1508161_647041465342779_1871769452_n

Tiit Madisson „Minu võitlus“
Väljaandja Nõmme Raadio Toimetised, Tallinn 2014

Iga inimese elu on võitlus – raamatu kujundaja Mait Kroonmanni sõnad, ja kuigi pealkiri on irriteeriv, siis ei maksaks otsida liigseid seoseid teatud vuntsekandva mehe kirjutisega, raamatuga, mille too avaldas veel siis, kui ei olnud ühe Euroopa suurriigi diktaator. Madisson on ka ise sellele tähelepanu juhtinud. Arvan, et see on autori omalaadne pilge, pisuke huumor, mida me muidu raamatust just palju ei leia.

Raamat on ühe võitleja autobiograafia, aus, nagu autor väidab, kuigi, kuivõrd ausad me inimesed üldse enda vastu olla saame? Ja ka mälu, see selektiivne mälu kipub tahes tahtmata teinekord petma või vähemalt nägema teatud sündmusi kallutatult. Ometigi tuleb tunnistada, et Madissoni mälu on sündmuste ja nimede osas erakordne, lausa fotograafiline.

Raamat algab lapsepõlvest ja lõpeb autori viimaste aastate eluga Hispaanias. Näib, et seal on ta pärast rasket eluteed leidnud viimaks rahu, kuigi teoses on paljut, mis jääb lugejat painama ja tundub et ka autorit ennast. Sellest ka viimane peatükk.

Läbi elu „radikaal“, meelsusvang mõlemal pool piiri, justkui igavene rändur, kes vist päris lõpuni kunagi alla ei anna. Rumalusele, orjalikusele ja konformismile. Inimene, kes on märgistatud oma kodumaal ja rahva jaoks kui hullumeelne, keegi, keda on läbi elu tümitatud, alandatud ja naeruvääristatud – viimane neist on küllap parim viis kedagi olematuks muuta, hävitada. Ometigi võlgneme me paljuski nimelt sellele Jeremiale tänase iseseisvuse, mille autor küll praegusel kujul hukka mõistab, ja mis on endise ja pealekasvava konjunktuuri poolt maha müüdud, rahaks ja käteplaginaks vahetatud. Iseseisvuse, kus autori arvates eestlust lausa teadlikult hävitatakse.

Madissonist tee vabadusvõitlejaks ei olnud tavaline, selleks muutis teda inimvihkajalik süsteem ise, lisaks mehe „raske“ iseloom. Ta oma isa oli parteifunktsionär. Esimene, vanglaga lõppenud kohtuasi oli sedavõrd kööbakas, et mitmed tuttavad pääsesid taoliste ja suuremate „kuritegude“ eest lihtsalt vestluse ja allkirjaga. Madissoni ei süüdistatud isegi mitte nõukogudevastase propaganda paljundamises,vaid ainult levitamises, KGB uurijaid ajas aga närvi mehe meelekindlus. Viimaks pakuti talle vabadust vaid „patukahetsuse“ eest, loobuti koguni allakirjanõudest koostöövalmidusele, millega Pagari tänavalt enamasti pääseti. Vabariigi ajal süüdimõistmisest ei tahaks üldse kirjutada. Sõna sõna vastu laim, mida ei saa pidada isegi kohtupidamise halvimaks haltuuraks. Kahe inimese omavahel aetud jutu peale pannakse üks lihtsalt vangi. Me peaksime vist kõik kinni istuma.

Tunnen inimesi, kelles juba autori nimi külmavärinaid tekitab. Ja mis kõige kummalisem, enamus neist ei tea „hullumeelsest“ radikaalist tegelikult suurt midagi, uskudes vaid seda, mida kajastab peavoolumeedia ja üldine karjainstinkt. Erinevalt autorist ei saa ma karjainstinkti alati nii teravalt hukka mõista, teadmatus on enesekaitse ja karjaloomadena, kes me inimestena oleme, hoitakse ikka kokku ning mida rohkem ringi keskel, seda väiksem võimalus, et me kiskjate poolt murtud saame.

Aga nüüd kriitikat. Autor on oma biograafias kuidagi alati liiga õigel positsioonil ja ka seal, kus endale justkui tuhka pähe raputatakse, kujuneb see pigem varjatud enesekiituseks. Korduvalt esineb selline tõdemus: „Ma olin liiga usaldav…“. On siis usaldus, olgu või liigne, surmapatt? Pigem ikka vastupidi, inimene peabki usaldama. Madisson ei halasta suurt kellelegi, jäägitu poolehoiu osaliseks saavad vaid vähesed, ja ometigi on meil kõigil omad inimlikud nõrkused ja vead. Kuigi kirjutajat võib ilma irooniata üliinimeseks pidada, näiteks kuiv näljastreik, siis enda vigadest, mida võib välja lugeda ridade vahelt, libisetakse üle kergelt ja möödaminnes. Siiski ei eita oma sügaval südames vist keegi, isegi mitte ta vaenlased, et Madissoni elu on olnud tõesti tõeline võitlus, kangelaslik, paindumatu, kompromissitu ja vahest liialt tormakas. Enamasti tugev puu murtakse, võsa jääb tormist puutumatuks ja enamasti erandlikele inimestele saavad osaks põlgus, hirm ja mõistmatus.

