Wednesday, April 16, 2014

Vaikne propagandanädal

Linnar Priimägi


Paasapühadeks voolas rahvas Jeruusalemma, nagu usk ette kirjutas. Saabus igasuguseid – Juudamaalt, Galileast, Idumeast… Üksnes väärusuline Samaaria hoidis eemale.

Juudamaa talus tollal roomlaste eestkostet. Heroodes oli kuningaks saanud Marcus Antoniuse toel Roomas ning Jeruusalemma vallutanult lasknud tappa viimased Makabeid, kes võinuks pretendeerida valitsejaks või ülempreestriks. Nüüd kinnitasid ülempreestreidki ametisse roomlased. Nonde poole hoidsid herodiaanid (Keskerakond), kuna aga rahvuslased-variserid (IRL) järgisid rangelt Moosese seadust ja pärimust, samas kui templi vara-asju korraldasid saduserid (Reformierakond). Ent juudid, oma Püha Maa vallutajad, olid sõjakas rahvas. Säärane pooles vinnas Rooma-sõltlus tuli lõpetada. Okupatsioonivägesid polnud tänaval eriti näha – paljukest neid kasarmuteski leidus. Oli tarvis vaid ülestõusu juhti. Jeruusalemma kogunenud rahvasumm hõõgus piisaval temperatuuril, nüüd läinuks vaja ühtainust sütitavat sädet. Läinuks tarvis ülestõusu juhti, vaieldamatut autoriteeti, prohvetit ning imetegijat. Heebrea keeli “messiat”, kreeka keeli “kristust”.

Sealt ta lähenes, Õlimäe poolt, istudes emaeesli seljas, saadetuna rahvahulgast, kes koos temaga paasapühade ajaks Jeruusalemma suundus. Tulla polnud sel protsessioonil kilomeetritki maad, aga Jeesuse jüngrid, tema tagatuba, olid korraldanud etenduse. Rahvahulk laotas eesli jalge ette rõivaid, lehvitas palmioksi ja hüüdis Petlemmas sündinud Jeesusele värsse Taaveti laulust: “Oh Jehoova aita nüüd! Oh Jehoova, lase hästi korda minna! Õnnistatud olgu, kes tuleb Jehoova nimel!” – “Hoosianna Taaveti Pojale! Õnnistatud olgu, kes tuleb Issanda nimel!” Nad ei hüüdnud: “Elagu!” või “Hõissa!”, nad hüüdsid: “Hoosianna!”, “Aita!” Nad ootasid temast, kes kuuldavasti suutnud surnuist äratada Laatsaruse, imelist ülestõusu kogu rahvale. Ka jüngrid, või vähemalt Juudas, ainus juut teiste, galilealaste seas, lootsid, et nüüd tuleb pööre – kiiresti ja veretult.

Jeruusalemmas käitus Jeesus nagu isakoju saabunud pärija. Läbi raske egiptuse kullaga kaetud värava sisenes ta templisse ja tõukas ümber kaupmeeste ja rahavahetajate letid… Aga tegusale, revolutsioonilisele algusele järgnes lõputu tähendamissõnade jada rahvale (kahest pojast, viinamäest, kuninglikust pulmast), väitlus variseride ja herodiaanidega (maksuküsimuses), saduseridega (surnute ülestõusmisest), jälle variseridega (suurim käsk, messia päritolu). Jeesus hurjutab (kirjatundjaid ja varisere), kurdab (Jeruusalemma saatuse pärast), kuulutab ette (templi hävingut ja maailmalõppu) ja puistab jälle tähendamissõnu – seekord kitsamas ringis – valvsusest, heast ja halvast sulasest, neitsitest, talentidest… Kuhu jäävad teod? Konspiratiivselt lahkub ta õhtuhämaruses Jeruusalemmast – ööbima kusagil mujal, igaks juhuks.

Ja mida teeb Jeruusalemma kogunenud rahvasumm? Needsamad “rahvahulgad”, kes pühapäeval Jeesusele laulsid hoosiannat, nõudsid juba reedel: “Löödagu ta risti!” Ja kui maavalitseja küsis, mis kurja ta siis on teinud, “karjusid nad veel enam ja ütlesid: “Löödagu ta risti!”” Mis juhtus selle rahvaga palmipuude pühapäevast suure reedeni? Esmaspäevast neljapäevani – nelja päevaga!

Evangeeliumid esitavad kannatuslugu Jeesuse ja preesterkonna vahelise konfliktina. Ülempreestrid ja rahva vanemad arutasid vaiksel nädalal isekeskis, et Jeesus kui potentsiaalne mässupäästik tuleks tappa. Ent “mitte pühade ajal, et mässu ei tõuseks rahva seas”. Järelikult ei olnud rahvas veel nende pool. Ja järelikult oli kiire. Reedesest kohtustseenist loeme, et “ülempreestrid ja vanemad meelitasid (!) rahvahulki hukka mõistma Jeesust”. “Meelitasid” – milline sõna! Tolle rahva meelepöörde taga oli ometi maailma-ajaloo saatuslikem – ja võib öelda: ka tulemuslikem – propagandistlik aktsioon.

Isegi kui tunnistada kuninglik Jeruusalemma sissesõit revolutsiooniliseks avantürismiks – pimedaks usuks vahetu aktsiooni või üleskutse mobiliseerivasse jõusse, ilma et oldaks pööret organisatsiooniliselt ette valmistanud; isegi kui näha Jeesuse õpetussõnades esmaklassilisi, köitvaid juhtlauseid, millel puudub sotsiaalne külvipind – siiski jääb õhku küsimus: kes ja kuidas kallutas rahvast?

Evangeeliumid sellest ei räägi. Pöördelise vaikse nädala propagandistlik telgitagune tuleks rekonstrueerida – teoloogide ja propagandateoreetikute ühisjõul.

No comments:

Post a Comment