Monday, May 5, 2014

I - Eesti kaasaegse teatri aabits by Taavi Eelmaa

I



Tõtt ei saa rääkida. Rääkida saab sündmuste järjekorda, kuut miljardit ebatäpset mälestust tõe toimumise ajast ja kohast, seda, mida üks- või teine tõe toimumishetkel sõi või kelle peale pahane oli, või et ta tõe toimumist tema eest kehaga varjas. Ausus on üks keele kasutusvorme, ellusuhtumise maneer või ka läbimõeldud kehaline poos.

Psüühiline ja füüsiline orgaanika, mida peetakse liigse üldistamise tõttu näitlejameisterlikkuse tipuks, ei ole muud kui avatud kramp psühhofüüsises. Pigemini võiks seda nimetada vundamendiks, valmisoleku harjutamiseks. Seda lõpp-produktina välja käies näeb kogenud vaataja, et näitleja tunneb paanikat, sest ta ei oska midagi mõelda ega kuidagi liigutada. Ta on nagu loomake, kes on otsustanud kiskja ees surnut teeselda. Ta ei tee midagi, ta on “loomulik”, ta annab alla kõigele – endale , vaatajale, partneritele ja eesmärgile. Just nii vastik asi on orgaanika ja lavaline loomulikkus.

Mõtte- või emotsioonitasandil nimetatakse sellist seisundit “siiruseks”. Seda kasutavad kõik alistuvad manipulaatorid, eriti daamid. Elus on see mõistetav, aga laval jälk ja igav vaadata. Mees või naine, kui ta on otsustanud vaimse kapassiteedi tühjaksjooksmise korral laval “isiklikuks muutuda ja siiras olla” satub omaenese ebaloogika ohvriks. Kui me oletame, et niinimetatud “siirus” tähendab sama, mis “pihtimuslik”, siis mida on vaimselt ja hingeliselt tühjal või ummikus inimesel enam pihtida? Mida enam siirutseda? Toru on tühi. Mäda on välja lastud või pole seda olnudki.

Mida ta siis veel pealtvaatajale edastab, niinimetatud “siiruse” abil? Ta edastab pealtvaatajale sõnumit, et “vaata mind, julm mees, kes sa minu remodernistikannatusi ei mõista, seisan siin, räägin väriseva häälega mida sülg suhu toob, venitan kohutavat lõppu edasi, katsun abitust teeseldes sinus – minu timukas – kübetki kaastunnet äratada, mida minul, vaikival voonakesel on nii palju ja sinul nii vähe…”. See on jampslik! Vahetevahel, kui inimene ennast päris pööraselt petma hakkab, võtab ta oma alistuva manipulatsiooni veelgi südantlõhestavamaks muutmise tarbeks kätte akustilise gitarre.

Kavalam alistuv manipulaator võtab surnu teesklemise asemel kasutusele “poliitilisuse või sotsiaalsuse”. Kuna surnut on üpris igav mängida ja tähelepanu kaob surnu pealt kiiresti, kargab kaval manipulaator publiku ette ning toob lagedale kas siis liiga suure või liiga vähese tolerantsi hallitanud ravioolide suhtes Rimi külmletis. Kuna hallitanud ravioolide küsimus puudutab elanikkonna kõige laiemat segmenti, proovib manipulaator ärgitada vaatajat olema “tema ise” ning hallitanud ravioolide suhtes selget seisukohta võtma. Seda võib nimetada parasotsiaalsuseks. Iseenesest on tegu lihtsa kelmusega, kus inimene provotseeritakse “paljastamise” sildi all võltsi enesekindlust tundma ja rõõmuga kukrut kergendama, et sellisele “sotsiaalselt teravale” aktsioonile pilet osta.

Iga professionaalse kelmi psüühiliste aksessuaaride hulka kuulub oskus panna ohver oma raha nii ära andma, et too on selle üle rõõmus. Iseenesest meeldib mulle tavaline suli tiba rohkem kui NO teater. Ma ei saa aru, miks Ojasoo mõne linnaosa vanemaks ei kandideeri? Aga noh, see on lihtsalt hommikune paarikümnesekundine uitmõte kohvi kõrvale, mitte selline jätkusuutlik probleem. Ma olen linna heakorrateemadel üpris ebakompetentne, võibolla peab seda tõesti ka teatris analüüsima, ei tea.

Olgu, kui juba näpuga näitamiseks läks ja pamflett võimust võttis – on veel ka kolmas tüüp alistuvaid manipulaatoreid. Need, kes põgenevad möödanikku. Iidsusse, logose müütilisse lõplikkusse. Kuldaega, mis laieneb mõõtmatult nende tulevikumälestustes, abstraktsetes häädes vaimukusludinates. Seal ei ole midagi peale nende isikliku ajaloo ja Madis Kõivu. Mõni ütleks selle kohta “lapsik egoism”. Nende meetod on eitus, nihilism ja patoloogiline järjekindlus vältida kõike, mis ei sobi nende skeemitamisega. Nad on võimelised petma täiuslikult ära nii oma ohvrid kui iseennast. See on tõhus meetod vanainimestelt pisikeste heategude abil päranduse välja petmiseks. Teatrilaval paistab see iselaadse jonnina, allasurutud vihana ja isegi kurjuse või arrogantsina. Iseenesest on see meetod ambitsioonikas – eitada universumit, eitada mind ja eitada sind. Eitada 2014 aastat kristlikku kultuuri. Nimetada oma lavastuste toimumispaiku veidrate nimedega, kõiksugu Punjaba potitehased, Inishmaani Igerikud ja Utoopia Rannikud – sisendada, et selles hebefreenilises logorröas on mingid “paralleelid tegeliku tegelikkusega” mis on omakorda “with the twist”, sest ta oskab inglise keelt. See kõik väljendab kuhjuvat allajäämist omaloodud müütilisele reaalsusele ning arvatavasti elab selline manipulaator päev korraga. Tema ehitatud kaardimajake võib igal hetkel kokku kukkuda ja manipulatsioon paljastuda. Sellest ka haiglane eskapism keeleveiderdustesse, et kuidagigi säilitada status quo‘d. Kasvõi sõnades.

Kuigi ambitsioonikas, on selle metoodika toimimismehhanism lihtne – tähelepanu uinutamine ja ja vaataja teatrisse meelitamine lubadusega, et “tule, ma näitan sulle üht asja! Ma tean midagi, mida sina ei tea, tahad ma ütlen sulle? Tule siis minuga sinna põõsastikku…”. Lihtsameelne lähebki. Veel lihtsameelsem äkki näebki midagi, enne kui toorelt taha pannakse ja papp ära võetakse.

Aga kogu viha päeva moraal on selles, et manipulaatoritega ei tohi mingil juhul vestlusse laskuda. Seda nad ootavadki, et nendega õiendama hakatakse – siis saavad nad manipuleerida. Kuna nende põhivahendid on intensiivne sõnakasutus ja pidevalt muutuv hea miimika, habe ja piip, ei tohi nende kombeid üle võtta, sest siis oled sa kaotanud. Ta on oma värki kodus või töö juures harjutanud. Mõned saavad selle eest isegi kuupalka.

Kõige parem on neist mitte välja teha. Kui see ei õnnestu, siis tasub meelde tuletada “Saatana piiblit”: “Kui keegi sind häirib, tee talle märkus. Kui ta seda ei kuula, tõuka ta eemale.”

Kui see ka ei aita, võtke kätte Piibel: “Lase surnutel oma surnuid matta.”
 
Jan_Brueghel_the_Elder-Sodom_and_Gomorrah

No comments:

Post a Comment