In the dramatic arts, method acting is a group of techniques actors use to create in themselves the thoughts and feelings of their characters, so as to develop lifelike performances. Though not all Method actors use the same approach, the “Method” refers to the method of teaching the craft of acting, which was created by Constantin Stanislavski in order to teach concepts of acting to his students.

Wikipedia.

See meetod on mulle vaistuliselt arusaadav. Loomulikult on mu teadmised iseõppija omad ja ei pretendeeri praktilisele juhisele. Üldiselt tuleks metoodiliselt näitlemise juures silmas pidada seda, et see stiil nõuab regulaarset kordamist kogu näitlemisealise elu vältel. Näitlemine, ilma metoodilisuseta, on niiöelda taktikaline käik. Näitlemine metoodika abil pretendeerib aga strateegiale, mis kaasab endasse erinevaid taktikaid. See sarnaneb samuraieetikale, kus taktika ja strateegia on sulandunud üheks.

Ma ise olen proovinud mõlemat näitlemist, meetodiga ja ilma. Kuna mõlemas olen jäänud asjaarmastaja tasemele, võin ka häbenemata oma muljetest rääkida. Metoodiliselt näitlemise juures on mulle selgeks saanud pideva psüühilise valmisoleku hädavajalikkus. See ei ole lihtsalt kehamälu käepärased funktsioonid, vaid pidev psüühiline “hakkamasolek” oma tegeliku karakteri tüübile mitte-loomuomaseks, isegi vastandlikuks käitumiseks. Kui arvestada iseloomu nelja põhitüüpi, siis käsu peale “näitle metoodiliselt” hakkab koleerik transformeeruma flegmaatikuks, sangviinik melanhoolikuks ja vastupidi. Kuna tegu on loomuvastasusega, tuleb seda kehalis-psüühilist kriisi pidevalt lõkkel hoida. Keha ja vaimu iseterveneva loomuse tõttu proovib psüühe sellisest vägivaldsest koldest lahti saada, aga metoodiline näitleja kasutab keha ära petmiseks vastavaid harjutusi.

Peale mitmete erinevate harjutuskomlpleksidega tegelemist leidsin endale optimaalse metoodika. Selles metoodikas on palju sarnasust idamaisetes praktikates viljeldava kujustamisega. Koosneb ta kahest harjutusest, millest üks on nii-öelda pikaaja kaitsekilp ja teine lühiaja kaitsekilp. Esimene siis vastavalt vähemintensiivne, kuid loomuvastasust pikema aja peale kehas hoidev. Mõeldud töö või harjutusperioodide vahelisel puhkeperioodil, isegi mitte igapäevaselt. Ja teine jõulisem, ekstra esietenduseelsel intensiivperioodil või filmivõtetel kasutamiseks. Igal pool seal, kus näitlejatöö nõuab suurt ebaloomulikkust ja loomuvastasuse praktiliselt ööpäevaringset aktiivsust.

Kui ma parasjagu puhkan kahe intensiivse method acting‘ut nõudva tööperioodi vahel, siis kipub pahatihti loomulikkus võimust võtma ja ma tunnen ennast haavatavana. Sellisel puhul vajan ma mahedamat, kuid samas pikka kaitset andvat kilpi. Minu harjutuspraktikaks, mida ise kutsun “aeglaseks Skarsgaardiks”, on järgmine: lähen tualettruumi, võtan ennast alasti ja istun potile mille kaan on suletud. Tualettruumi uksele, otse silmade kõrgusele, on mul riputatud abivahend, milleks on Lars von Trieri “Nümfomaani” poster, mille palusin spetsiaalselt selleks tegevuseks Eesti Filmi Sihtasutuselt. Sellel posteril on nimetatud filmi osaliste näopildid orgasmihetkel. Pange tähele, seal on nii mehed kui naised, teiste hulgas ka mulle väga suurt sensuaalset naudingut pakkuv foto Charlotte Gainsbourgist. Ning seal on ka näopilt suurepärasest norra näitlejast Stellan Skarsgaardist, kelle ande tuline austaja ma olen. Harjutust alustades loon nii audiovisuaalsetest kui eetilismoraalsetest segajatest hoolimata silmsideme hr. Skarsgaardiga.

Nüüd algab raske osa – ma pean seksuaalselt erutuma, eelkõige füüsiliselt, kasutamata manuaalset stimulatsiooni. Silmi ei tohi sulgeda ning pilku ei tohi viia hr. Skarsgaardi silmadelt kõrvale. Raske on see sellepärast, et hr. Skarsgaardi kõrval on pr. Gainsbourgi sensuaalseks ohkeks avanenud tundlik suu. Käsi ei tohi kasutada, orgasmini ei pea jõudma, kuid peenis peab olema täielikult jäigastunud. Algul võtab see aega, kuid hiljem harjutuse läbiviimiseks kuluv aeg lüheneb ja muutub enamvähem ühtlaseks. Teha tuleks seda kord nädalas ja esimestel kordadel tuleks arvestada umbes tunniga.

“Kiire Skarsgaard” on vastavalt nimetuselegi, siis kiire, intensiivne, sügav kaitsekilp loomulikkuse vastu, mis kaob tööpäeva jooksul. Vahe kahel harjutusel on selles, et klosetipotil mitte ei istuta, vaid sinna tõsteakse põlvest kõverdatud parem või vasak jalg. (nn. “ulja meremehe” poos). Silmsideseadus hr. Skarsgaardiga kehtib samamoodi. Silmi tuleb kontrollida, hoida fokusseerituna ning mitte ühtegi refleksset libastumist hr. Skarsgaardi näo pealt pr. Gainsbourgi näole ei tohi juhtuda. Kasutada võib käsi vastavalt mugavusele ja harjumusele. Harjutus peab lõppema ejakulatsiooniga. Algajal võib sellele kuluda mitmeid luhtunud kordi, kuid asi tuleb psüühiliselt niiöelda “käe sisse” saada. Kui enesesisendus töötab vilunult, ei tohiks minna üle nelja-viie minuti.

Selle viimase harjutuse modifikatsiooni, silmade fokusseerimist ilma masturbeerimiseta, kasutan ma suure plaani näitlemise puhul nii laval kui filmis. Kui on vaja igaveseks lahkuvale armsamale järgi vaadata, vaadata kuud või oodata maja lävel mitte koju saabuvat kassi. Sama pilku võib kasutada lainurkobjektiivi kasutamise puhul trammipõrandale pudenenud 10-eurose fikseerimiseks.