hoidsid sa kinni. Küll ma sikutasin ja rabelesin!

Lõpuks hakkasin nägema. Võib-olla olid need nägemused. Nägin, kuidas keegi, mina ise või minusarnane, noor ja värske, seisab kõrge mäe veerul ja vaatab piki silmapiiri. Juuksed lehvisid kerges tuules, nägu rahulik, seal polnud hirmu ega ootust. Selles nägemuses olid kõik maailma võimalused, seal, kujuteldavas kohas, kus ma ega minusarnane pole iialgi olnud. See minutaoline seal, ta ei tahtnudki armastada ega jagada ega ülepea mitte midagi, ta oli vaba, ilus ja kartmatu. Kas ma, kuradi päralt, olen sellise enda täiesti kaotanud? Lõpuks ei taha ma olla muud, kui mälestus, mis kunagi päriselt meelde ei tule. Viiv, silmapilk, võimalus. Näed teda, ta seisab eemal, vaatab korra sinu poole, naeratab ja pöördub tagasi. Kunagi enam ei näe sa tema nägu.

Istub mornilt Jagamatu Kaštšei, käed kortsulised ja krõnksus, ja püüab meelde tuletada, kuskohas on see neetud muna, mille sees on tema südame võti.