Madissonil on õiglane meel: oma raamatus kedagi mõne patu eest põhjates võib ta sama isikut mõned leheküljed hiljem õige teo eest kiita ja isegi tänada. Mis aga ei tähenda, et peatükk hiljem sama pahadik jälle külma dušši ei saa ja nii lehekülg lehekülje järel. See teeb raamatu usutavaks ja inimlikuks. Ei maksaks seda kohe eelarvamuslikult tuleriidal põletada. Päris lõplikuid tõpraid on raamatus tegelikult üsna vähe, kuigi ka neid jagub, aga eks siin tuleb kirjanikuga nõustuda. Nendeks on reeturid ja teadlik ja tahtlik rumalus. Kirjutaja ise suhtub neisse koguni leebe muige ja üleolekuga. Kuivõrd kallutatud üks või teine seisukoht on, see jäägu asjaosaliste ja lugeja otsustada. Mina ei leia, et endised vabadusvõitlejad, meie riigi taasloojad oma hilisemate tegudega oleks Eestimaa teadlikult maha müünud või kõigist oma põhimõtetest taganenud. Kuigi vigu on tehtud küllap kuhjaga, kas siis rumalusest või mugavusest või tõepoolest käegalöömisest.

Tavalugeja või „massi-inimene“ seda raamatut tõenäoliselt lugema ei hakka, kardan, et see oleks paljudele liiga „valus“ ja eelarvamused autori isiku suhtes liialt tugevad. Sest Madissoni puhul on alalhoidlikus, argus ja kompromiss kõik kokku võetavad sõnaga pugemine. Tema jaoks selliseid kaksipidi olukordi ei ole. On kas Tõde või Vale, kompromiss ka õige asja nimel on ikkagi osaline allaandmine, enesemüümine ja kuigi autor tunnistab, et on elu jooksul pidanud seda teatud olukordades siiski tegema – ikka sitamaitse suus.

Madissoni energias ja organisaatorivõimetes pole küll vähimatki kahtlust, kuid raamatust jääb mulje, et mees, kes on leidnud keset veeuputust palgi, sellega kindlasti ei lepi. Vaja on parve, sealt edasi juba laevukest ja lõpuks – kuskil peab olema ka lennukikandja. Enamus eestlastest lepiksid küllap ka palgiga, lootes ja oodates kuniks tulvaveed alanevad.

Rahvuskaaslased on autori jaoks mandunud rahademokraatia lambad ja raamatusse sisse elades on sellega raske mitte nõustuda. Tunnistan, et oleksin oodanud märksa kibestunumat teost. On seisukohad ja mõtted, aga mitte viha ja vihkamine (erinevalt Solženitsõnist, kelle juures kohtab seda tugevalt). Ainus, mis mind raamatu juures tõsiselt häiris, on teiste, veel elavate inimeste liigne ja detailne paljastamine. Küllap on selleks omad põhjused, aga leian siiski, et inimene, kelle enda eraellu on sedavõrd tugevalt sekkutud võiks seda enam teised rahule jätta. Nii ei jätnud mind raamatut lugedes küsimus, kas ausus ainult aususe pärast on alati mõistlik, viisakas ja vajalik. Kellegi hinge või tervisehäda paljastades ei saa ennast õigustada „ma olin ju aus“, eriti juhul, kui see kedagi meist ei sega ja see kellelgi kahju ei too. See oli näide ja ma ei pidanud siin nimme silmas ühtegi autori konkreetset väidet, lauset või lõiku.

Ma ei arva, et Madissoni autobiograafia oleks püha tõde, on tunda kallutatust ja ka liigset enese esiletõstmist. Mõni „kangelane“ saab kindlasti teenimatu laimu osaliseks. Kuid väide, et mees on läbinisti paranoiline, ei kannata küll kriitikat. Sellisest tulest ja veest läbi tulles on tal paranoiakalduvust uskumatult vähe, kui üldse. Mäletan, kuidas Estonia katastroofi hukkunute eest seisnud esimene advokaat Witte väitis, et tema tööd segatakse teadlikult, teda kuulatakse pealt, temani ei jõua post, teda ähvardatakse jne. Ka siis tehti kõik selleks, et mees hulluks tunnistada, laimati Rootsi ajakirjanduse esilehekülgedel, toodi peauudisena välja lausa olematuid „kuritegusid“ (mis ei väärinuks isegi leheruumi viienda lehekülje nuppu), teama suvilasse pandi pomm, mis ka plahvatas ja lõpuks kõrvaldati ametist nn “hukkunute omaste” soovil kui varas, petis ja saamatu. Sellegipoolest pole lahenduseni jõutud tänaseni, küll on aga vahepeal selgunud, et laeval veeti tõepoolest sõjatehnikat ja kogu raport kubiseb vigadest ja salastatusest.

Madissoni eelarvamusega lugeja – ometigi on asi seda väärt, et võtta vähemalt julgus endale küsimusi esitada, olgu või selleks, et need väited ja süüdistused ümber lükata ja veenduda oma silmaga ja mitte lasta end peedistada kuskilt kuuldud turumeediajutul, et tegemist on poolearulise hulluga. Kunstis on erinevus voorus, me kannatame selle ära, katsume mõista, lõpuks kiidame koguni takka ja tõstame pjedestaalile. Aga kui ühiskonnas on keegi teistimõtleja, siis tapame ta lihtsalt ära.

Viimane ja kõige sügavam küsimus, mis mind isiklikult kirjutama sundis – ja ma ei häbene seda tunnistada, et minus seda pole – kust võtab üks inimene sellise julguse ja kindlameelsuse?