01-Azbuka-Attikus-2011_bg
Алексей Иванов: «Псоглавцы», kirjastus «Азбука-классика», 2011
Tänapäeva vene kirjandust vahendatakse eesti keelde päris hästi: meil on olemas tõlkeid Viktor Pelevini, Ljudmila Ulitskaja, Boris Akunini menukatest teostest ja loota on, et lähitulevikus jõuavad eesti lugejani ka veel seni siin tundmatud olulised nimed ja teosed. Ühest neist – Aleksei Ivanovist –, õigemini ühest tema romaanist tahaks kirjutada siin põhjalikumalt: teha väike tutvustus selle autori loomingusse, keda oleks mõttekas eesti keelde tõlkida ja mitte sellepärast, et tegemist on uue põlvkonna maineka kirjanikuga, kelle romaani „Geograaf jõi gloobuse maha“ ainetel vändati täispikk mängufilm kuulsa vene näitleja Konstantin Hanbeskiga peaosas, vaid siiski sellepärast, et tegemist on väga omapärase kirjanikuga, kes ühendab enda tekstides kujutatava maailma kaks eri poolt: kiire ja tempoka tänavapäeva tsivilisatsiooni oma kommertsliku brändide paraadiga ning rahvuskultuuri süvamaailma, täis arhailisi uskumusi, müütilisi konnotatsioone, müstilisi seoseid ja eelarvamusterohkeid hoiakuid. Suundumus vaadelda kahes suunas korraga on omane Ivanovi loomingule üleüldiselt, tal on nii ajaloolisi kui ka tänapäeva kajastavaid romaane, samuti leidub dokumentaalseid raamatuid ja filme eri piirkondade ajaloost ja eluolust, näiteks Uurali mägedest või Jekaterinburgi linnast. Ka minu arvustuse aluseks olev romaan „Künokefaalid“ (ilmunud 2011. aastal, Aleksei Mavrini nime all) on sellise janusetaolise haardega.

Loomulikult on Ivanovi kasutatud süžee üsnagi lihtsalt äratuntav ning seda võiks isegi nimetada õudus- või gootikirjanduse klišeeks, mis ulatub mitte ainult Kingi ja Lovecrafti, vaid ka juba 19. sajandi kirjanduseni: tänapäeva maailma noored esindajad saabuvad salapärasesse kaugel olevasse paika, mis on nende jaoks võõras ja kus peagi hakkavad toimuma imelikud, isegi salapärased juhtumid. Sellist süžee-ehitust võime praegu kohata pea igas üheülbalises Hollywoodi õudusfilmis, aga Ivanovi suureks plussiks on see, et ta on meisterlikult oma klišeest teadlik ja oskab sellega mängida, nagu ka lugejate ootustega. Jah, tema romaanis on palju iroonilisi kummardusi moodsatele õuduslugudele, seal on edukalt lahendatud, kuid siiski võrdlemisi nõrk tegevusliin nn. dangerologide ehk hädaotsijate tegevusest (salapärane rühmitus, mis otsib inimkonna jaoks ohtlikke ajaloolisi artefakte).

Kuid õnneks ei ammendu „Künokefaalid“ sellega: romaani gootilik telg on rajatud väga realistlikule tänapäeva Venemaa küla kirjeldusele, mis omakorda ei välista ka teatud mütoloogilist paatost, mis väljendub rohketes ja paeluvates detailides. Romaani peategelased, kolm linnanoort, saabuvad kõikide poolt unustatud külakesse, et eemaldada külakiriku seinast üks omapärane seinamaal, millel on kujutatud püha Kristoforus, kellel on koera pea. Ja muidugi hakkab romaani peategelane nägema öösiti väljas imelikke koeri, tundma maja koridorides penikuse lõhna ning varsti toodab ta elav kujutusvõime viirastusi koerapeaga inimestest. Kuid see on ainult üks liin. Teine liin on seotud ajalooliste materjalide kogumisega, mille raames autor pakub lugejale ohtralt teavet pühast Kristoforusest nii Läänes kui ka õigeusklikul Venemaal, kirjeldab vanausuliste traditsioone, vaatleb põhjalikult külaajalugu jne jne, see on ainult üks paljudest välisest liinidest, mis aitab luua sobivat atmosfääri ja taasaktualiseerida mütoloogilist tausta.

