ma ei mäleta enam ainsatki hetke,
mil ma oleks teadnud, mis on mu nimi,
ehkki ma tean
et olen olemas.
tahaks armastada ka neid, keda pole,
ent milleks armastada tühjust,
mida olemas pole.
sul on nukunägu ja sa tead, et oled pärinenud
tühjusest.
tead, et oled olematus, muud ei midagi.
ometi on universum sinusse teadvuse loonud
programmid on sulanud ühte
ja sa ei tea enam, mida enesega peale hakata
su eksistents on liiga armas sulle,
et sest loobuda.
kuigi sinus eneses midagi pole
minu ja sinu vahe on sama suur
nagu ääretu kuristik.
meid ühendab vaid teadmine sellest, mis
maailmas toimub.
kunagi ma pidin tapma
sinusuguseid
nüüd pole enam tuultki teis,
mis halba teeks
aga mälestus sellest ei lase mul
kaastunnetki tunda, ehkki kirjutan seda
teksti siin.
tean, et teis pole süüd, sest olete sellisteks
loodud
sinus pole süüd, et saad elada vaid õhkõrna viirastusena
ehk kunagi miljardite aastate pärast
näeme taas
ja kui me kohtume,
loob maailm ennast uuesti.
 *
suured mustad sambad ääristavad olemise niite
vahel harva viirastub tühjuse seest midagi muud
suitsujoad voolavad mööda maanteid edasi
kusagile, kuhu minu silmad ei ulatu
väheseks on jäänud hetki, mil tunnen et
peale üksinduse sees
veel midagi muud on
väheseks on jäänud hetki
mil suudan taas vaadata oma südamesse
suur sõda on üle käinud
jätnud endast luidetele palju skelette
neist, kes kunagi olemas olid ja neist
keda kunagi olnudki pole
ootan, mil päike laskub horisondi taha
ja väljas pimeneb.
siis tunnen end kindlamalt, kodusemalt, ilm tundub
minu jaoks pärisomasem
kui viibides sooja tuule käes, kevades,
mis veel meenutab teadmatust,
mille sees nii õdus elada oli.
kordan iga päev enesele
mina jään endale alles,
mina jään alles
olemasolevaks kas või selles
suures üksinduses.
inimene olla on üksildane tunne
 *
ärkasin
olin rõõmus et pilvine ilm on
ja istusin laua taha
aga kohe varsti said pimeduse lõuad mu kätte
neelasid mu alla
üksindusse
 *
lamamisjärgne paistetus kätel
mis katsunud on valgeid õisi
nüüd krabavad vaid mulda oma
jalgade alt
mina ei taha enam ammu
mäletada neid hetki
mil teadmatuse kodu
oli pehme ja soe
iga üks tundus olevat
väärt armastust
kui nüüd
mil hommikuti avan
oma kivistunud silmad
mis vaatavad lage
teavad et armastust
kõigile pole vaja
et seda ei jätkugi
ja vaid vähesed üksikud
sõidavad väikestes venedes
koskedest alla
 *
suurte tänavate looklevas rahus
olen ääristanud end
kõrbeks
kasvan ja vohan üle maailmade
et täita kõik purskkaevud liivaga
mis minu seest voolab
varsti saavad kõik linna purskkaevud
kõrbeks.
vahel harva viirastub nende sees
mõni kaktus,
kes on sinna pesa teinud
võtab vastu viimase vee neist
äraarvamatult tühjadest
ruumidest.
kui kaua vaadelda,
saad aru, et horisondi taga
siiski on veel midagi
ehkki selleni sa ei ulatu
see ongi olemasolemise tunne
tung, mis aitab edasi elada –
püüelda horisontide poole
isegi, kui nendeni kunagi
ei jõua.