Romaani peamine väärtus on võluv realismi ja sümboolsuse ühtsus. Tavapärane moodsa linna ja minevikku jäänud küla vastandus on ilmekalt mängitav postnõukogude elujooniste läbi ja tulemuseks ei ole järjekordne klišeelik õudusruum, vaid hoolikalt viimistletud küla portree, kus elasid enne tagakiusatud vanausulised ja kus nõukogude ajal oli laagritsoon. Künokefaal, püha Kristoforus, kaotab sellises kontekstis oma religioosse mõõtme, ta on pigem mõtlematu koerjumalus, taevalik piirivalvur, tsooniasukate poolt kardetud vangivalvurist jumalus, kes ise ei mõtle, vaid lihtsalt karistab neid väheseid, kes tahavad ära. Ivanov ei idealiseeri oma kirjeldustes küla: siin elavad inimesed lepivad õige vähesega ja on lausa minetanud oma inimlikkuse. Isegi kena noor tütarlaps tundub romaani alguses kohmaka varavana mutikesena, kes traagiliste sündmuste tõttu on kaotanud oma kõnevõime. Küla on äranõiutud neetud ring, kust pole pääsu ja kus inimesed kaotavad oma tõelise „mina“, kuid ka lihtsalt paik, kus õitsevad alkoholism, vägivald, korruptsioon ja kohalik rikas uusvenelane ehitab endale oma maitsetuse tipuks neogootiliku lossi kunstipäraste piinamiskambrite ja frivoolsete seinamaalidega. Kõik tegelased, kes kuidagi teistest erinevad või soovivad sellest mahajäänud maailmast parema elu nimel ära põgeneda, saavad kokku salapärase koerapäise jumalusega. Kuid Ivanovi romaani suur tugevus ei ole mitte ainult selles, et ta kirjutab reaalsust ja müüte miksides veel ühte lugu põgenemisest, vaid ta näitab oma romaaniga, et püha Kristoforus ei ole pelgalt libahunditaoline olevus muinasjutust, vaid mentaalne arhetüüp, viirus, millesse võivad teatud oludes nakatuda isegi helged ja tsiviliseeritud pead. Refleks muutuda koeraks ja rünnata seda, keda sa pead võõraks, on universaalne. Tänapäeva poliitiliste sündmuste kontekstis avab romaan end palju provokatiivsemas ja mõtlemapanevas valguses.

Oma ja võõra ja ka oma poole valimise küsimus on „Künokefaalide“ puhul keskseks küsimuseks. Mis määrab selle, et pean ühte inimest omaks ja teist võõraks? Ühine elutaust nagu kolmel linnast tulnud tegelasel? Sama missioon? Erudeeritus ja oskus tõlgendada maailma kultuuriobjekte? Äkki hoopis armastus? Ivanov tõestab veel kord, et oma ja võõra kategooriad on liikuvad, dünaamilised moodustised ja tema ladusalt jutustatud loo kõige meeldejäävamad leheküljed ongi seotud nende positsioonide ülevaatamise ja ümberhindamisega ning retkest koerapühaku juurde saab üks individualismi kaitsekõne. Loomulikult võiks küsida, kuivõrd üldse saab põgeneda tsoonist (neetud võluruumist) ja kui näiline on tegelikult väga habras ja väline opositsioon linna ja küla vahel, kuid põnev seiklus on lugejale siiski garanteeritud.

„Künokefaalid“ on õnnestunud näide romaanist, kus saavad kokku müüt, õudus ja tänapäev. Eesti keelde teda veel tõlgitud ei ole, aga kindlasti võiks seda teha.